KesKus´i naissõdur Kairi Keso ründas restorani Villa Thai asukohaga Vilmsi 6.
Üks asi, mis Kesk-Euroopas alati kummastust tekitab, on rahvusköökide kahtlane kaart. Mitte söögikaart, vaid see, et kohalikke asju on linnakaardilt praktiliselt võimatu üles leida. Münchenis on umbes 2 rahvuskööki, Prahas samamoodi, Ungarist rääkimata. Enne kui korraliku guljaši üles leiad, tuleb sul mööduda sadadest india, hiina ja pizzaköökidest. Täiesti arusaamatu. Eriti veel maade puhul, kus on tugevad kohalikud traditsioonid ju iseenesest olemas! Näiteks böömi köök Tšehhis.
MENÜÜ ON PIKK JA LAI
Eestis sama asi, aga vabanduseks võib tuua meie rahvusköögi kesisuse: kaerakile, verivorst ja uba? Mitut turisti sellise menüüga ikka peibutada suudab?
Peale selle – hoolimata jõledast kliimast – pole eestlased iialgi osanud kasutada maitseainemaailma kangemat poolt: pole siin ohtralt tarbitud küüslauku ega mädarõigast – ehkki meil kasvab neid ja muidki kangeid. Aga just ilge ilma puhul on vaja kanget tarbida. See võtab võdinad ära.
Nii peab ikka ja jälle leidma ennast mõnest Aasia söögikohast, sedapuhku Villa Thaist. Õues on nullilähedane temperatuur ja taevast tuleb midagi ebamäärast – muud ei jää üle.
Menüü on Villas asiaatidele omaselt nii pikk kui lai, seda võiks mõõta ruutmeetrites. Et midagi välja valida, tuleb arvestada jupi ajaga nina menüüs.
OLUKORRA TÄPSUSTUSED
Siin aga läbimõeldud rünnaku tulemused. Proovisime India menüüst alljärgnevat – *KULCHA NAAN India juustu ja kartuliga täidetud leib, küpsetatud tandoori ahjus.
Leivad on krõbedad ja mõnusad ja eriti heaks vahepalaks juhul, kui liiga terva toidu kasuks otsustati. PANEER SAAG India juust vürtsidega spinatikastmes. VINDALLO (kolme pipraga märgistet, mis pidada tähendavat eriti tulist, aga hullust ilmast ja vesisest ninast oli juba eelpool juttu – nii et täpselt õige asi. Tõlgituna tähendab see lambaliha vürtsikas-hapukas tomatikastmes kookospähklitega). Lammas on üks vaieldamatuid lemmikuid, kuid kahjuks peab ka tõdema, et head lambapraadi sageli ei saa. Seekord vedas. Lammas oli mahlane ja kaste just nii vürtsine, kui lubatud. Ja ei olnud kokkade jaoks mingi probleem meie palve peale ära jätta kookospähkel kui võõras ja robustne element.
Tai köögist katsetasime edukalt alljärgnevat: YAM PLA MEUK, mis on kalmaarisalat terava kastmega – no vat ei oska midagi öelda:) Järelikult millegagi väga ei üllatanud ja meeldejäävat polnud. Edasi. WOKITUD BAKLAZHAAN JUUSTU JA MAGUSA T?ILLIKASTMEGA. Bai the vei. Tundus, et ühte ja sama kastet kasutatakse mitme toidu juures, see natuke segas, sest lõpp maitse jäi samaks, söö siis salatit või juustu.
Magustoduiks proovisime “Küpsetatud jäätist kuuma ?okolaadi ja riivitud pähklitega” Nämmmmi – suur ja rammus, aga jäätist oli seal suht vähe, pigem saia?
Ja meeldejätuks – praed on nii suured ja toekad, et kui ette võtta ka eelrooga jagub ühest praest vabalt kahele.
Aga juba kasvõi tšilli pärast maksab tagasi minna. Igati üle keskmine asiaat see Villa!