Meediaga on ikka nii, et peamised esilehe teemad vahelduvad vastavalt hooajale, aga selle eest ekspluateeritakse nn aktuaalset teemat nii, kuidas saab. Selle mõtte peale tulin ma, kui prominentne ja küllaltki konservatiivne Frankfurter Allgemeine Zeitung kaks päeva järjest jalgpallihuligaanid oma esilehele paigutas. Samale ajale sattus ka ajakirja Spiegel telesaate Spigel TV reportaa? samal teemal. Tagatipuks avaldas jalgpalliajakiri 11 Freunde mõnda aega tagasi loo poola huligaanidest, kes ihalevad sakslaste verd valada.
RAAMATUKE HULIGAANI LAPSEEAST
Jalgpallihuligaanid on teema, mis Saksa meedias iga paari aasta tagant üles kerkib. Viimane suurem laine oli 1990-ndate lõpus seoses rahutustega nii kodumaiste klubide mängudel kui ka viimasel maailmameistrivõist – l ustel. Huligaanidest räägiti ka palju seoses selle aasta WM-iga ja teema pole siiani vaibunud.
Üldjuhul on jalgpallihuligaanidele loodud reputatsioon kui ajudeta röökivast massist, kes igal võimalikul juhul tänavail möllavad ja poeaknaid sisse peksavad. On olemas teaduslikke uurimusi, mis tõestavad, et jalgpallihuligaanid on sotsiaalselt väärastunud olendid ning muidu hälvikud. Lugesin kunagi raamatukest teemal, mis tõestas, et huligaanide agressiooni aluseks on puudulik perekonnasisene suhtlemine lapsepõlves, mistõttu nad vanemas eas ei ole suutelised teiste inimestega normaalselt suhtlema ja kipuvad selle probleemi korvamiseks vägivalda rakendama.
KAKLUSED KÕRVALSEISJAID EI PUUDUTA?
Muidugi ei ole jalgpallihuligaanid inglid. Ent enamik neist pole ka komplekside küüsis vaevlevad ajukääbikud. Vähemalt mitte eriti palju enam kui nn tavakodanikud. Mina puutusin jalkahuligaanidega kokku 1990-ndate aastate alguses Saksamaal ning Inglismaal ja seda peamiselt punk-kontsertidel. Underground-klubides vedeles igasugust rahvast ja üldjuhul saadi omavahel hästi läbi. Isegi neid kurikuulsaid lööminguid erinevate meeskondade toetajate vahel pole ma kontsertidel kunagi näinud. Huligaanide olemus võib tavainimesele paista sürrealistlik ja arusaamatu. Paljud neist on tavalised pereisad või muidu armastavad ning vaiksed mehehakatised, kes nädalavahetusel muteeruvad kaklevaks ning röökivaks massiks. Samas on selles seltskonnas ka hulganisti madalalaubalisi olendeid, kellega suhtlemine on lihtsalt võimatu. Ainukene asi, mis seda massi ühendab, on see adrenaliini kick, mille inimene saab metsikus kakluses. Ja kuna adrenaliiniga on nagu iga narkootikumiga – doosi tuleb pidevalt tõsta – siis on kaklused ka brutaalsed. Et korralik adrenaliinilahvak kätte saada, ei piisa lihtsalt tavalisest löömast. Möödas on need ajad, kus huligaanid lõhkudes ja laamendades läbi linnade läksid. Tegelikult leiavad kaklused peaaegu alati aset vaid huligaanide endi vahel ja kõrvalseisjaid üldjuhul ei puudutata. Nii on see praegu ja nii oli see ka aastakümneid tagasi, nagu mu tuttavad mulle seletasid.
INSIDER-VÄGIVALD
Tänapäeval on kakluste korraldamine tänu mobiiltelefonidele eriti lihtne. Löömad toimuvad tavaliselt linnatagustes metsatukkades politsei silma alt väljas. Nägin kunagi fotosid, mis huligaanide kakluse ajal tehti. Nimelt kohtusid kaks gruppi omavahel ja tagusid teineteist, kuidas said. Platsi äärtel seisid aga girlfriendid, tegid suitsu ja pildistasid eriti karme stseene. (Kahjuks sattus film aastaid hiljem Saksa politsei kätte, kes enamik kaklejaid identifitseeris ja rahutuste organiseerimise eest kohtu alla andis.) Pärast korjati vigased kokku ning need, kes veel liikuda suutsid, läksid koos kõrtsi edukat ettevõtmist tähistama.
Seega on huligaanide näol tegemist insidervägivallaga, mida osapooled võtavad kui meelelahutust. Ja kui inimesed vastastikusel kokkuleppel teineteisel ninasid sisse taovad, siis ei tohiks see ausalt öeldes kellelegi korda minna.
Aga läheb ja seetõttu käibki pidev kassihiire mängimine korravalvurite ja huligaanide vahel.
“KÕIGE HULLEMA FÄNKONNAGA” KLUBI
Järjekordse tõuke Saksa meedia tähelepanuks andsid kaks mängu, mõlemas üheks pooleks Dünamo Dresden. Kõigepealt mängis Dünamo Dresden Berliinis Herha BSC amatöörmeeskonnaga ja nädala pärast oli kodumäng 1. FC Union Berlin vastu. Esimene mat? lõppes korraliku löömaga, mida meedias kohe kajastati.
Teine mäng möödus rahulikumalt, ent nii mängu ettevalmistusi, mängu ennast kui ka pärast toimuvat jälgis meedia, nagu oleks Inglise kuninganna riigivisiidile saabunud. Pärast teatati veel rahvale, kui palju maksumaksjate raha üks korralik regionaalliiga mäng maksma läheb, sest politseinikke tuuakse kokku üle terve Saksamaa ja neile tuleb ületundide eest maksta.
Nüüdseks on Dünamo Dresdenile loodud mulje kui “kõige ohtlikuma fänkonnaga” klubist. Meedial on, mille kallal hambaid teritada ja tavainimene vangutab pead.
ULTRAD JA ÜLEJÄÄNUD
Et kogu meedialärm Dresdeni Dünamo mängude ümber on enam kui kummaline, teavad vaid vähesed. Dresdeni esiklubi on nagu iga teine nn traditsiooniklubi. Neil on nii 3000 fänni, kes igale välismängule meelsasti kaasa sõidavad. Neist paarsada nimetab ennast Ultrateks ja moodustab huligaanide tuumiku.
Ma tunnen Dresdeni fänkonnas (nagu ka 1. FC Unioni juures) mitmeid inimesi ning tean kindlalt, et omavahel eristatakse fänne huligaanidest. Esimesed on need, kes sõidavad kaasa mänge vaatama, teised võimaluse korral ka vastasmeeskonna huligaanidega kaklema. Ning nii on see alati olnud ja mitte ainult Saksamaal.
POLITSEIVÄGIVALD
Nagu Dresdeni fännid mulle jutustasid, oli Berliinis toimunud lööma (rahutused oleks liiga palju öeldud) väga ebaharilik ning enamik mu tuttavaid on veendunud, et kõik oli politsei provotseeritud. Saksamaal on vastasmeeskonna fänniblokid alati teineteisest eraldatud, et konflikte vältida. Ent mõlema mängu puhul lasid politseinikud vastaste fänne kõigi nende sallide ja särkidega Dresdeni blokki.
Seda ei saa seletada Saksa politsei rumalusega, kellel on aastakümnete pikkune kogemus jalgpallifännidega ümberkäimiseks. Kui midagi ei juhtunud, siis hakkas politsei pärast mängu lõppemist rahvast vägivaldselt fännisektorist välja suruma. Sealjuures puhkes väravate juures kähmlus huligaanidega ja lihtsaid fänne (nagu üks mu sõber, kes oli seal oma teismelise pojaga) hoolimata vanusest ning soost aeti sellesse kaklusesse sisse. Lõppes kogu lugu sellega, et Berliini politseinikud lahmisid kumminuiadega valimatult ringi ning rahvas püüdis fännisektori äärtele põgeneda, et mitte pihta saada.
KES TOETAB HULIGAANE TEGELIKULT?
Sama päeva õhtul näidati TV-uudistes “rahutusi” kurikuulsate “Dresdeni huligaanide” osavõtul. Kuna staadionil ei suudetud piisavalt “karme” kaadreid filmida, kasutati uudiste illustratsioonina ülesvõtteid poola huligaanide omavahelistest kaklustest, mida igaüks youtube.com-is vaadata võib.
Nüüd teavad paljud, et Dresdeni Dünamo on nn probleemiklubi, mille fännid on loomastunud marodöörid. Mis on ebaõiglane Dresdeni fännide suhtes. Palju hullem, selline “objektiivne” meediatöö pigem toetab kui võitleb huligaanidega. Nimelt olen ma kindel, et iga huligaanide crew, kelle meeskond juhtub lähiajal mängima Dünamo Dresdeniga, teeb kõik, et “pahade” tiitlit Dresdenilt endale võita.
Ja seda on võimalik teha ainult ühel viisil – võimalikult brutaalselt võidelda nii politsei kui Dresdeni huligaanidega.