Kindlasti on poliitiku amet prostituudi omast vanem ehk teisisõnu – poliitilised litsid tegutsesid ammu enne kui müüdavad tibid issanda loomaaeda kaunistama hakkasid. Mõelgem oma karvaste ja suleliste sugulaste peale. Ei kujuta ette ühtki emast elukat, kes materiaalsete hüvede eest pakub oma võlusid? Küll aga on aegade algusest kõigis loomakampades käinud armutu võitlus karja valitsemise nimel, mis edu korral tagab kobedamad kaasad ja maitsvama lobi. Eesmärgi saavutamiseks lähevad käiku hambad, sõrad ja sarved, aga ka kole kisa ja jõledad lõustad. See ongi ju poliitika, kusjuures kisa ja lõustad on õigupoolest bluff ja valetamine.
REKLAAM RAHAVABAST ÕNNEST
Evolutsioon ei ole poliitikaarsenali suurt midagi lisanud. Et vastase füüsiline veristamine võib tänases inimkarjas mõnikord probleeme tekitada, siis seda enam on poliitikute lemmikriistadeks saanud karja ees kekutamine, oma molli eksponeerimine ja rivaalidest ülekarjumine. Kuidas aga ära tunda, kas poliitik seejuures valetab? Vastus on lihtne – kui suu liigub, siis valetab. Seda vastust küll teatakse, aga ikka leidub arutul hulgal tainapäid, kes valimispüünelt kostvat lora näikse uskuvat ja nii ka liimile lähevad. Mis ei tähenda muud, kui et suur saamahimu võtab viimsegi mõistuse.
Selle taustal on eriti naiivne ühe seltskonna reklaam rahavabast õnnest. No teate, sellist karja, mis karvavõrdki ei erine Gülleni linnakese kodanikest Dürrenmatti “Vana daami visiidis”, sihukese loosungiga ei püüa. Õilis soovitus leida õnn ilma rahata on samast mastist kui ettepanek võtta naine sisemise ilu järgi, mis sest, et väljastpoolt kärnas ja küürakas. Keegi ei mõtle seda tõsiselt.
Tõotus jõuda 15 aastaga Euroopa rikkamate riikide sekka näitab märgatavalt paremini tõusikmatslusesse kalduva rahva hingeelu tundmist. See lubadus tabab koguni kaks kärbest korraga – lollidele antakse lootust ning vanad kommud, kes pea pool sajandit tagasi alustasid kiiret möödamarssi Ameerikast, saavad uut dopingut. Esimene ponnistus läks neil aia taha, aga mis sitasti, see uuesti.
SÜNDIVUSE UPITAJA
Kuid miks molutada 15 aastat? Kes suudab kohe pööblile paradiisiväravad avada? Jest takaja partija, röögatas kunagi üks tuntud aferist. Selle kaja kaigub taas üle Eestimaa – meilgi on selline partei. Nii kui teleka lahti teed, nii näed seal jauramas üht taati, kes idioodi järjekindlusega loeb üles 10 tehtud vägitegu.
Muljetavaldavaim on sündivuse tõstmine – kohe näha, et täkku täis ja hakkajad poisid. Taat on siiski pisut tagasihoidlik. Võiks ju mainida veel pärisorjuse kaotamist ja võitu Ümera lahingus kui sekti vägitükke eelmises elus. Pidades aga silmas jumalikku alget, mis peitub semude poolt juba eluajal pühakuks kuulutatud juhtoinas, tuleks meenutada ka maailma loomist.
KRÄUNU SURMANI
Vaid paar kahtluseussi närib unistust asisest õnnest. 2001. aasta aprillis paigutas ajakiri Luup kogu rahva kujuteldavatesse akvaariumidesse. Igaüks võis end leida klaaskastist, mis vastas tema sotsiaalsele staatusele. Luup tõestas, et oma libedate seintega puurist paremasse ronida on kellel tahes kuradima raske. Nii on olnud ahvidel ja nii on inimestel. Seetõttu ei aitaks enamikku igatsuste tippu jõudmisel naaberakvaariumi ametnike kõva palk ega ka koht rikkurriikide tipus. Kräunu ja kadetse oma kastis surmani.
Nii vanu õpetusi muidugi ei mäletata. Siiski ka viimasel ajal on mõni hääl katsunud poliitikute hullunud koorist üle piuksuda. Näiteks Maris Lauri kollitab sandi seisuga, mis võib saabuda pärast riigipridurkade äkilist palgatõusu (EPL, 04.12). Andres Tarand aga väidab häbematult, et nii pea- kui ka juhtivminister on luiskajad (PM, 19.12). Aga kes kuulab Laurit või Tarandit – üks rahakottide otsas kükitav pangatädi ja teine ise ka vanima ameti pidaja. Seetõttu küsime tõde klassikutelt. Gabriel Garc?a M?rquez on kirjutanud (“Patriarhi sügis”): “? kui ühel päeval sitt hinda läheb, sünnivad vaesed ilma perseta, küll näete?” Selle teadmisega olekski tark valima minna.