Iga inimene püüab säilitada läbielatud õnne mingit asjastunud tunnistajat. Inimesed hoiavad mälestuseks imest fotosid, suveniire, kingitusi, esemeid, mille väärtus on mõistetav vaid neile endile – roostetanud võtit, kuivanud roosiõit, katkist nukku? Õnnel on alati värv, maitse, välimus, mis on meile kõigest kallim.
VENE NÄÄRIDE HIILGUS
Juhtub, et mingid esemed või nähtused muutuvad kallihinnalisteks mitte üksnes isikliku, vaid üldise õnne sümboliteks, peo vaieldamatuteks tõenditeks. Nii on venelase jaoks uusaasta võimetu kuuseta, mida ehivad mänguasjad, ning “olivee” salatita laual. Kuuske ehitakse ühiselt: tuuakse kohale pappkast ülemiselt riiulilt, valitakse välja ehted ja vanikud, räägitakse lastele traditsioonidest, mida hoitakse peres mäletamata aegadest, kõige mälestusväärsematest ja kuulsatest “kuuskedest”, või, võttes lähedaste kätest, tehakse plaane tuleviku “kuuskedeks”. Ja veel riputatakse kuuse külge mandariinid ja kompvekid, mida hiljem kooritakse ja süüakse.
“Olivee” salati jaoks keedetakse kartuleid, soolatakse kas ise või ostetakse soolakurke, suitsuvorsti või liha, herneid, tõuseb kindlasti vaidlus, kas sobib lisada keedetud porgandit või õunu, hiljem valatakse kõik majoneesiga üle. Ja siis, kui esimesed ?ampanjapudelid on tühjendatud – ?ampanjat aga juuakse uusaastaööl pidevalt – jõuab järg kahe filmi, “Karnevaliöö” ja “Saatuse iroonia” kätte.
KAHE ÕNNE JÄRGMISED OSAD
“Karnevaliööl” täitub sel aastal viiskümmend aastat, “Saatuse iroonial” aasta pärast kolmkümmend aastat. Nii need, kes nägid nende filmide esietendusi kui ka need, kes on jõudnud neid vaadata vaid mõned korrad, ei kahtle, et ilma nende piltideta ei saa uusaasta olla täisväärtuslik pidupäev. Teavad nad neid pilte peast, mäletavad iga kaadrit, kuid ikkagi ei suuda neid uusaastaööl vaatamata jätta.
Mõlemad filmid väntas re?issöör Eldar Rjazanov. “Karnevaliöö” oli tema lavastajadebüüdiks, seal esines esmakordselt Ljudmila Gurt?enko, kes laulis laulu viiest minutist, mis jäid veel uue aasta saabumiseni. Filmi tegevus toimub kultuurimajas ettevalmistuste ajal uusaastapeoks, on armastus, on kontsert ja rumal administraator, kes pidu häirib. Sel aastal räägiti Eldar Rjazanov ümber, et teha rimeik ta enda filmist, “Karnevaliöö 2”. Vapustav, et uusaastalaulukese esitab seal igihaljas Ljudmila Gurt?enko! Tõsi, armastuslugu pole seal enam seotud temaga, vaid näitlejanna Aljona Babenko ja näitleja Sergei Bezrukoviga. Filmi kavatsetakse vaatajatele näidata juba saabuval uusaastal.
“Saatuse iroonias” esinesid peaaegu kolmkümmend aastat tagasi Andrei Mjagkov, Barbara Brylska ja Juri Jakovlev. Andrei Mjagkovi kangelane, kes joob sõpradega saunas, lendas juhuslikult uusaastaööl Moskvast Leningradi, kus tutvus võõra pruudiga (tema enda pruut ootas teda asjatult näärikuuse juures)? Praegu kirjutab Aleksei Slapovski stsenaariumile järge. Seal hakkavad tegutsema juba endiste kangelaste lapsed, kuid nendega toimub peaaegu samasugune armastuslugu. “Saatuse iroonia 2” filmitakse erinevalt “Karnevaliööst” kiirustamata ja seda näidatakse alles 2008|. aastal. Ei saa ju korraga kaht õnne uuendada!
NUKRAD REKORDID
Venemaa on asunud maailmas enesetappude arvu poolest Läti järel teisele kohale. Eriti on kasvanud alaealiste ja noorte enesetappude arv konfliktide pärast koolis või instituudis. Pedagoogid valavad sageli oma kibestumise laste peale välja, lapsed ei usu tulevikku, sellesse, et suudavad sellega toime tulla?
Ootamatu vahendi võitluseks suitsiididega mõtles välja piiteri kunstnik ja literaat Aleksandr Petrov. Ta koostas virtuaalse pildigalerii meistrite suurtest lõuenditest, mis on tervikuna pühendatud surmale. Viies esimeses saalis on ainult Kristuse ristilöömisstseenid. Edasi kuulsate märtrite surmad. Veel edasi tsaaride ja vürstide omad. Hukkamised, surm lahinguväljal, vaikne lõpp voodis. Kokku on surmagaleriisse kogutud 130 000 pilti. Petrov kavatseb pildikataloogi avaldada DVD-l. Ta on kindel, et kui inimesed tema galerii abiga hakkavad mõtisklema selle üle, miks nad siia ilma on tulnud, milles on nende tähendus, ei saa enam mingi jõhker õpetaja või jultunud ülemus tõugata neid meeleheitliku sammuni?
Veel üks masendav rekord – Venemaal on ebakvaliteetsest alkoholist tingitud mürgituste enneolematu epideemia. Kuidas ka ei püütaks, Venemaal joomine kunagi ei vähenema ei hakka. Seetõttu on uued määrused ja seadused, mis tõstsid viina hinda, kutsunud esile kõiksugu aseainete kasutamise – vähepuhastatud etüülpiirituse, tehnilise piirituse, desinfektsioonipreparaatide, aknapuhastite jne.
Alanud reform, nagu arvavad paljud, peab viima selleni, et alkoholitootmise monopol läheb tervenisti riigi kätte, kes omakorda peab hoolitsema odava alkoholi väljalaskmise eest. Kui seda mitte teha, hakkab samagonn vallutama üha uusi regioone, inimesed aga, kes elavad vaesuses või vaesuse piiril, jätkavad suremist mürgitusse.
Aeg-ajalt algab Venemaal võitlus alkoholismiga. Selle võitluse tagajärjed on alati kurvad. Juba Vladimir Punane Päike, kes otsis Kiievi Venemaa jaoks religiooni, otsustas ristiusu kasuks. Islam keelab piirituse joomise, aga Vladimir, vene inimene, mõistis, et ilma piirituseta meie isamaal hakkama ei saa.
VARGUSTE ÜHISKOND
Ja viimane rekord, mida sobib meenutada – vargused vene muuseumidest. Ainuüksi Ermitaa?is on avastatud 221 eksponaadi kadumine. Tohutuid arve nimetatakse teistegi kollektsioonide puhul. Loomulikult on algatatud erinevaid kohtuasju, kuid asja tuum pole selles, kas süüdlased leitakse või mitte, vaid selles, et muuseumitöötajaid on Venemaal, nagu ka raamatukoguhoidjaid ja mõnede muude erialade esindajaid, alati peetud peaaegu pühadeks. Neist räägiti aukartusega kui omakasupüüdmatutest vaimse pärandi hoidjaist, kes on valmis töötama kopikate eest. Osutus, et algul õpetajad ja kasvatajad, siis arstid, nüüd aga juba ka muuseumitöötajad ei taha enam töötada kopikate eest, vaid hoopis maksku mis maksab saavutada heaolu, isegi kui selle hinnaks on varastamine.
?Hiljuti hakkasid telesaatejuhid ja poliitilised vaatlejad arutama, kas ei peaks Venemaale püstitama mälestussammast kommunistliku re?iimi ohvritele. Üks osalejaist tõstatas küsimuse: kas pole hoopis aeg püstitada mälestussammas demokraatlike muudatuste ohvritele?