Pärast raamatu “Aleksandr II: elu ja surm” ilmumist sai Edvard Radzinski kirja Ameerika presidendilt George Bushilt, kes väljendas oma vaimustust vene kirjaniku ja ajaloolase loomingu üle. Ameerikas on Radzinski kõik viimased raamatud, alates tema tsaari perekonna hukkumise uurimusest, saanud bestselleriteks, mida USAs juhtub välismaiste autoritega ülimat harva. Esinedes hiljuti televisioonis, ütles 70-aastane autor küllalt teravalt: “Ma pole kunagi lugejaid taga ajanud, olen alati nende peale sülitanud!” Kuid lugeja on täna valmis andestama Radzinskile selle põlguse – tänuks püüu eest luua tõeliselt ajaloolisi teoseid.
AJALUGU, PIKA VIHAGA
Kirjutada oma kodumaa ajalugu nii, et see ilmuks lugeja ette perekondliku, isikliku sugupuuna, et minevikku mäletataks kui lapsepõlve, kui kõiki detaile vaadeldakse läbi esmaavastuse suurendusklaasi, on aeganõudev ja väärikas ülesanne.
“Aleksandr II: elu ja surm” on viimane osa Edvard Radzinski triloogiast “Kolm tsaari”. Viimane tsaar Nikolai II, esimene bol evistlik tsaar Jossif Stalin, viimane suur vene tsaar Aleksandr II.
Suuri kirjanikke mõõdetakse alati kellegi teisega. Tolstoi mõtles laialt, tegi maha Shakespeare’ i, arvas, et temast parem on ainult Piibli tekst. Brodski uskus, et suur nelik – Pasternak, Tsvetajeva, Mandelshtam, Ahmatova on kõrgemal kõigist. Mandelshtam võrdles end nii Tolstoi kui ka Dostojevskiga ja oli kindel, et tema nime järgi hakatakse kord tänavaid nimetama. Bunin tundis aukartust Tolstoi ees ja võrdles end T ehhoviga. Edvard Radzinski – ja see avaldub targalt ja heasüdamlikult tema uues raamatus – otsustas järgida Karamzini ning tema Vene riigi ajalugu.
Neid ühendab palju – (jätame sulgudesse teadmiste sügavuse ja mastaapsuse, mis on enesestmõistetav) -poeetiliselt erutatud kõne, hingetõmmete ja hüüete kõne. Kõikjal seab värss oma sammu: “Ümber Venemaa Isevalitseja, kes suri verega kaetud sillal keset määrdunud lund, riideräbalaid, kasvas rahvahulk: Pavlovski kooli junkrud, möödakäijad, ellujäänud kasakad. Kõikudes seisis nende kohal polkovnik Dvor?itski”, kirjutab Radzinski.
“Lõpetuseks ütleme, et Joanni hea kuulsus elas üle tema halva kuulsuse rahva mälus: oiged vaibusid, ohvrid kõdunesid ja vanad legendid asendusid uutega… Ajalugu on pikema vihaga kui rahvas!”
SORTSID SEINA TAGA
Ajaloo poeetiline, kirjanduslik mõtestamine on võimalik ainult sisemise, isikliku filosoofilise staatuse olemasolu korral. Selge maailmapilt, horisont ja leitud vastused küsimustele lubavad kokku seada kosmose tsaaripalee rafineeritud karbis. Edvard Radzinski jõuab järelduseni, et huvi ühiskondlike sündmuste vastu võimendab neid; tähele panduina hakkavad nood paisuma.
Dostojevski uudishimu toitis pinnast “sortsidele”, need elasid tema kõrval, otse seina taga, “Sortside” autor tegutses narodnikute varjamisega. 1880. aastal mõtles Dostojevski välja järje “Vendadele Karamazovitele”, kus Aljosha peab saama terroristiks – just siis muuseas elasidki terroristid kirjaniku vastaskorteris. Ning – Radzinski versiooni kohaselt -ei käinud Dostojevski mitte ainult nendega läbi, vaid teadis nende tsaaritapmise plaanist. Võib-olla peitis Dostojevski enda juures näiteks põrandaalust narodnikute kirjandust ja suri, kui seina taga algasid läbiotsimised – hirmust, mille lõi lõkkele kujutlusvõime.
TÜRANNIA ON VÕIMATU, VABADUS HUKUTAV
Nagu alati, räägib Radzinski armastusest, – Valitseja salajasest abielust, “lahutajast” vürstinna Dolgorukist, kes lõpuks kolis oma lastega tema juurde paleesse. Sellest, kuidas nad salaja sõitsid koos tervisvetele ning tsaar otsustas end fotografeerida koos armsamaga. Foto tehtigi, tsaar tahtis tellida koopiaid, kuid krahv Uvalov, saades asjast teada, ostis ära kõik eksemplarid ja negatiivi ning hävitas need, teatades tsaarile, et sel pole õigust “teha sellist portreed”. Selliseid sü?eesid, kus riik, maailm, troon seisavad armastuse vastu, on Radzinski otsinud kogu elu (nii ajaloost kui ka väljamõeldistest).
Aleksandr II hukutasid Radzinski arvates kõhklused: kas püsida isa keskaegse türannia püünistes või sammuda kaasaegse vabaduse poole? Ta võttis vastu kord ühe, kord teise otsuse, tema kahtlused ja otsustamatus kõigutasid loomulikult ta trooni. Türannia on võimatu, vabadus hukutavad, on kaasaegne järeldus, ajaloo õppetund.
Kuid kõige suurepärasem raamatus on siiski soe perekonnalugu väikeste sündmustega, krigisevate põrandalaudade, päevikute, kirjade ja pisaratega…