Kõigepealt paar sõna minu jaanuarikuust. Senielatud talvedest on kõige rohkem meelde ja hinge jäänud jaanuarikuu ilmad, olud vahemikus 1966-1971, s.o. Tartu Ülikooli tudengipõlves Tartu linnas ja selle ümbruses. Vot need olid alles jaanuarid! Kiirgavalt sinine taevas, paks, imepuhas, pimestavalt valge lumi ja kõik puud, põõsad ja isegi möödunudsuvised kuivanud putked ja kõrkjad, mis jaanuaris veel püsti, olid kaetud paksu, hõbedase härmatisega. Ja sellises sini-valges, paiguti mustaga maastikus, hiilgasid pihlakatel, viirpuudel, pooppuudel j.t. tulipunased ja oran?id marjad. Ning talvekülalised leevikesed ja siidisabad sõid neid punaseid marju. Vaat selline on minu jaanuarikuu, mis eluks ajaks pani hinge suure armastuse talve vastu.
SIRINASÜMFOONIA SAKALA PARGIS
Loomulikult on minu jaanuarikuu loomadeks noodsamad leevikesed ja siidisabad, eriti viimased, kuna lisaks nende imekaunile välimusele on nad ka väikeste haldjate hõbekellukeste vaiksete häältega. Talvel rändavad nad läbi Eesti, külmadega tihedate parvedena ja kogu aeg vaikselt, peenelt ja katkematult siristades ning sellega parve moraali üleval hoides ja grupi käitumist kordineerides. Mul õnnestus sellises siidisabade parves kokku lugeda maksimaalselt 352 lindu! Lugeda sain ma neid binokli abil oma korteri aknast välja vaadates, mis omal ajal asus praegusel Rävala puiesteel, 4. korrusel Tallinnas ja kõik minu aknad vaatasid suurepärasele pargile, mis läks hiljem Sakala keskuse ehitamise nahka. (Muide, Sakala keskus, kui Eesti paearhitektuuri originaalsemaid meistriteoseid, on minu meelest küll kaitset väärt, kuid pargist on sellegipoolest siiani väga kahju, eelkõige seetõttu, et pargis oli väga palju marjapõõsaid ja puid.)
LINNAPARK KUI KAUNEIM MAAL
Kui linnud olid loetud, ruttasin välja parki pihlakate, viirpuude vahele ja jäin sinna kuni linnud marju sõid, teineteisega suhtlesid, luurajaid ümbritsevatele aladele laiali saatsid ning nende edasiliikumist puudutava infoga tagasipöördumist ootasid. Seda kõike tehes hoidsid nad kogu aeg õhus lakkamatut imepuhastes toonides sirinasümfooniat. See kestis umbes poolteist tundi, mil nemad olid üleval puude otsas ja mina tagasihoidlikult all neid imetlemas. See oli lähim sündmus talvehaldjate riigis veedetud ajale, mis minuga kunagi juhtunud on. Muinasjutuliselt ilus – olla nende punastest marjadest toituvate linnukeste all, liikumatult, vaikselt. Pargi radadel liikuvatest inimestest linnud muidugi välja ei teinud: neil oli täiesti selge, et Rävala puiesteelt Estonia puiesteele ühtlase sammuga liikuvad inimesed puudel istuvatele lindudele tähelepanu ei pööra, ohtu ei kujuta ega korda ei lähe. Hoopis teine asi on inimene, kes seisab rajast eemal ja ei lähe ära. See tüüp ilmselt jälgib linde. Sellel mehel tal tuleb küll silma peal hoida! Kuid paarikümne minutiga harjusid nad sellega, et mina neid kohe püüdma-sööma ei kipu ja hakkasid toituma ka minu kohal. Siis veendusin oma silmaga, et siidisaba tõesti sööb ligi kolm korda rohkem, kui seedib. Ega see kaunis valge lumevaip kauaks pargis neitsilikult puhtaks ei jäänud. Kui linnud lahkusid – minu meelest Narva maantee ja sealt edasi Kadrioru suunas läbi Tammsaare pargi, jäi Rävala ja Estonia puiestee vaheline park neist maha sini-must-valge-puna-oran?ikirju mosaiigina. See maastik tuletas silmamälule meelde kunstnik-vendade Generalovit?ide imekauneid maale? Sellise täpsusega, et need kunstnikud said korraga muude maailmanimede seast minu tõelisteks lemmikuteks.
ETTEVÕTLIKUD VARESED, RÖÖVLID MIS RÖÖVLID
Siidisaba, leevike ja mõned nende seltsi sugulased on looduses peamised punaste marjadega puude ja põõsaliikide levitajad põhjas ja parasvöötmes. Nad on tõepoolest üsna liikuvad ja oma kiire linnuseedimisega väsimatud poolenisti seeditud ja seedimata marjade külvajad, kusjuures linnust alla jõuavad seemned hiilgava väetise koosseisus.
Aga jaanuarikuu loomade seas on minu jaoks väga tähtsal kohal ka vareslased. Targad, üliettevõtlikud varesed on minu meelest väga ilusad linnud. Mõne minu noore sõbra arvates (vanuses 4 -22 aastat) on kõige ilusam vareslane harakas ja ma ei vaidle sellele vastu. Harakas on tõesti kaunis ja väga elegantne lind, kuid minu sümpaatia kuulub rongale. Kõik teavad, kuidas see võimas lind oma sünges ning ranges ilus välja näeb ja mul ei ole vajadust teda kirjeldada. Aga ma kutsun kõiki üles imetlema selle linnu lennuvõimet, tema majesteetlikke lennumanöövreid, kus ta kombineerib imetlusväärse kergusega liuglemist momentaalse kõrguse- ja kiirusemuutusega ning lisab sellele kõigele välkkiireid pöördeid. Kui ronga lendu õnnestub pikemat aega jälgida, hakkad tahtmatult tundma suurt lugupidamist tema liikumise ülima pädevuse vastu. Tekib veendumus, et see lind ei raiska ühtegi kalorit ja saavutab lennates oma eesmärgid minimaalse energia ja aja kuluga – hoolimata oma eesmärkide iseloomust.
Olen näinud ronki ka kõrgel lendavaid kotkaid saatmas. Seda vaadates tekib tunne, et kotkas lendab ronga poolt antud ülesandeid täitma. Ronk lendab kotkale väga lähedal, on õhus vaid mõnekümne sentimeetri kaugusel kotkast. Tahtmatult tekib ettekujutus osavast musta riietatud ratsanikust suure pruuni hobuse seljas. Tegelikult see muidugi nii ei ole, kotkas tegeleb oma asjadega, kuid ronk kahtlemata teab, mida teeb, sedasi suurele kiskjale järgnedes.
Kui juba jaanuarikuust ja röövlindudest juttu, siis peab mainima lumekakku ja habekakku – väga suured öised röövlinnud, kes Eestis küll ei pesitse, kuid talvekülalistena on täitsa meie linnud. Neid hiilgavaid tiivulisi ei hakka ma siin kirjeldama põhimõtteliselt, sest ma väga tahan, et te tuleksite lumisel talvepäeval Tallinna Loomaaeda neid vaatama. Mõlemad liigid paljunevad meil aina paremini, aastal 2006| oli meie vanemal, juba neljandat aastat paljuneval lumekaku paaril rekordiline arv poegi – seitse!
LOOMAAED JAANUARIS
Kuid aitab nüüd jaanuarikuu lindudest. Ehkki hulka kuulub veel nii palju huvitavaid liike (näiteks tihased!) Jaanuaris näen ma neid kõikjal loomaaia territooriumil. Me serveerime neile seemnetest, pähklitest ja ploomirasvast tehtud kuulikesi, millel võrk ümber, et neid saaks okstele riputada. Just jaanuaris näeb minu lemmikuid sini- ja tutttihaseid, keda suvel meie juures tavaliselt ei kohta. Ka puukoristaja, kes suvel sööb peamiselt putukaid, läheb talvekuudel marja- ja puuviljadieedile.
Ent nüüd on kord jaanuarikuu imetajate käes.
Sellest valikust on minu lemmikud hundid ja rebased. Ka huntidest ja rebastest kui kuu loomadest olen ma äsja juba palju pajatanud. Piirdun siin heasoovlikule lugejale paari märksõna pakkumisega. Nendeks on kauni kasukaga, tähelepanelike silmadega kiskja koduses talvemaastikus. Võite mind pidada verejanuliseks zooekstremistiks, aga ma armastan neid loomi. Armastan ka saarmaid, eriti kui need sätendava pruuni kasukaga tegelased mängivad lumes mõne metsajõe kaldal, avatud vee läheduses. Tavaliselt jaanuaris tuleb mul meelde üks saarmas, kes elas Tallinna Loomaaias 70ndate aastate alguses praktiliselt vabalt zootehnikute ruumides (loomaaed oli siis veel Kadriorus). Sõbralikumat kärplast ma ei mäletagi. Tema talviseks lemmiktegevuseks oli oli rännata meie vatijopede all ja põlvedel. Sealjuures häälitses ta pidevalt, pöördudes meie poole inisevate üleskutsetega minna temaga välja lume sisse mängima, millele me aeg-ajalt ka vastu tulime.
Lõpetuseks lubage kinnitada, et väide, mille kohaselt loomaaia troopikamajades on kõige mõnusam olla just jaanuarikuus vastab tõele. Rabav kontrast paksu talvekasukaga lume peal jalutava metssea, hirve, karu või rebase ja troopilise akvaariumi värvikirevate elanike vahel on ilmekamaid tunnistusi loomariigi üüratust mitmekesisusest.