Euroopa Liit ilmus meie maadele aastaid enne seda, kui ta Eesti- ja Liivimaa alad juriidiliselt enda külge liitis. Kuigi euroreferendum viidi läbi alles 2003|. aastal, olid usupöörajad kohal juba ammu enne seda. Euro-optimistid, kes oma põrutavat läbikukkumist tänini tunnistada ei taha, tegid meie maadel sama tööd, mis “auväärsete elukommetega ning aulikult hallipäine mees Meinhard, õndsa Augustinuse ordu preester” (nüüd juba siis 800 aastat tagasi). Ja kuigi “Henriku Koroonika” kirjutab tema nime teisiti – nimelt “Meynard” – on mõlemas kroonikas (Henriku ja Russow’i omas) eriliselt rõhutatud: ta saabus meie maale koos kaupmeestega ja “lihtsalt Kristuse pärast ja ainult jutlustama”. Little did we know at that time?
VIGA TEHTI VÄGA AMMU
Kulupäisest preestrist sai piiskop ja Eesti- ja Liivimaast – ordu pärusmaa. Muide, erinevalt kooliõpiku ajaloost, mis jutlustab vene imperialistlikust ideoloogiast laenatud muinasjuttu 700-aastasest orjaajast, olen alati arvanud: seda nn orjaaega pole kunagi olnud (vt Gräzini artikleid ajakirjas “Kunst”, nr 1. 2002 ning “Akadeemias”) ja polnuks kohalike ülikute saatuslikku poliitilist lollust – nn Jüriöö ülestõusu, kujunenuks meie ajalugu palju sujuvamalt ja me oleksime kindlalt pääsenud Vene impeeriumi külge liitmisest.
Oleksime olnud, meeldigu see täna või ei, normaalse Saksa kultuuriruumi lahutamatu osa.
Kusjuures, arvestades baltisakslaste fenomenaalset mõju nii vene kui ka n-ö päris-Saksamaa ajaloole (julgelt ¾ Venemaa XIX sajandi ministritest olid baltlased ja Saksamaal – tähtsaimad teadlased, kirjanikud? kahjuks kuni III Reich’i ida-alade ministri Rosenbergini välja) olnuks Eesti- ja Liivimaa ja selle ülikkond olnud Saksamaa valgustatuim ja arenenuim osa.
Seega ei saaks Euroopa Liidu algatatud ajuloputust meie maadel lugeda iseenesest teab mis õnnetuseks. Euroopa ideoloogias oli veel kümmekond aastat tagasi täiesti mõistlikke vaateid ja kainet pragmaatikat. Halvaks läks asi aga siis, kui euro-ideoloogia omandas 2002.-2003|. aastal massipsühoosi jooned ja paha on ka see, et sellest psühoosist ei suudeta vabaneda veel tänini.
EL OMA KONSTITUTSIOONIGA ON LÄBI KUKKUNUD
Mõnikord on mõte oluliselt parem kui see kodanik, kes mõtte välja ütleb. Milline puna-timukas ta ka polnuks, aga Felix D?er?inski aina kasutatav ja parafraseeritav ütelus “ideaalse t?ekisti” (!?) kohta kõlab nii: tal peavad olema “külm mõistus, kuum süda ja puhtad käed”.
Euro-optimistil (2003|. aasta mudel) on kindlasti olnud suur ja kuum süda, suhteliselt puhtad käed (Saksamaa liiidukantsleri, sotsialist Schröderi enesemüümist Venemaa gaasifirmale on raske üle trumbata isegi teoreetiliselt!), aga tal on täielikult puudunud külm mõistus.
Tolle referendumi ümber möllanud kired pole vaibunud mitte euro-hüsteerilise kampaania võidu pärast, vaid sellepärast, et see, mille poolt ja vastu vaieldi – Euroopa Liit selles kohutavas variandis, nagu seda planeeris EL konstitutsioon, on lihtsalt läbi kukkunud. Euro-optimistid nägid euroliitu püsimas ja püüdsid väita, et tema edasistes ebademokraatlikes arengutes pole Eestile mingit ohtu. Ja naiivsed euroskeptikudki ei julenud loota, et kõigest poolteist aastat pärast referendumit vajub vana Euroopa Liit lihtsalt laiali nagu (tsiteerides kolleegi) – “pardi sitt tiigiveel”.
RATIFITSEERIDA SURNUD HOBUNE!
Tollaste euro-optimistide lausvale hakkab peale siis, kui nad ütlevad: näete, kõik nood ohud, mida kardeti – riikide suveräänsuse vähenemine EL-is, ohud meie maksusüsteemile, migratsioonihädad jne – olid alusetud. Olidki. Aga mitte sellepärast, et Euroopa Liidu arengutendents olnuks demokraatlik, vaid sellepärast, et Euroopa Liit ise puhus pilli lõhki!
Eesti poliitiline samm: ratifitseerida “surnud hobune” ehk puhuda hing sisse tollal juba surnud Euroopa põhiseadusleppesse oli romantiliselt koomiline ja sellele vastu hääletades ei tahtnud ma öelda muud kui: tulgem mõistusele ja vaadakem faktidele näkku. Eesti meeleheitlik karjatus Euroopasse: “Oleme rohkem eurooplased kui teie seal Euroopas!” ei tulnud vähemalt ühehäälselt!
AGA KESSE VASTU OLI?
30. mail Riigikogus käies märkis Euroopa parlamendi president Borell isikuliselt ära kaks inimest – Toomas Vareki (pöördumises “Austatud Riigikogu esimees”) ja Igor Gräzini, märkides ära selle, et põhiseaduslepe ratifitseeriti Eestis “peaaegu ühehäälselt”. Too “peaaegu” käis Gräzini kohta.
Mitte et minus oleks asi, aga ajalooline juhus tahtis nõnda, et Euroopa põhiseadusleppe peielauda istumise ajaks saaks Riigikogusse ka üks neid inimesi, kes oli olnud selle leppe vastu selle algusest peale.
PÕHIMÕTTELISELT TEISED ALUSED
Muidugi: Euroopa integratsioon peab jätkuma, aga tegema seda senisest põhimõtteliselt teistel alustel. Vanad probleemid peavad kaduma ja vanad dispuudid asenduvad uutega.
Ent ühte ei tohi unustada: üliaktiivsed europooldajad, kes tegutsesid 2003|. aastal vaid “kuuma südamega”, on ajalooliselt läbi kukkunud. Ja asudes ehitama Euroopa Liidu uut poliitilist konsensust, tuleb meeles pidada: noid endiseid tegijaid-kobakäppi ei saa lubada sellele protsessile liiga ligi ja veel vähem tohib neid jätta hetkekski omapead.
Mis aga ei tähenda, et pärast nende puhastumist euro-ideoloogilisest saastast ei saaks neid Euroopa Liidu ehitamise keerulises ja huvitavas töös enam kasutada.