Novembrikuu – valitsev skorpion läheb kuu lõpupoole sujuvalt kütiks amburiks üle! Taimede, eelkõige puude ja põõsaste kõige sügavama puhkuse aeg; mahlade liikumine aeglustub ja peaaegu seiskub; keset novembrit koju toodud oksad ei lähe lehte ega õitsele, isegi mitte soojas ning valges või stimulaatoritega (suhkrud, salütsiil ja teised happed) rikastatud vees.
VÕTA ÄMBER JA MINE MERRE
Detsembris-jaanuaris võetud oks teeb kodus oma värske noore lehekesega rõõmu, kuid mitte novembris. Loomade õnneks on novembri alguseks metsades, aedades, kanarbikus ja eriti mererannas veel hästi palju söögipoolist. Tormid on nüüd juba Päris ja nad rikastavad orgaanilise ollusega merekaldaid nii põhjalikult, et iga elukogenud metssiga (varahommikuses hämaruses), kui tuul natukenegi vaibub, läheb randa ja saab kindla peale söönuks. Kõige huvitavamad metssigade ekskremendid leiab koproloog just nimelt oktoobri lõpus, novembris merekalda lähedalt.
Tahad teada, kes meres peale kalade elab? Võta ämber, mine kaldaäärsesse metsa mets on vaese mehikese kasukas, metsas on mõnus ja kui oled enam-vähemgi riides, siis ka soe, isegi novembris sügistormi ajal), et sealt julgust kokku võttes söösta adruvalli poole, kust saad ämbritäie värsket merebioloogiat hiilgavalt kajastavat materjali, tormad sellega laborisse ja mikroskoobi ning teiste vahendite abil pildistad üüratult mitmekesise – ökoloogilises plaanis äärmiselt segase – informatsiooni rannikumere hüdrobioloogiast.
KALAD JA KONNAD
Minu novembrikuu loomade isiklikus nimestikus peaks olema esikohal vikerforell Eestimaa majanditest, kelle tervise küsimustega tegelesin professionaalselt üle 20 aasta. Mõnus aeg on november ka noorte lõhilaste vedamiseks. Tehes seda isegi primitiivse kalaveo-autoga, kaotad lõpuks novembrikuus 10 000 samasuvisest vikerforellist 2-3 isendit? Ja sedagi vaid siis, kui veab viltu!
Novembrikuus ütlevad veetemperatuurid, vete gaasivahetuse re?iim, lainetus ja hoovused kaladele: “Siig, lõhe ja meriforell, täitke oma kudemiskohustust ja tagasi sügavamasse merre minekuks ette valmistuda lutsul, kuna detsember ja jaanuar ei ole enam kaugel!”
Vahetult enne jää tekkimist jõgedele on võimalik kutsuva elektriagregaadiga tuua jõepinnale viimased, mutta talveks veel mitte päriselt asunud konni. Kõige toredam mälestus sedalaadi nähtusest on mul Lahemaalt ja ka Kasarist, kus 28. oktoobri – 4-5 novembri vahel võib näha kutsuva elektriimpulsi mõjul pinnale tõusnud haugi, kes läheb aeglaselt ja sirgelt – nagu ehtne zombi – impulsi poole, vasakul ja paremal temast unised tagajalgadega laisalt aerutavad konnad nagu miinilaevad võimsa ristleja eskordis.
SIGADE ORGIA
Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis metssigade meeletust orgialikust inna-aja ballist. Just sel ajal – novembris/detsembris – viibivad kõikide sigade sotsiaalkihtide esindajad tõepoolest koos. Emised (eriti need noored) metsikult ja näiliselt mõttetult jooksmas edasi-tagasi (tohutu kiirendusega, kuid mitte kaugele). Noored kolme, nelja ja isegi viie aastased isased on väga närvilised ja sooritavad suurel hulgal katkendlikke aga ägedaid liigutusi, mis loovad üpriski mosaiikse pildi, mille sõnum kogenud seale on väga lihtne: “Oi kuidas tahaks ja äkki saangi!” Võimsad täieõiguslikud kuldid aga peavad turniire ja neid ma kirjeldama ei hakka? Seda peab nägema! Isegi loomaaias, kus on sooja põrandaga majake, volilt toitu ja ei mingeid rivaale, tantsivad sead novembris nii ennastunustavalt, et ei tunne isegi sõbra poolt pakutud porgandi vastu huvi.
Iga märkimisväärse tuulesuuna muutusega ruttavad isased tuurid, kaljukitsed, Hoogsalt käib innaaeg ka põdral, metskitsel, loomaaias aga minu armsatel, kallitel mägilastel – kitsedel ja lammastel, kelle innaaja kõrgpunkt on novembriks küll möödas, kuid ikkagi keerdsarvkitsed endale habeme peale ohtrasti pissima ja siis küngaste, rahnude või lihtsalt puupakkude peale hüppama, et habemega jõudsalt vehkides uusi testosterooniga rikastatud “haisumeile” kitslaste maailma lõhnade internetis.
MÕMM EHITAB MAJA
Kuid aitab sõralistest, sarvistest Casanovadest ja Don Juanidest, vaatame, mida teeb see kõige paksem ja karvasem metsa peremees – karu – novemrikuus.
Muidugi, nagu juba poolest augustist, sööb ta absoluutselt kõike mis vähegi hamba alla hakkab, kuid novembri lõpuks peab ta kindlasti olema turvanud oma talvekorteri. Selleks sobivad erinevad paigad, kus võib luua siseruumi, kas varem kasutatud koopad või – paljudes pruunkaru elupaikades – iga talv uued. Üheks soodsamaks koopapaiga variandiks metsades, kus kasvab suuri kuuski, on langenud, ligi 20-cm läbimõõduga kuusk, mille umbes 40cm paksune juurestikuketas on serva peal püsti – nii et kukkunud puu näitab tipuga valitseva tuule suunda. Kuuse juurestikuketas töötab siis ehtsa soemüürina, küttekehaks loomulikult selle all lamav karu ise.
Selle ketta alla toob karu oksi ja metsaprahti. Ikka paraja hunniku, et sinna sisse saaks ronida ja püherdades ning ähkides sellest endale tihedam põrand tampida – nii et osa toodud soojendusmaterjalist jääb katusena karu kohale. Nüüd tuleb veel vaid oodata asjalikku lumesadu ja parajat pakast, mis lumekatuse karu talvemaja peal kõvaks ja isolatsioonina absoluutselt ideaalseks tihendaks. Novembri alguses leiab veel poegadega rändavate emakarude jälgi. Minu kogemuste järgi Lahemaal igal juhul, võimalik et ka Alutagusel – Eestimaa karude paradiisis – on nad juba oktoobri lõpus oma koobastes end jäädavalt sisse seadnud.
LUIGED KUI MULLIKAD
Novembris tuleb meil tavaliselt enam-vähem tõsine lumi. Ja see tuletab mulle alati meelde rahva tähelepanekut: luiged läinud, lumi taga. Enamasti vastab see tõesti tõele. Olen mitmel sügisel näinud pea kohal sihikindlalt ära lendavaid suuremaid luikede parvi ja samal hetkel silmapiiril, vähem kui kahe tunni kaugusel, tärkavaid tumedaid lund täis pilvi.
Luiged ja haned võivad lennata ka lumesajus, nad võivad oma rännakutel oodata päevi ka siis kui lumi on juba suhteliselt paks – peaasi, et see lumi oleks varajane ja et ei oleks veel kuskil lumekoorikuks kivistunud. Koheva või märja lume alt saavad need võimsad linnud ka novembrikuus endale täiesti söödavat rohelist massi, eriti hõlpsasti sügisel külvatud talinisu. Ega asjata nimeta Kanada farmerid trompetluike lendmullikaks – see lumivalge, mustade jalgade, noka ja nahaga kõige suurem luigeliik suudab korraga pintslisse panna kuni viis kilo rohelist talinisu. Suurimadki mullikad saavad hakkama vaid kolmega.
VÄIKE TIHANE JA KISKJA KASS
Ja lõpetuseks jagan teiega minu jaoks isiklikult väga veenvat märki sellest, et tihased talveks oma pesapaiga lähedusse vist tõesti ei jää. Nimelt sai mõni päev tagasi minu ligi 8-aatsane must kass Mirri kätte oma esimese seadusliku linnusaagi – noore tihase, ja seda meie rõdul. Kolm kuud järjest lendasid meie maja ja hoovi õhuruumis siinsamas koorunud ja kasvanud samakevadised tihased, neid oli üle tosina ja nemad (muidugi meie hoovi aborigeenid) teadsid Mirri olemasolust ning varitsustaktikatest kõike. Linnuke, keda Mirri esimese katsega kätte sai, pidi olema äsja saabunud migrant.
Meie pere naised said Mirri peale väga pahaseks, mina aga pean kerge häbitundega (ausõna, mul on natukene häbi seda öelda) tunnistama, et ma olin hinges Mirri saavutuse üle ülirõõmus, sest ta tõestas veelkord hiilgavalt, et kodukass on säilitanud kõik ürgsed professionaalse jahimeheoskused.
Ja lõppude lõpuks on ju novembri, detsembri alguse patroonsed tähtkujud skorpion (keda etruskid ja roomlased hüüdsid ka hundiks (lupus)) ja kütt ambur.