Eesti kommunistid on ikka armastanud meile Leedut eeskujuks seada. Nende meelest oli hea käekäigu huvides eestlastel vaja komparteisse astuda. Veel praegugi õhatakse, kuidas tublid leedulased tiblasid võimumonopoli juurest välja tõrjusid ja Moskvast oskuslikult raha kauplesid. Ent missugune on olnud Leedu poliitiline areng võrdluses teiste saatusekaaslastega N. Liidu ja Varssavi pakti päevilt?
RAHVUSKOMMUNISMI BEEBITUBA
Loomulikult pidasid leedukad sõjajärgsetel aastatel komparteid vallutajate ja reeturite masinavärgiks – Leedus oli metsavendlus kolmest Balti riigist kõige organiseeritum ja massilisem. 1945. aastal oli leedulasi N. Liidu kompartei kohalikus filiaalis vaid u 30%. Stalini surma-aastaks (1953) tõusis nende osatähtsus 38%-ni, Lätis ja Eestis oli kohalikke vastavalt 50% ja 42%. Nõukogude okupatsiooni esimese viie aasta jooksul astus komparteisse vaid 0,3% leedulasi ning 0,7% lätlasi ja leedulasi.
Esimesena tabas ulatuslik puhastuslaine Eesti komparteid 1950-1951. Kompartei juhiks Eestis pandi Venemaa eestlane Ivan Käbin. Läbini venestunud nomenklatuurikommunist Käbin saadeti Eestisse 1941. aastal.
Järgmisena puhastati 1959. aastal Lätit. Stalini isikukultuse hukkamõist ja Nikita Hru?t?ovi “sula” andsid hoogu Läti komparteis rahvuskommunistidele oma positsioonide tugevdamiseks ja mingil hetkel muutis see Hru?t?ovi ärevaks. Läti kompartei keskkomitee 91 liikmest jäi oma kohale vaid 57, osakonnajuhatajate kohalt kõrvaldati aga kõik lätlased.
Leedu jäi juhtkonna puhastamislainest puutumata, suuresti tänu sealsete kommunistide juhile Antanas Snieckusele. Snieckus oli kahtlemata unikaalne nähtus kogu Nõukogude Liidus. Ta oli kompartei esimene sekretär juba alates põrandaalusest perioodist 1936. aastal – kuni surmani 1974. Muuseas, esimene loomulik surm N. Liidu vabariikide komparteide juhtide ajaloos! Ning veel – Snieckus on tööaastate arvult teine mees kogu maailma kompartei juhtide seas, kohe Mao Zedongi järel! Kuid ta oskas vältida muutumist paavstlikumaks kui paavst ise. Snieckus kindlustas oma täieliku kontrolli Leedu üle, vankumatu ustavusega Kremlile ning harukordse võimega näha ette kõiki kaadri- ja suunamuutusi sealses võimuladvikus. Just seetõttu suurenes kohalike kommunistide osa Leedus pidevalt – 1953. aastal 38%, 1975. aastal 68,5% ja 1986. aastal 70,4%. (Eestlasi komparteis alla poole).
1988: RAHVUSKOMMUNISM HAARAB OHJAD
Pärast karismaatilise Snieckuse surma 1974 sai tema järglaseks Petras Griskevicius. Ta oli komparteisse astunud 1945. aastal, teinud karjääri ajakirjandutsensorist Vilniuse kompartei organisatsiooni juhini. Griskeviciuse ajal jätkus kohalike kommunistide edutamine juhtivatesse ametitesse.
Pärast Griskeviciuse surma 1987. aasta lõpus tõusis kompartei juhiks Ringaudas Songaila – ilmetu nomenklatuurikommunist, kes vaatas arenevaid sündmusi käed rüpes pealt ega seganud eriti kedagi. Leedus oli seetõttu ka kompartei juhi väljavahetamine mõõtmatult vähem dramaatiline, kui see oli olnud Eestis, kui venemeelne kompartei vankumatu sõdur Karl Vaino asendati Vaino Väljasega.
Perestroika ühe peaideoloogi, N. Liidu kompartei keskkomitee sekretäri Aleksandr Jakovlevi visiit Riiga ja Vilniusesse augusti algul 1988 tõi Moskvast selge sõnumi võimalusest kompartei juht välja vahetada reformimeelsema tegelase vastu. Leedu komparteis pretendeerisid uueks juhiks kompartei keskkomitee majandussekretär Algirdas Brazauskas ja ideoloogiasekretär Leonginas Sepetys. Mõlemad mehed olid ilmunud rahva ette juulis toimunud Sajudise (Leedu rahvarinne) korraldatud massimiitingul ning esinenud seal sõnavõtuga. 20. oktoobril 1988, vaid kaks päeva enne Sajudise ametlikku asutamiskongressi, võttis Brazauskas ohjad üle. Ilmselt oli Brazauskas kõige vastuvõetavam ka Sajudisele.
Sajudise liidriks kerkinud Vytautas Landsbergis ja Algirdas Brazauskas on aga Leedu kaks kõige olulisemat poliitilist figuuri praeguseni.
KUIDAS KOMMUNISTIDEST ÜHE PAUGUGA SOTSIALISTID SAID
Juba juulis 1989 arutas Leedu kompartei uut programmi, mis taotles selgelt väljaöeldult iseseisvat demokraatlikku õigusriiki. Projekt nägi ette kompartei funktsioonide lahutamist riigi omadest, mis eeldas demokraatlikult valitud Ülemnõukogu kui riigi kõrgemat võimuorganit. Sisuliselt avas see tee mitmeparteilisuse legaliseerimiseks.
Veelgi dramaatilisemad sündmused toimusid aga sügisel 1989. Oktoobris hääletas kompartei pleenum ülekaalukalt erakorralise kongressi kokkukutsumise poolt, et arutada Leedu kompartei eraldumist N. Liidu komparteist (NLKP-st). Mihhail Gorbat?ovi ja Kremli surve loobumiseks oli tugev, ent 19.-23. detsembril hääletas NLKP-st väljaastumise poolt 855, vastu 160 delegaati. Eestis vajus kompartei vaikse susinaga lihtsalt tühjaks kestaks lötsi.
Paljud võimu juures olnud kommunistid eelistasid kapitalistideks hakkamist ja Raivo Palmaru viimne mohikaanlus 1992. aasta Riigikogu valimistel iseseisva kompartei esindajana oli pigem halenaljakas ignorantsus kui tõsiseltvõetav poliitiline üritus.
Leedu kommunistid säilitasid kommunistliku re?iimi ajal kogutud ressurssi ja lahkusid rahvaste vennaliku pere komparteist ust paugutades. Hiljem suutsid kommunistid sotsiaaldemokraatia sildi all edukalt jõudu säilitada ning poliitilise eliidi eesotsa edukalt edasi mängida.
1990: PARTEI ALANDUSTE SÜGAVIKUD
Kevadel 1990 oli kompartei Leedus oma alanduse “tipul”. Esimesena Balti vabariikidest toimusid ülemnõukogu valimised Leedus kevadel 1990, mis olid esimesed N. Liidus peetud mitmeparteilised valimised üldse. Ülemnõukogu 141 kohast võitsid Sajudise toetatud kandidaadid 98 kohta. Silmapaistvalt suur osa Sajudise poolt mittetoetatud kandidaatidest olid Leedu iseseisva kompartei liikmed. Kuid näiteks kaks ülekaalukalt ülemnõukogusse valitut, Romualdas Ozolas ja Bronislovas Genzelis, olid nii kompartei büroo kui ka Sajudise nõukogu liikmed.
11. märtsil 1990 kokku tulnud ülemnõukogu hääletas esimesena Leedu Vabariigi taastamise poolt koos selle sõjaeelse lipu ja vapi riigi sümboliteks võtmisega. Vaid kuus saadikut loobus hääletamisest. Kuulutati välja ka uus ajutine põhiseadus – segu sõjaeelsest Leedu Vabariigi põhiseadusest ja kehtinud Leedu NSV konstitutsioonist.
Ülemnõukogu esimeheks ja riigipeaks valiti Sajudise juht Vytautas Landsbergis, peaministriks sai samuti Sajudise üks liidreid, kuid ka endine kompartei büroo liige Kazimiera Prunskiene ning üheks asepeaministriks iseseisva kompartei juht Algirdas Brazauskas. Ehkki maailm nägi toimunus üksmeelselt Sajudise võitu, pole see päris täpne. Paljud kompartei liikmed eelistasid pigem kandideerida Sajudise toetusega, kui meenutada oma komparteilist kuuluvust. Mõne aja pärast oli vastupidine juba kasulikum.
Järgnevate aastate Leedu suhtes rakendatud N. Liidu majandusblokaad ning 1991.aasta jaanuari verine riigipöördekatse röövisid Sajudise valitsuselt kogu energia, loodetud iseseisvus ja inimeste seas oodatud elatustaseme kiire tõus jäid unistuseks. Rahva pettumus ja rahulolematus oli suur. Selleks ajaks end kogunud kompartei, kes vahepeal nimetati ümber Leedu Demokraatlikuks Tööparteiks, haistis oma tundi.
VÄIKE AABITS: SAJUDIS, RAHVARINNE JA KOMPARTEI
Leedus oli märksa lihtsam leida karjäärivõimalusi komparteis, seetõttu tõusis Sajudise etteotsa intelligents, kelle vastandumine komparteile nõudis hoopis suuremat põhimõttekindlust kui Rahvarindega liitunud kommunistidel Eestis. Mõned istusid kahel toolil korraga teadlikult ja kalkuleerisid, kus kõrgemat kohta pakutakse.
Leedus suutis Sajudis koondada enda hõlma alla pea kõik komparteile vastanduvad voolud ja liikumised. Komparteile vastanduvad jõud koondusid ning muutusid ajapikku konservatiivseks erakonnaks – Sajudisest Isamaaliiduks.
1992: MEIL ISAMAA, LEEDUS KOMMUNISTID
Pärast reaalset iseseisvumist toimunud esimesel Leedu Seimi (parlamendi) valimistel pöördus poliitiline pendel järsult tagasi vasakule. 1992 saavutasid karmi võidu endised kommunistid – Brazauskase juhitud Leedu Demokraatlik Tööpartei, kelle saagiks jäi 70 kohta parlamendis. Vaid üks koht vähem vajalikust absoluutsest enamusest.
Järgnes majanduslik kollaps ja sotsiaalne allakäik, samuti poliitikutega seotud skandaalid. Kahe ja poole aasta jooksul vahetus neli peaministrit, kellest kaks tuntumat olid kindlasti Kazimiera Prunskiene ja Gediminas Vagnorius. Majandusreformide elluviimisel saamatu Prunskiene sai lisaks kaela süüdistuse koostöös KGB-ga. Vagnorius läks ajalukku talonaste ehk vaheraha kasutuselevõtuga, mida rahva seas hakati hüüdma vagnorkadeks.
1992. aastal Seimi esimeheks valitud Bra zauskas rääkis meilegi tuttavast “spetsialistide” ehk nn direktorite valitsusest. Eesti mõistes siis mingi sümbioos Koonderakonnast ja endistest kommunistidest.
Endiste kommunistide ajajärku jäävad kõmulised erastamisskandaalid, turu majandusele üleminekuks oluliste reformidega viivitamine ja nende poolik rakendamine, põllumajandusreformi pidurdamine ja sisuline kolhoosikorra säilitamine, rahareformiga viivitamine, panganduse kollaps ning organiseeritud kuritegevuse laiamine.
1993-95: ELAGU KOLHOOOS!
12. oktoobril 1993 tapeti oma kodu ees kolme lasuga pähe tollal juhtiva päevalehe Respublika tunnustatud ajakirjanik ja üks kolmest omanikust Vitas Lingys. Üldiselt hinnatakse ajakirjaniku tapmist teatud olulise piiri ületamisena kuritegeliku olukorra kirjeldamisel. (Ehkki samal aastal tapeti näiteks Tad?ikistanis 17 ja Gruusias 15 ajakirjanikku, Venemaal 10, Ukrainas 3 ja Kashstanis 2). Põhjus: Lingys oli oma ajalehe veergudel paljastanud Leedu tugevaima maffiagrupeeringu Vilniuse Brigaad sidemed poliitikute ning ärimeestega.
Teiseks probleemiks kujunes Leedu politsei ja kaitsepolitsei tugev seotus erinevate erakondadega ning jõustruktuuride kasutamine nende omavahelistes arveteõiendamistes.
1995. aasta alguses jõudis Leedu pan gandus kriisini, moratooriumi alla läks neli suurt panka, kus asus 25% panganduses olnud hoi ustest. Põhjuseks vastutustundetu laenu – poliitika ja pankade poliitiliselt suuna tud laenud põllumajandusele ning ener geetikasektorile, mida valitsus tahtis toetada, kuid mida Lääne finantsorganisatsioonidele antud lubaduste tõttu otse teha ei saanud. Seetõttu venis ka kolhoosikorra likvideerimine ning Leedu talunik on siiani nn ühelehmapidaja. Samuti venitas valitsus kaua energiahinna vabaks laskmisega.
Seega võib öelda, et turumajandusele üleminekuga viivitamine tekitas mahajäämuse Eestist, mida pole suudetud kaotada ka praegu.
1996: AJUTINE PÖÖRE PAREMALE
Ning loomulikult võitis seetõttu 1996. aasta seimivalimised ülekaalukalt Landsbergise Isamaaliit.
Kuid presidendivalimised kukkusid välja oodatust teistsugused. Esimene üllatus oli Brazauskase teade, et ta ei kandideeri teiseks ametiajaks. Järgmiseks üllatuseks oli Landsbergise mittepääsemine teise valimisvooru. (Leedus valib rahvas presidenti ja kui esimeses voorus ei saavuta ükski kandidaat üle poole valijate häältest, korraldatakse kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel teine voor.) Suurimaks üllatuseks pääses teise vooru 40 aastat USA-s elanud keskkonnaagentuuri kõrge ametnik, tollal 71-aastane Valdas Adamkus ja 44-aastane endine peaprokurör Arturas Paulauskas.
Paulauskas korraldas kärarikkaid noorte päraseid etteasteid, kuid meedia märkis sedagi, et tema isa oli olnud KGB alampolkovnik, kes osales leedulaste küüditamisel Siberisse. Napilt sai presidendiks välisleedulane Adamkus.
2000: HIILIV EHITUSETTEVÕTJA PAKSAS
2000. aasta Seimi valimised oleksid tähendanud Leedu kellapendli loogika järgi ennustades Brazauskase endiste kommunistide võitu.
Brazauskas oli veendunud, et nüüd on nende kord. Ta isegi ei kandideerinud Seimi, sest oli kindel oma saamises peaministriks. Enim kohti Seimis (56) sai vasakpoolne koalitsioon (Demokraatlik Tööpartei, Sotsiaaldemokraatide Liit). Kuid Brazauskas lasi silmist teise ja kolmanda koha saanud uustulnukad – Liberaalide Liit eesotsas Rolandas Paksasega (32 kohta) ja juba presidendivalimistel sisu näidanud Paulauskase vahetult enne valimisi loodud Uue Liidu – sotsiaalliberaalid (27 kohta).
Just need kaks uut jõudu moodustasid uue valitsuse ja jätsid Brazauskase vasakliidu pika ninaga. Peaministriks sai Paksas, Paulauskasele jäi Seimi esimehe koht.
Kuna Paksasega on seotud Leedu poliitilise populismi ja demokraatiast taandumise lugu, väärib ta lähemat tutvustamist. Leedust väljaspool tunti Paksast peamiselt kui osavat vigurlendurit. 1992.-1997. aastani juhtis Paksas ehitusettevõtet Restako, mis sai palju tellimistöid Venemaalt. Poliitikasse sööstis Paksas alles 1997. aastal, kui ta Isamaaliidu nimekirjas valiti Vilniuse volikogusse, hiljem linnapeaks. 1999. aasta suvel sai temast juba Isamaaliidu peaminister. Sealt astus ta, protestiks Leedu energiakompleksi mahamüümise vastu ameeriklaste Williamsile, ise tagasi. Ja veidi aja pärast lahkus üldse Isamaaliidu ridadest. Seejärel astus koos mõnede mõttekaaslastega tühisesse erakonda, Liberaalide Liitu, ja valiti selle esimeheks.
2001. aasta suvel aga Paksase – Paulauskase võimuliit lagunes. Uus koalitsioon moodustati Brazauskase vasakliidu baasil. Paksas lahkus Liberaalide Liidust ja moodustas Seimis uue liberaalide fraktsiooni. Seejärel asus ta juhtima Liberaaldemokraatlikku Parteid.
2003|: VIGURLENDUR PAKSASE RÄPANE RAHA
Paksase kuju kerkis kõrgustesse presidendivalimistel 2003|. Üllatuslikult edestas Paksas veenvalt teises voorus istuvat presidenti Adamkust. Paksas läks valijatele peale täieliku demagoogia ja populistlike lubadustega, kuid see tõi edu. Sarnaselt Eestile on presidendil Leedus roll, kus ta ei saa tõsta pensione, korda riigis majja lüüa, korruptante vangi panna, käivitada korralikku tervishoiusüsteemi ega päästa Leedu maapiirkondade elanikke vaesusest. Aga kõike seda Paksas lubas ja ohtralt. Lisaks demonstreeris ta igal sammul oma võimeid vigurlendurina, lennates isegi Vilniuse ühe silla alt läbi.
Möödusid vaid mõned kuud, kui oktoobris 2003| lahvatas isegi Leedu oludes erakordne skandaal. Ametist lahkunud julgeolekuminister Mecys Laurinkus mainis lahkumiskõnes, et mõned rahvusvaheliselt organiseerunud kuritegelikud jõugud püüavad kontrollida erastamisprotsesse Leedus. Vihjatud oli Venemaal tuntud allmaailma tegelasele Anzor Aksentiev-Kikali?vilile, kes oli kuulutatud Leedus persona non grataks. Talle kuulunud kompanii XXI Sajand oli mõjukas kuritegelik jõuk, mis otsis Leedus legaalset poliitilist väljundit. Presidendi nõunikul Remigius Acasel oli olnud nimetatud tegelasega telefonivestlus, kus mainiti ka Paksase kampaaniavõlgu Moskva hämaratele tegelastele.
Paksasel oli küll õnnestunud kõrvale põigel da suurejoonelise kampaania kulutuste deklareerimisest, kuid tema sõbralikud suhted Venemaa maffiategelastega ja idanaabri must raha olid Leedus avalik saladus. Teda nõustasid vene PR-firmad Niccolo M ja Almax. Viimasel oli oluline roll ka Vladimir Putini valimisel Venemaa presidendiks.
Paksast toetas heldekäeliselt ka Vene helikopterite rendi- ja müügifirma Avia Baltica, mille CIA on kandnud musta nimekirja tarnete tõttu terroristlikele riikidele nagu Sudaan. Kohe pärast valimisvõitu sai firma juht Juri Borissov lisaks Vene kodakondsusele ka Leedu oma. Ent Leedu parlamendil jätkus julgust algatada Paksase tagandamise protsess, mis läkski 6. aprillil 2004| läbi. Niisiis, võit võimaluse vastu saada diktaatorist riigipea, pealegi Venemaa poolt kontrollitud. Siinkohal märgiks, et täiesti vastutustundetu on Eestis esinev suhtumine, et kui poliitik on teinud mingi sigaduse, siis tuleb see maha vaikida, et “mitte teiste riikide ees piinlikku olukorda tekitada” (Eriti Kesk ja Rahvaliit).
2004|: HULLUDE UUED ÜLLATUSED
Näis, et pärast Paksase tagandamist Leedus enam midagi sama hullu juhtuda ei saa. Kui mitte arvestada presidendivalimiste superüllatust, kus valimiste teise vooru jõudis kunagine peaminister Prunskiene. Merevaigu-Leedi na tuntud Prunskiene üllatus oli suuresti tingitud Skandaalse Paksase toetusest talle.
Kuid hälvikud otsustasid Leedu poliitikat uuesti üllatada. 2004|. aastal lõi 1985. aastal Leetu gaasijuhet ehitama saabunud Viktor Uspaskihh uue erakonna – Tööpartei. Toiduainetetööstusega 160 miljoni dollari suuruse varanduse kogunud venelane astus suurde poliitikasse. Esimene üllatav edu tuli kohe europarlamendi valimistel. Seejärel tekkis tõeline hirm, et Tööpartei võib 2004|. aasta Seimi valimistel saavutada nii hea tulemuse, et Uspaskihhist saab peaminister. Tööerakond toetus vaesemate maapiirkondae elanike häältele, lubades neile räigelt populistliku valimiskampaania käigus rohkem raha, üleüldist õnne ja heaolu.
Valimiste järel jäi populistliku ühemehe partei saagiks Seimis 35 kohta. Ent Tööpartei segas kaardid täielikult. Pingeliste koalitsiooni läbirääkimiste järel moodustasid vasakerakonnad võimukoalitsiooni. Peaministrina jätkas Brazauskas, Uspaskihh sai valitsuses majandusministri koha.
TSIRKUSE VIIMANE VAATUS: VENEMAA VÕTAB KONTROLLI
Kõrvulukustav skandaal puhkes eelmisel suvel, kui parlamendikomisjon tõestas, et majan dusministrina Venemaal visiidil viibi nud Uspaskihh tegi seal lobitööd talle kuuluva toiduainetetööstuse huvides, püüdes saavutada Moskvas ühisfirma loomist. Uspaskihh astus kärmelt tagasi ja asi päädis tema põgenemisega Venemaale selle aasta kevadel, väidetavalt oma sünnilinna Arhangelskisse. Siiani on Vene võimud keeldunud Leedule kuritegudes kahtlustatavat Uspaskihhi välja andmast.
Pärast seda korraldasid Leedu julgeolekuorganid rea läbiotsimisi Tööpartei kontoris ja Uspaskihhi kodus. Avalikkuse ees avanes pilt partei kahtlastest rahastamisskeemidest, topeltraamatupidamisest ning Seimi liikmetele tehtud maksetest mustast kassast. Ei ole võimatu, et avastatakse ka läbi erinevate off-shore firmade parteid rahastanud Vene eriteenistuste jäljed. Samuti kahtlustatakse Tööparteid ettevõtjatelt altkäemaksude võtmises eurotoetuste väljaajamise eest.
Uus skandaal viis valitsuse lagunemiseni, Tööpartei liikmed astusid tagasi. Brazauskase juhitud sotsiaaldemokraadid suutsid aga moodustada uue vasakliidu. Peaministriks sai seekord Gediminas Kirkilas, kunagise Leedu kompartei juhi Brazauskase pressinõunik.
Ja Brazauskasel on tema kompartei mineviku kohta üks tüüpvastus alati varnast võtta: “Leedu komparteis oli 3% kommuniste ja 97% normaalseid inimesi. Mina olen normaalne inimene.”
Kui normaalne on olnud Leedu tee endiste kommarite ja hälvikute juhtimisel ja mida on sellest kõigest õppida Eesti valijal? See on küsimus!