1917. aasta novembris kirjutas Nikolai Berdjajev, et Venemaal pole revolutsiooni olnud: “Vene revolutsioonis ei toimu midagi uut, pole mingit uut liikumist. Vana Aadam jäi alles ja jätkab tegutsemist, ehkki muutunud kujul.” Tõesti, eks olnud ju Oktoobrirevolutsioon pigem put?, mis oli edukas tänu asjaolude kokkulangemisele.
Igatahes oli seda meelt ka esimarksist Karl Kautsky. Majakovski nimetas Oktoobrirevolutsiooni “teiseks veeuputuseks.” Vene kirjanik Isaac Babel kirjutab oma mälestustes: “See ei ole marksistlik revolutsioon, see on kasakamäss, mis tahab kõik võita ja mitte midagi kaotada. Viha rikaste, intelligentsi vastu? kustumatu viha.”
Berdjajev ütleb, et Venemaal toimunud katastroofi on sama ebaõige nimetada revolutsiooniks nagu Pugat?ovi mässu.
Sotsialistliku realismi alusepanija Maksim Gorki ütles Vene revolutsiooni kohta: “Ma ei näe selles zooloogiliste instinktide plahvatuses selgelt väljendatud sotsiaalse revolutsiooni elemente. See on vene mäss.” Starets Gleb Ahmatov ütles ülekuulamisel bol?evik Solomon Isaacerile: “Revolutsiooni Venemaal ei ole, ei ole olnud ega tule ka.”
HETKE TABAMINE
1917. aasta kevadel kasvas Venemaal rahva rahulolematus ja Ajutise Valitsuse suutmatus probleemidega toime tulla. Üksnes Lenin nägi sel hetkel võimalust võim võtta, sest see ei vastanud üldse klassikalise revolutsiooniteooria kasvustaadiumitele, mille järgi pidi kodanlik-demokraatlik revolutsioon toimuma enne proletaarset.
“Ajalugu ei andesta meile kunagi, kui me laseme selle võimaluse käest,” ütles Lenin 1917. aasta aprillis ja siin on huvitav pigem teatud ajahetke tabamise vajadus kui teoreetiliste kasvustaadiumite jälgimine. Ungari filosoof Luca� määratles momenti, mil avaneb võimalus tegutsemiseks mõistega Augenblick.
Seega ei olnud Lenini võit mitte revolutsioonilistes jõududes ega õiges revolutsiooniteoorias, vaid õige ajahetke tabamises. Muide, isegi enamik Lenini kaaslasi ei võtnud sel hetkel Leninit päris tõsiselt: niivõrd sõgedatena tundusid aprilliteesides toodud ideed. Bogdanov nimetas aprilliteese hullumeelse sonimiseks. Lenini kaasa Nade?da Krupskaja tunnistas: “Kardan, et see näeb nii välja, nagu oleks Lenin hulluks läinud.”
Berdjajev ütleb, et vana võim ei langenud mitte revolutsiooni tõttu, vaid kukkus ise kui mädanenud õun puust. Vana võim kukkus ilma võitluse ja vastupanuta, võit tuli liiga kergelt. Sel, mida nimetatakse Vene revolutsiooniks ja mis on nüüd lõppemas, on vaid üks kurb ja häbiväärne mõte meie jaoks: vene rahvas ei kannatanud välja suurt sõjakatsumust, maailma võitluse hirmsal tunnil ta nõrgenes ja hakkas lagunema. Ta ei olnud vaimselt valmis võitluseks ja kaotas igasuguse sõja idee.
Mis vene coup t’etat’ puhul on revolutsiooniteoreetiliselt oluline, on ulm, et “revolutsioon lööb kaks korda”. Esimene löök on otsekui Hegeli eituse eitus: vana korra eitamine samas ideoloogilis-poliitilises vormis, sellele järgneb vormi enese eitus. Kes kardab teha järgmist sammu, et ületada vormi ennast, on Robespierre’i sõnade järgi need, kes tahavad “revolutsiooni ilma revolutsioonita”.
TAHE JA KUJUTLUS
Euroopa vasakpoolsetele pole 1917. aasta revolutsioonis oluline, et see on Vene revolutsioon, vaid et see on REVOLUTSIOON, selline käsitlus annab sündmustele universaalsuse palju enam kui seos marksismiga.
Keerab ju Lenin tegelikult marksistliku revolutsiooniteooria peapeale. Kautsky kirjutab, et Lenin ei tea isegi, millist ajalugu teeb. Euroopale jääb aga oluliseks paralleel Prantsuse revolutsiooniga. Vene revolutsiooni emotsionaalne mõju oli just selles, et seda tõlgendati kui religioosse vene idee edasikandjat ja kui Prantsuse revolutsiooni jätku.
Kolm Vene revolutsiooni (1905-1917) on vene intelligentsi “tahte ja kujutluse” tõlkimine toonasesse läänemaailma keelde analoogia põhimõttel. See oli teatud kindla mõttemalli rakendamine vene tegelikkusele, mis ei olnud revolutsiooniteooriatele päris adekvaatne. Siit ka revolutsioonilise retoorika ja praktika vastuolud.
Juba konservatiiv de Maistre hoiatas haritud Pugat?ovi eest, kes võib viia vene mässu võidule, ilustades selle Euroopa kõrvale harjunud mõistetega. Kui järgida revolutsiooni määratlust kui kvalitatiivset muudatust, siis võiksime revolutsiooniliseks nimetada pigem 1929-1938 Stalini poolt läbi viidud kollektiviseerimist ja industrialiseerimist.
REVOLUTSIOON KUI ?MUUTA
Õigupoolest oli ju Nõukogude diskursuses kaks teineteisega vastuolulist tendentsi: leninlik-trotskistlik globalistlik ülemaailmsele vasakpoolsele liikumisele avatud paradigma ja stalinlik krüptomonarhistlik patriootiline imperiaalne paradigma, mis väljendus kõige selgemini aastail 1943-1953. Pärast Teist maailmasõda muutus leninism väliseks eksoteeriliseks maailmale näitamiseks mõelduks ja stalinism sisemiseks esoteeriliseks, kuid seda enam Nõukogude eliiti määravaks ideoloogiaks.
Pigem loob revolutsiooni simulaakrumi 1920. aastal Peterburis Meierholdi ja Co poolt lavastatud reality-show Talvepalee ründamisest. Nii loob revolutsioonimüüt juba uut tegelikkust. Aastal 1917 kirjutas Nikolai Berdjajev: “Me ei ela üle mitte revolutsioonilist, vaid segaduste aega.”
Tõepoolest on üks võimalus käsitleda perioodi 1905-1020 Venemaal mitte niivõrd revolutsiooni kuivõrd segaduste ajana ehk ?muutana. Siin tekib huvitav jada, millele on tähelepanu juhtinud vene filosoof Vitali Averjanov: esimene ?muuta Ivan Groznõi ajal 1598-1605, teine siis 1905-1922 ehk kolm Vene revolutsiooni ja kolmas Gorbat?ovi-Jeltsini ajastu 1985-1991.