Anton Hansen Tammsaare suurromaani 1. osa valmimisest sai hiljuti 80 aastat. Leidub veidrikke vanast ajast, kes seda raamatut tänini suureks peavad. Vaatamata närtsinud suguorganitega õpetajatele, kes teose tapetud varianti on ikka ja jälle püüdnud piinatavale noorsoole sisse peksta.
DISSONANTS MISSUGUNE!
Ent tänasest tõelisest eesrindlikust vaimutipust kostab üha sagedamini hääli, mis Anton Hanseni vaimusünnitise praeguste mõõdupuude järgi kõlbmatuks tunnistavad. Romaanil polevat nimelt neile midagi öelda. Igav olla. Samas pole teada, mida nad enestele öeldavat tahaksid. Ja mis neid lõbustaks ning huvitaks. Uhke on Tammsaarele ülalt alla vaadata.
Muidugi, Tammsaare kujutatud inimesed ja elulaad on enam-vähem välja surnud, temaaegsed toimetulekuviisid hääbunud. Nii et raamatul oleks midagi öelda ainult paadunud ajaloohuvilisele.
Indrek peab Maurusele tema kooli astudes isatalu kohta ütlema: “Suur küll, aga halb, ei too midagi sisse.” Tänane ilmavaade kuulutaks Andrese jobuks. Muidugi on romaanis ka tänagi imetlust äratavaid tegelasi, nagu kasvõi Oru Pearu ja Kassiaru Jaska. Just nende mõtteviisist ja ellusuhtumisest näikse olevat välja kasvanud täna domineeriv ilmavaade ning selle eest kemplevad erakonnad, kes Eestit valitsevad.
Kahju ainult, et ei Pearul ega Jaskal polnud oma ajas võimalik endale muretseda atribuutikat, mis meile praegu nii suurt rõõmu valmistab, kahju, et turismi tase ei viinud neid neisse maailma kaugetesse paikadesse, kus meie parimad täna peesitavad. Kahju, et nende naised ei saanud end teenitult lõbustada ?oppamisega. Tubli Jaska elu kulminatsioonimomendiks oli tulla välja saksakambrist katariina, tsaariaegne sajakas, iga varba vahel. Nii et isegi tõe ja õiguse mees Andres jäi tummaks. Rääkimata muist kõrtsis viibinuist. Sealkohal olekski raamat võinud otsa saada. Mis seal enam mõelda või öelda?
Nii et ideoloogilises mõttes ei ütle too raamat peale üksikute harvade lõikude tänasest tarkusest nõretavale, tänasteks trikkideks dresseeritud hingele või kolule tõesti justkui midagi. Selle lugemiseks kuluva aeg on targem kulutada erialasele enesetäiendamisele, permanentsele õppimisele, mis hoiab meid võitlusvõimelisena konkurentsis kuni pensionisambani, ärifilosoofiliste raamatute tudeerimisele. Ning surfamisele internetiookeanis imelist tõde otsimas.
ELU IIDSED TÕED
Kes aga ometigi selle raamatu otsa peaks põhjusel või teisel sattuma, soovitan otsida üles need leheküljed, mis ka tänast lugejat paeluda võiksid. Need, mis on täis meid nii erutavat seksi ja vägivalda. Niisuguseid polegi nii vähe, avastas Kaabel “Tõe ja õiguse” kümnendal läbilugemisel.
Romaani vägivallavoolus seksiga (või vastupidi) segatult saab alguse kuulsas Pearu kõrtsist tuleku stseenis. Alkohoolik Pearu ajab värava puruks, tikub naisele kallale, erutub peksust ja riieterebimisest, ähvardab ekskrementeerida vanal ajal joogiveereservuaarina kasutatud kaevu. Miski, mis inimlik, pole talle võõras.
Andrese abielu Krõõdaga näib algul idüllina ehk millegi taolisega, mida on nähtud ka armastusena. Andres Krõõta ei peksa. Ehk sellepärast, et püha töötegemine pole jõudnud teda veel selleks inspireerida või on asi Krõõdas kui naises, kes ei süüta mehes iha peksmise kui kire äärmusliku vormi vastu. Krõõt sureb ilma, et nende vahekorras meile miski lõplikult selguda võiks.
Aga ilmne on, et juba Krõõda eluajal tekib Andresel kirg teenijatüdruk Mari vastu. Ja see kirg on vastastikune. Krõõda surm ainult lisab õli tulle. Paratamatult on nii Krõõt kui Mari mees Juss vaid takistuseks selle kire ees. Alles pärast mõlema eemaldamist saab see kirg kogu jõus valla pääseda. Kuid nagu iga tants haudadel, pole see kunagi lõpuni õnnelik. Nii Andres kui Mari saavad tunda iidset tõde – kõige eest siin elus tuleb maksta.
Paaril sünnib üks laps teise järel, ehkki ainsa füüsilise kokkupuutena nende vahel tõuseb romaanis esile peks. Millal siis lapsi eostati? Pärast peksu?
Kired ja vägivald on omavahel tihedalt seotud muudeski romaani inimsuhetes. Sulase Jaagupi kirg metsa taga elava talutütre Roosi vastu päädib korraliku pekstavalt hinge viiva keretäiega. Kusjuures selle korraldajaks pole ilmselt keegi muu kui toosama meelisegav ja kütkestav Roosi.
ROMAANI AMMENDAMATU SISU
Lausa avalikult erootiline on Pearu peksmine naiste poolt Antsu varrudel. “Palun vabandust, et eided tahtsid mu t?i näha,” avalikustab asja purjus ohver ise. Ning keegi ei usu, et karistusaktsioonis osalenud naiste peamiseks motiiviks on pahameel Pearu sündsusetu käitumise pärast.
Erilise mõnuga, andke andeks, on romaanis kirjeldatud Pearu koera peksmist Andrese poolt kallil jõuluõhtul. Koer näikse sellele valule vastu pidavat ainult seetõttu, et kirjeldust pikemaks ja värvikamaks muuta. Kogu jube aktsioon toimub Mari ja Andrese vaikivas koostöös ja täielikus üksmeeles. Ja mis imestada, Maril on ette näidata oma isiklik peksusoolo kassi kallal, kelle ta selleks otstarbeks sabapidi sahvri ukse vahele paigutab. Ning nõnda mitu korda, sest kassi (ega ka inimese) kirge liha järele ei suuda murda karmimgi karistus. Pärast peksu on Andres paremas tujus kui iial varem ning kirikust tulevad lapsed kahetsevad, et nad seda pealt vaadata või selles koguni kaasa lüüa ei saanud!
Peks ei saa Vargamäe loo esimeses osas lõpuni otsa. Andres peksab nooremat venda Indrekut, peksab isa traditsioonide kohaselt linnumunamaiast koera Pollot. Karjatüdruk Riia tunneb mõnu kassi toitmisest linnupoegadega ning Indrek omakorda kassi rappida andmisest koer Muska kätte?
Sedaviisi. Paeluvat lugemist leidub tänasele teatud nurga alt nõudlikule lugejalegi küllaga. Koos selle kõigega läheb muugi ja väidetavalt vastuvõetamatugi libedamalt alla ning paneb tegema midagi niisugust, mida täna üha harvemini ette tuleb – mõtlema. Ning kõneleb selle romaani müstiliselt ammendamatust sisust. Nii, et sured ära ja ikkagi on sul “Tõde ja õigus” lõpuni lugemata. Vaatamata korduvale lugemisele. Palju on Eestis selliseid raamatuid kirjutatud?