Paluks küll südamest, võtke ka meid, setukesi, mustlaste, prükkarite ja rikkurite hulka, kelle suhtes igasugused kontrollid ja ametkonnad vaatavad läbi sõrmede. Puhastverd eestlastel ei maksa võõristada, ega me kipu kanu varastama ega ilumurul hobuseid karjatama, ei nõua tasuta sauna ega bussisõitu, ei vii me riigifirmade aktsiaid börsile ega poolda kauplemismoodust, kus vara kallilt osta ja odavalt müüa. Esialgu ei julge me mõelda miljonite kantimisele, kuid ükskord juba valitud seltskonnas olles – jaa, kes teab, ehk tekib võimalusi selleski kunstis kätt proovida.
VENE PAPPIDE NAERUKIHINAL
Juba 20-ndate aastate algul märkas soome rahvaluulekoguja Otto Armas Väisanen meie inimeste omapäraseid kombeid ja toimetamisi. Või milleks nii kaugele minevikku haarata – napilt paar aastat tagasi laskis kirjandusteadlane Heldur Niit ühe raamatu sabas trükkida: juba enne kilplastejutte leidus eesti suulises traditsioonis naeruvääristavaid lugusid hiidlaste, setude, mustlaste ning iga liiki rumalate ja “kavalate” inimeste ja hälvikute kohta.
Näete, uks oleks justkui poikvel! Kirjanduse uurija ei ole nähtavasti uuema elu kõigi nähtustega kursis ja jättis rahamehed loetelust välja, kuid nimelt selle seltskonna osalus annaks meie ridadele auväärse jume. Siinkohal ei haletse ma hiidlasi, rumalaid, “kavalaid” ega muid hälvikuid – sõdigu nad ise endi huvides. Me ei taha ka leppida väärikamatelt kiirgava leige aupaistega, nende suurtest varudest peaks pudenema ikka päris tõelist mannat ka.
Vaesus on meid kaua ahistanud. Hulk aastaid enne sõda hakkas Saatserinna (nüüd Saatse) ümbruse rahvas luteri kirikut ehitama, kuid enne müüride valmimist sai raha otsa. Vene papid pidasid peenikest naeru, ja tundes enda tähtsuse jätkumist, ei soostunud nad täitma mitte iga pere esindaja soovi anda lapsele eestipärane nimi.
Nad pakkusid välja, mida sobib võtta, ja seejuures lisatingimustega: olgu Aleks, kuid kodus ja kirikus on ta Aleksei; paneme paberile Nigul, kuid kodus hüüate Kolja ja kirikus Nikolai; saate Mihkli, kuid pühakirja ees on ta Mihhail. Anne jäi neile Annaks, Mari Mariaks, Olli Olgaks.
HULLU AJA JULGE MIHE
Ürituse etteotsa valitud asjamehed taotlesid raha riigilt, kirikuringkondadelt ja katsetasid korjandustega, kuid aastad lendasid, saabus 1940 suvehooaeg ning kiriku ehitamisest ei julgenud isegi setud häält teha. Hiljem sai veidrast müüritisest kolhoosi mehhanisaatoritele töökoda.
Kui lugeja leiab, et ammune rahanappus ei räägi setudest midagi olulist, lugegu edasi. Nimelt küsiksin: kas on teile teadaolevalt Nikolai Karotamm või Johannes Vares-Barbarus kirjutanud Stalinile midagi Alutaguse, Kanepi, Vaivara või Suislepa inimeste lauludest või lorijuttudest? Vastus on teada – vaene Jossif ei saanud teada nende ainsamatki värssi.
Aga löögem lahti vanad arhiivipaberid ja lugegem palvekirja Petserimaa külade kohta: “Sealt pärineb väga suur osa eesti rahvaluulet? J. Hurt avaldas kolm köidet rahvalaule.”
Tõsi, kirjaga ei taotlenud Eesti esikommunistid Moskvalt leelotajatele medaleid, vaid paluti piir nõnda ajada, et setu elanikega külad jääksid Eesti NSV koosseisu. Tõsi, meie tollaste valitsejate salajane kiri võis Moskvas jääda vedelema ümbrikuavaja sahtlisse, ja piiri ei muudetud, kuid tollaste valitsejate arvamus, et setud koos Jakob Hurda nimega võiksid Suure Isa südant pehmendada, räägib setude erakordsest tähtsusest.
Seda tunnetavad nad ka ise. Kaheksa Värska-taguse küla elanike kirjast sama asja pärast pealinna kõige kõrgematele näeme, mida setu inimene (92 allkirja) julges tol hullul ajal paberile panna: “?on olnud? meie pojad, vennad ja isad oma armsaks saanud Eestimaa kaitsel, ning paljud meie paremaist poegadest ja vendadest on ohverdanud oma elu, et järeltulevatel põlvedel oleks õnn elada oma vaba kodumaa Eestimaa pinnal.”
Kõige mühaklikumgi julgeolekumees märkas vihjet Eesti iseseisvusele ja Vabadussõjale, kuid neelati alla. Külad jäid ja oleme juba leppinud, et jäävadki piiri taha, kuid ikkagi tuleb tunnustada petitsiooni sõnastajate julgust. Ei võinud nad olla kindlad, et ühele sigadusele teist ei järgne, sellest hoolimata võttis setu endale õiguse öelda, mis vaja.
ÄGE SETU VERI
Aastate kulgedes on mingil viisil ikka oma eriseisusest märku antud. Ajal, kui spekuleerimine oli raske kuritegu, leidsime aeg-ajalt ikka mõne ärivõimaluse. Nagu oleme endale võtnud õiguse kodus haljast viina valmistada. Seda ka uuemal ajal. Suurpidudel on puskarimeistrite toodangu kvaliteeti hinnanud isegi riigikogu liikmed, maa- ja vallavanematest rääkimata.
Mõned aastad tagasi sattus äsja Postimehe ajakirjanikuks saanud Külliki Rooväli politseireidiga Saatse kiriku päevale ja pidi nentima: nägime massiliselt ohtlikult maanteekraavi suunas vingerdavaid sõidukeid, kuid politseinikud neid ei peatanud. Tõepoolest, ei ole mõtet tulla meiega maid jagama. Kui enamikule on särk ihu ligi hoidev rõivaese, siis meie kohalikud naised nimetavad särgiks kõige pealmist kehakatet, pikka villasest kangast mantlit.
Poliitikute ja äritegelaste hulgas on päris ägeda setu verega inimesi kahjuks vähe. Poliitikud Inara Luigas ja Georg Pelisaar ning ärimees Margus Linnamäe justkui hoiduksid teiste varju. Miks ometi? Meie ridadesse sobiksid hästi sellise karakteriga inimesed, nagu on Tõnis Palts, Villu Reiljan, Enn Pant ja Oliver Kruuda. Kasvatustöö tuleks meil ümber korraldada, nii et võrsuks peale rohkesti poegi ja tütreid, kelle peale igasugune lahja paragrahv ei hakka. Nende järgi seaksid oma tegemisi üksikisikud ja igasugused setude seltskonnad Podmotsa külast pealinnani välja.