Kuulasin. Nad olid vihased. Vahepeal läks levi ära.
Uus kõne.
Keeldusin meelde jätmast isegi linnade nimesid, kus asi aset leidis (ehh, niikuinii on see meilis, niikuinii saadate?)
Möödus mõni päev, siis uus kõne: Hei, Juku, kas sa ikka saad aru, mis toimub?
Saad?
Justkui saan, räägin.
Ja samas närin valimiseelset kodupaska, mõlemad suupooled täis. Ent imelik on neile rääkida: Küll.
Küllastunud.
Veel paar päeva.
Minu FTP plaksatab täis Putini vastaseid plakateid samadelt sõpradelt. Ühel neist Putin sihtimas näpuga vaatajat (pilt tabatud justkui riigipea ütleks: Fuck Off – mida ta tegelikult ütlebki, slõugan Putini nime kahest esmatähest, mis markeerib lasku südamesse: PU!).
Kas sa saad midagi teha? Avalda need Eestis!
Tuleb meil.
Meilis on: “Tak ili tak nadajelo”, juba ammu on nii sitt tunne, kirjuta midagi, aita midagi teha.
Naljakas on siis neile öelda, et siingi on kõik mitte sugugi päris OK.
Dalina. Tapetud Politkovskaja võitluskaaslane.
Dima. Kunagi Piiteris mõrvatud Jabloko liidri Starovoitova (hingeline?) kamraad.
Naljakas on rääkida Repsist või Lengist või muudest mentaalsetest pättidest ning jagada – kasvõi korraks kasvõi midagi kasvõi natuke mõistlikku vene sõprade jutu lootusetuse taustal.
Eestis tuleb varsti hääletada, ehkki -nagu mõnedki siinsed intelligendid – tahaks ka ise hüüatada, et osalen ainult ühes liikumises ja see on Browni liikumine.
Veel päev edasi.
Rahvusraamatukogus on konverents. Pean rääkima venemaisest ajakirjandusest, tehes sealjuures nägu, et mul ei olegi paha. Et ei ole vihane. Et ma siiski seletan midagi.
Seletan ka.
Uuesti helistab Dima.
Mis teil oli?
Kas puuslik on minema veetud?
(Isegi eestlastele on raske selgeks teha, et terve koormatäis vene intellektuaale on – isegi lugedes vene igapäevast meediat – probleemi teisaldamise poolt).
Ei veel.
Miks? Teil on ju veel OK – kahtlus hääles.
On.
Ja ühel hetkel tajun, et sõbra häälde on siginenud viha. Tõsiselt kustutamatu viha, umbes nagu noorel kangelaspioneer Alekseil d?oti ette viskudes.
Ja mõtlen:
Asjatu viha küll, ent ma saan sellest aru.
Ja taban: inimesed muutuvadki äärmuslikuks, nad surutaksegi vastu seina – see on üks riiklik programm. Mitte panna inimesi kinni, vaid sundida neid elama koos lootusetusega.
Sest siis nad kas murduvad? või lähevad radikaalseks ning vihaseks.
Välja tuleb väga väike osa ning keegi ei tea ette, kus tema selles spektris täpselt asub.
Kas sina või mina teame?