Õpilane tuleb esmaspäeval kooli ja ütleb, et ta on väsinud, pole saanud piisavalt puhata, magada, tegeleda oma lemmikhobidega. See on üsna tõsine häirekell, kui koolilaps pärast puhkepäevi kurdab väsimuse üle.
KOOLILAPSE LÕÕGASTUMIE
Kui väsimus muutub patoloogiliseks, siis õpimotivatsiooni pärssiv stress viib nii mõnegi õpilase depressiooni ja/või frustratsiooni. Tulemus: milleks pingutada, kui niikuinii ei jõua; apaatsus, käega löömise tunne. Kuidas osa noori sellist patoloogiat ravivad: õpetajale öelda ei julge, vanematel pole aega kuulata – siis jäävad paremad või halvemad sõbrad. Halvad sõbrad, halb nõu – lähme jooma, kuniks elu- ja koolimured ununenud; tõmbame rahupiipu ehk narkotsi. Olen kuulnud õpilastelt, et vahest klaasike veini võtab lapsevanem lapsega koos, et stressi maandada – peaasi, et küla peale “kummutama” ei lähe. Väsimuse vastu ei aita ka kahepäevane tantsu vihtumine ja tantsusaalist intiimsfääri nihkumine. Lohutatakse end sellega, et selleks korraks sai “puhatud”, et mittepuhanuna esmaspäeva hommikul kooli tulla. Kaaspedagoogid, haridustöötajad, pedagoogikateadlased, koolijuhid – kas me märkame väsinud lapsi – väiksematel lastel on iga teine sõna “suva” või “savi”. Muidugi, suuremad poisid – tüdrukud käituvad “täiskasvanulikumalt” lõõgastudes veini- või konjakiklaasi taga, otsides või ise leiutades erinevaid väljundeid. Mõned õpilased tunnevad, et kolmapäeva õhtuks on nad juba “kustunud.” Kas see on tõepoolest probleem, mis siililegi selge? Kas tõesti kõik päevalehed ja pedagoogilised väljaanded käsitlevad neid probleeme üleliia sagedasti, ja tüdimuseni? Kui keegi tegevõpetajatest ei märka või ei taha märgata ja kui mõni pressiväljaanne on seisukohal, et taas on tegemist kibestunud inimese veel kibedama ja sapisema jutuga, siis oleks tegemist küll äärmise silmakirjalikkusega ning halva mängu juures hea näo tegemisega. Pidu pidada katku ajal on ebapedagoogiline. Otsin mõtte- ja teokaaslasi, kellele antud juhul väsimuse patoloogia korda läheb, probleemi metodoloogilise käsitluseni pole jõutud. Ka siinkirjutaja ei ole maailmaparandaja, kes lahendused kandikul kätte tooks, kuid siiski juhiksin patoloogiliseks muutunud väsimuse mõningatele põhjustele tähelepanu.
AITAME KOOLILASTEL PUHATA
Väidan, et probleemi üks tekkepõhjustest on kodu ja perekonna vähene tähelepanu ja huvitatus lapse käekäigu vastu. Vanemad kannatavad ise samasuguse patoloogilise väsimuse all – kes kuhu siis oma väsimust uputada üritab. Lapsed oleks üksjagu rohkem puhanud, kui nad saaksid oma vanematega rohkem koos olla, midagi nädalavahetusel ühiselt ette võtta – matkata, reisida, mängida, mõttetalgud kamina ääres jne. Laps saab aga sageli head palka teenivalt isalt viiesajase ning kaasa sõnad: “Puhka siis hästi”, sest ise tuleb jälle rekkarooli ronida või soome laevale kiirustada.
Üks, kõigile teada-tuntud ning peenjahuks jahvatatud põhjus on kindlasti akadeemiline ja siiski veel suhteliselt faktikeskne riiklik õppekava, mille faktoloogilises osas võime jänkidele silmad ette teha, kui meil silmad väsimusest parasjagu looja ei kipu minema. Riiklik Õppekava – õigemini selle koostajad suure raha eest – ei väärtusta prioriteetidena toimetulekuks vajaminevaid oskusi käsitlevaid õppeaineid, nagu: eetika, filosoofia, sotsioloogia, usuõpetus, loogika, sotsiaalpsühholoogia jne. Kooli pedagoogilis-didaktiline mänguruum ei ole küll ülearu suur. Üht-teist saaks aga kooli õppekavas ümber tõsta valik- ja vabaainete raames või lausa ümber nimetada – alles siis saab rääkida poiste ja tüdrukute kesksest aine- ja töökavast. Üks põhjusi on kindlasti ka laste mitteprofessionaalne ajajaotus ja puudulik õppida õppimise oskus – ehk kuidas väärtustada teadmist, oskust ja arusaamist ning õppimist kui üht paljudest seda kolmnurka koos hoidvatest teguritest.
Tore, et paljud koolid pakuvad võimalusi huvitegevusteks ja sportimiseks. Et nimetatud põhjusi vähendada, leevendada või isegi kõrvaldada, on vaja asju nimetada õigete nimedega – kaasata ühe laua taha füüsikud ja lüürikud; vaimu- ja võimuesindajad eesmärgiga vähendada süvenevat väsimuse patoloogiat. Märksõnaks oleks siinjuures tasakaalustatud õppe-, aine- ja töökavad, kus saab väsitada nii pead, kui ka käsi-jalgu ning osata seejärel konstruktiivselt puhata.