Mina ei kuulu nende inimeste hulka, kes oleks Alejandro Gonzalez Inarritu filmidest hüppavas vaimustuses. On täiesti arusaadav, et need on andekate inimeste hästi tehtud filmid, aga nad räägivad põhimõtteliselt vähedramaatilistest asjadest vähedramaatilises keeles. Nad loodavad liialt realistliku elu enese peale. Kõlab ehk suurustlevalt, aga nad jäävad truuks elutõele, mitte kunstitõele. “21 grammi” meeldiski ehk pisut rohkem kui “Paabel”, sest viimase lugu valgus esimesega võrreldes rohkem mööda planeeti ja “elu ennast” laiali. Veelkord, Inarritu on väga hea, lihtsalt tema fookus on minu jaoks ebaolulises kohas.
Taavi Eelmaaga “Paabelist” rääkides ütles ta, et juba idee perekonnast, mis peaks olema kõige tuumsem ja kokkuhoidvam inimkooslus maailmas, kuid on pillutatud laiali maailma eri paikadesse olukordadesse, kus nad nii väga just teineteise tuge vajaksid, on huvitav. Ja Taavil on õigus, see on tõesti hea idee, mõtlemapanev ja mõjuv. Ja see puudutas mind filmi vaadates isikliku samastumiseni välja, sest ka minu lapsed on käinud oma ukrainlannast hoidja pulmas. Aga mulle on filme vaadates ideedest väheks jäänud, nagu ka elutruudusest.
MINU KOOGITÜKID
Alfred Hitchcock, kõigi aegade üks paremaid ja produktiivsemaid filmilavastajaid on kunagi öelnud: “Films are said to be slices of life, mine are slices of cake.” (Öeldakse, et filmid peaksid olema tükid elust, minu omad on koogitükid).
Ta rääkis just samast asjast.
Muidugi mitte Inarritu filmidest, vaid oma kaasaegsetest, Itaalia neorealistidest Rosselinist, De Sicast, Viscontist ja teistest.
Toona muidugi leidis Hitchcocki öeldu suurt vastasseisu ja kriitikat kunstiüldsuse poolt, sest neorealistid olid just tõmmanud itaalia kino välja formaalsete kodanlike kostüümidraamade mülkast. Itaalia neorealistide kinoideoloogiat või õigemini nende meetodit, nende filme nimetati slices of life. Kritiseerida neorealiste neljakümnendatel tähendas olla arrogantne kunstivaenulik kommertslavastaja. See ja teised sarnased väljaütlemised ongi kujundanud Hitchcocki kui hollywoodilikus mõttes mängulise ja kommertsiaalse lavastaja mainet.
VASTUOLULISELT MÄNGULINE
Hiljem rehabiliteeris prantsuse uus laine Hitchcocki Euroopa kunstnikkonna jaoks ja tõi koos Sam Pekinpah, Vincent Minelli, Howard Hawksi ja teiste ameerika lavastajatega huvitava ja kunstilise kino huviorbiiti.
Muidugi on ja jääb Hitchcock vaieldavaks ja mitmetikäsiteldavaks re?issööriks ja ei meeldi paljudele veel tänagi. Näiteks Linnar Priimägi, kellele väga on meeldinud Visconti, nimetas kord kinokunstist vesteldes Hitchcocki põlglikult mänguriks. Ja tal on õigus tõepoolest, Hitchcock on mänguline, kuigi omal kummalisel ja vastuolulisel moel on nii Visconti kui Hitchcocki taust ja käekiri sügavalt katoliiklikus traditsioonis kinni.
LOODAV JA HOITAV PINEVUS
Kuid tagasi elutükkide ja koogitükkide juurde. Ilmselt tegi Hitchcock selget vahet elu ja kino vahel, ükskõik kui realistliku kinoga ka tegemist polnuks. Ma usun, et kui Hitchcock oli kuidagi kriitiline realistliku kino suhtes, siis ehk ainult selleks, et juhtida filmitegijate ja filmivaatajate tähelepanu asjaolule, et elus eneses puudub tihti filmides nii vajalik dramatism, et filmitegijad ei loodaks liialt katarsisele, mille võiks esile kutsuda karm kohtumine elutõega kinolinal. Seesugune mure on ka minul selle Inarrituga, ta nagu loodab liialt mind veenda elu enese tõsiasjadega, püüab mind veenda milleski, mis on mulle ometi niigi liiga ilmne. Tema filme vaadates tekib tunne, et tahaks kooki.
Siinkohal oleks ekslik arvata, et jutt käib erinevusest mängufilmide ja dokumentaalfilmide vahel. Sugugi mitte. On väga põnevaid dokumentaalfilme, just dramatismi poolest põnevaid. Dokumentaalfilmi ja mängufilmi oluline erinevus on teistsugune. Näiteks Juri Lotman on seda kunagi kirjeldanud umbes nii, et dokumentaalfilm on juhuslik pilk aknast välja, mängufilm on pilk võõrast aknast sisse. Hitchcockil on muide terve film nimega “Rear Window” (Tagaaken), mis räägib võõrast aknast sisse vaatamisest.
Põnevus oligi ehk see peamine, mida Hitchcock kinolt nõudis. See oli ka tema enda hinnatuim erialaline meistrioskus. Ta ise nimetas seda, millega ta tegeles, mida filmides luua ja hoida püüdis pinevuseks – suspens. Põnevad võivad kinos olla igasugused asjad, mitte ainult õudsed asjad, vaid ka näiteks armastus, vihkamine, kodanlik pereelu jne.
VANA HÄRRASMEES
Tänapäeval juhtub liigagi tihti, et just vastupidi, õudusfilmides puudub põnevus. Filmides, mis jätavad meile mulje, et ainult põnevusest koosnevadki. Puudub see pinevus, mida Hitchcock nii hästi valdas. Kõik neli või ma ei tea mitu “Saagi” ja teised erinevate tööja tavandiriistadega inimeste tükeldamisest kõnelevad filmid mõjuvad kahjuks ainult väsitavalt. Need filmid võtavad minu emotsioonid, kaasaegsemas keeles öeldes haaravad mind munadest ega vii mind mitte kuhugi. Minuga ei juhtu mitte midagi ja kõik, mis nad saavutavad, on emotsionaalne kurnatus, puhtfüsioloogiline auru välja laskmine. Küllap on sellelgi oma oluline ühiskondlik ülesanne, äkki jääb iga päev maailmas tänu niisugustele õudukatele mitu maniakaalset veretööd sooritamata. Aga mulle igatahes ei paku huvi kino, mis mind lihtsalt emotsionaalselt kurnata soovib.
Hitchcock oli selles mõttes härrasmees, tema ei tülitanud vaataja emotsionaalsust kunagi asjata. Kui ta juba haaras vaataja munadest, siis alati selleks, et viia ta neidsamu mune pidi kuhugi huvitavasse kohta. Oli selleks siis alateadvus või mõni muu paik. Ta hoidis initsiatiivi, kõneles lugu, mõjutas lisaks närvikavale ka inimese mõttemaailma ja hingeelu, pakkus lisaks ?okile ka pinevust.
EI MINGIT TUNDETUST
Reegel, mida ta rakendas, oli tegelikult lihtne: kui sul – lavastajal, loo jutustajal – on mingit informatsiooni, siis jaga seda vaatajaga. Kui koll selja tagant tuleb, siis näita kolli. Kui sa ei näita, ja lased kollil lihtsalt äkki peategelase turja karata, oled pakkunud vaatajale ainult hetkelise ?oki, paar sekundit üllatust (surprise). Kui sa kolli näitad, siis võid pakkuda vaatajale terve minuti pinevust (suspense). Selle minuti jooksul on sul vaataja mune pidi pihus, kõik, mis sa talle selle minuti jooksul teed või ütled, omab hämmastavat mõju – no tee või ütle siis midagi, mitte ära lihtsalt pigista mune. Seda oskab iga loll. Pane kollile suhu sõnad, selga riided, lae teda sõnumitega – ühesõnaga, kasuta oma munehoidvat võimu ja ütle vaatajale midagi, mida sa tahad, midagi mõtete, tunnete, maailma, luule, kunsti, elu, hinge, jumala, mille iganes kohta sa vajalikuks pead. Aga ära, kurat, lihtsalt pigista mune, ära tülita ega väsita vaatajat niisama.
Vaadake Hitchcocki filme, vaadake kohe tähelepanelikult. Need on väga hästi tehtud ja mis peamine, ei ole kunagi mõttetud ja tundetud. Need filmid võivad olla tehniliselt vanamoodsad, aga sisuliselt on nad enamikust uutest 21. sajandi õudukatest oluliselt põnevamad.
Uuel manifesti filminädalal saab näha Alfred Hitchcocki filmi “Notorious” aastast 1946, üht kõige Hitchcockilikumaks peetud Hitchcocki filmi. Mängivad tollased staarid ja suurepärased näitlejad Cary Grant ja Ingrid Bergman.