Talumaja Setomaal. Köök. Köögi vasakus nurgas suur pliit, pliidi taga askeldab noor naine, seelikusse takerdunud kriimuline kilkav põngerjas. Ikooninurk. Malbelt naeratava Jeesuse asemel vaatab ikoonilt vastu saatanlikult irvitav Frank Zappa. Aken, akna ees pitskardinad ning akna taga päike. Akna all on laud koos paari pingiga. Laual on paar pakki sigarette, tuhatoos, karahvin Tarhuniga, pudel eetrit (naabrinaise külaskäigu puhuks) ja diktofon. Laua ümber istuvad kolm meest. Vasakpoolne, hipikampsunis ja ebamäärases vanuses mees näeb välja nagu Lev Trotski peale kolmekümmet aastat üksikul saarel. Teine, tema vastas istud nooremapoolne ja habetunud kodanik meenutab kahtlaselt ühe kunagise skandaalse rock-bändi liidrit. Äkki ongi sama mees? Kolmas mees, kes istub laua otsas, see noorim ja prillidega, on lihtsalt ajakirjanik pealinnast.
Naine tuleb pliidi juurest laua juurde. Käes aurav supipott, seelikuga peitust mängiv kriimuline jõmpsikas jalus. Supipotti lauale asetades ajab ta eetripudeli nii õnnetult ümber, et see päraslõunases vaikuses põrandale veereb ning puruneb. Õhus on midagi.
*
Robinsoni imid?iga Lev Trotski, edaspidi Aapo Ilves (kogelevalt): “Teeks nüüd intervjuuga algust?”
Kunagist skandaalset rock-muusikut meenutav habetunud mees, edaspidi Vaiko Eplik (reipalt): “Võiks küll. Ja pärast sööme selle supi ilusti ära.”
Noorim ja prillidega, see ajakirjanik, edaspidi minategelane (diktori intonatsiooniga): “Tere kallid intervjuuritavad. Tänane saade läheb otse eetrisse. Vaiko, kuidas sa iseloomustaksid Aapo Ilvest?”
Vaiko Eplik (päheõpitult): “Räpinast pärit litaraat, luuletaja ja prosaist, laulutekstide autor, kitarrist, fotokunstnik dramaturg, laulja ning vist ka näitleja.”
Aapo Ilves (punastab): “Mhihihimhihi!”
Vaiko Eplik (kiirelt): “Või siis mitte…”
Mina (otsustavalt): “Aga räägiks nüüd asjast?”
Vaiko Eplik (pühalikult): “Ilmunud on uus album!”
Aapo Ilves (kogelevalt ja poolsosinal): “Äkki küsiks hoopis mina küsimusi?”
Vaiko Eplik (resoluutselt): “Mina intervjueerin!”
Mina (väsinult): “Intervjueeri jah, sul on raadiotöö kogemus olemas, oskad otse-eetris hakkama saada.”
*
Vaiko Eplik (reipalt): “Kallid lehelugejad, kes te meid kuulate! Ilmunud on uus plaat Ilveselt, Pulgalt ja Rahmanilt pealkirjaga “Murõt ei olõ”! Ehk siis kolme pääle võib kah selle kohta öelda.”
Aapo Ilves (kiirelt ning jõuliselt): “Ei või! See on tehtud ikkagi hindele viis!”
Vaiko Eplik (lõbusalt): “Mhihihiiimhkihii!”
Mina (poksikohtuniku toonil): “Härrased, säilitage lugupidamine teineteise vastu!”
Vaiko Eplik (tagasitõmbunult): “Vaata Aapo, tegelikult on hulk küsimusi, mida ma sinult kui sõbralt küsida tahaksin. Aga see kõlaks nagu lollilt. Et oleks ju nõme, kui ma sult väljaspool intervjuud küsiksin, et Aapo – mida on sinu arvates Eesti muusikas liiga vähe või liiga palju? Ja kas see häirib sind? Eesti muusika on teadupärast selline ilus, kurb…”
Aapo Ilves (lõikab Vaiko Epliku jutu filosoofilise flegmaga katki): “Eesti muusika on selline asi, mille üle on piisavalt häbi. Aga on ka kirkaid momente. Tuleb endalt küsida, mida ma saaks teha, et neid kirkaid momente oleks rohkem?”
*
Korraga tekkib kööki vaikus. Keegi koputab uksele. Naine pliidi juures haarab pudrunuia, laps poeb seelikusse peitu. Akna taga paistva päikese ette ilmub pilv ning tuba muutub hämaraks. Ukse tagant on kuulda hääli, selgelt eristuvat kahe mehe vestluskobinat.
Vaiko Eplik (kogelevalt): “Sisse, kui embkumb teist just Lauri ei ole!”
Uks avaneb. Kööki sisenevad kaks meest. Esimene neist on kräsulise täishabemega ja mõõdukalt ülekaaluline. Teine, nooremapoolne kannab jalgpallisaapaid, teksapükse ning triibulist d?emprit.
Mõõdukalt ülekaaluline habemik, edaspidi Jaan Pehk (naeratab): “Tere, pererahvas, me oleme kapell Köök Järvamaalt, eksisime Türilt Paidesse minnes ära!”
Vaiko Eplik (on näost valgeks tõmbunud ja pomiseb imet näinud uskumatu häälega): “Sina, Pehu-Jaan, kas tõesti sina?”
Jaan Pehk (äratundmisrõõmuga): “Tere Vaiko, sa Rapla Zappa! Vot kuhu sa nüüd kadunud oled! Setuks hakanud! Saa tuttavaks – Tursk. Bassimees Paidest. Räägib nelja keelt!”
Tursk (noogutab peaga): “Mi, La, Re, Sol!”
Vaiko Eplik (on ennast kogunud): “Kuss – me oleme otse-eetris. Saade käib!”
*
Naine pliidi juures, laps seelikusabas peidus (paneb pudrunuia käest): “Ma toon külalistele midagi süüa? Nuudlid ja hapupiim sobivad, ega meil muud ei ole. Supp on juba jahtunud.”
Tursk: “Mi!”
Naine seab sammud sahvri poole, Jaan Pehk ja Tursk võtavad laua taga istet. Vaiko Eplik (on end ülemäära kogunud ja pakatab energiast): “Jätkame saadet! Niisiis, Aapo, mida teha, et Eesti muusikas oleks vähem piinlikke momente?”
Aapo Ilves (elutargal toonil): “Tuleb lihtsalt vastukaaluks sellisele ebaintelligentsele pasale, mida on halb kuulata, aga mille eest ei pääse ka kuhugi, sest mingine ajude lamestamise riiklik programm on, mis nagu tundub, et sunniks inimesi igal pool laskma halba muusikat. Keegi ei kaitse lapsi Jaagup Kreemi eest. Olukord on halb, mis seal ikka viriseda või pommi panna. Tuleb lihtsalt need kaalukausid ajada õigemasse parlanksi, teha plaat inimestele, kellele lärm ei meeldi!”
Mina (kiirelt vahele): Ühest plaadist jääb terve Eesti eetri peale küll väheseks!”
Vaiko Eplik: “Kas siis, kui näed kusagil midagi laita, tuleb ise kätte võtta ja aidata?”
Aapo Ilves (resoluutselt): “Absoluutselt!”
*
Naine tuleb sahvrist, laps seelikusabas peitust mängimas, paneb lauale kannu hapupiima, Jaani ja Tursa ette kaks pakki kiirnuudleid: “Sööge nüüd, rännumehed!”
Jaan (nuudlipakki lahti mudides): “Aitüma perenaine!”
Tursk (haarab esimese hooga piimakannu): “La!”
Naine lahkub. Mõne aja pärast on õues kuulda kummi vilinat ja kõrgetel pööretel töötava automootori kaugenevat undamist. Aapo Ilves (end külalistest segamata laskmata): “Aga Vaiko, miks just see plaat, mitte mõni teine?”
*
Vaiko Eplik (tähtsal toonil): “Kui ma eesti muusika peale mõtlen, siis eesti muusikat tehakse koledalt. Kui nüüd asjast rääkida, siis on mul ainult üks prioriteet – kui minusuguselt inimeselt küsida, mis muusikat ta kuulab, siis minusugusel inimesel, kes kuulab väga erinevat muusikat, on raske öelda, millist muusikat ta kuulab. Mina jagan muusika kahte: ühte ma kuulan, teist ma ei kuula. Stiililiselt ma muusikat jagada ei saa. On kaht sorti muusikat – üht, mida tehakse raha pärast ja teist, mida tehakse muul põhjusel, mida on väga keeruline selgitada, mis see põhjus täpselt on. Aga mis puutub sinu tehtud muusikasse, siis paljud inimesed ei teagi, et sa oled alati muusikat teinud. Nad teavad, et sa oled luuletaja, kes on hakanud laulma. Ma mäletan, et kui mina alustasin, siis polnud mõeldav, et sa teed head muusikat eesti keeles. Ma ei tulnud selle peale! Kui ma nüüd selle peale mõtlen, siis ükskõik, kui hästi sa inglise keeles muusikat teed, kõlab see valesti. Näiteks sa elad Räpinas, laulad inglise keeles…”
Aapo Ilves (stoiliselt): “Mida sa ei oska…”
Vaiko Eplik (häirimatult): “Londonist…”
Aapo Ilves (veelgi stoilisemalt): “Ja asjadest, mida sa ei tea…”
Vaiko Eplik (resoluutselt): “Seda ei saa ju tõsiselt võtta! Aga kui ma alustasin ja tegin ingliskeelset muusikat, siis polnud mulle mitte keegi näidanud, et eesti keeles saab teha tänapäevast ja huvitavat muusikat ka nii, et tekst hästi mõjuks. Lahedad bändid eesti keeles ei teinud!”
Aapo Ilves (segab Vaiko Epliku mõttekäiku): “Metro Luminal oli tollal ju olemas!”
Vaiko Eplik (jätkuvalt häirimatult): “Metro Luminal jah, mul nendega sidet ei olnud. Aga ma sain sinuga tuttavaks. Hakkasime igasuguseid asju tegema ning tänaseks olen ma jõudunud sinna, et ainult eesti keeles saabki muusikat teha.”
Mina (Vaiko Epliku ausast ülestunnistusest üllatununa): “Fucking hell!”
*
Vaiko Eplik (ei lase end mu ingliskeelsest kommentaarist segada): “Kui nüüd seda plaati võrrelda mõne teise Eestis tehtud plaadiga, oleks see sama hea, kui võrrelda poes müüdavat kollast asja, mis on ka magus, mõne Ardo Tölpa käest kusagilt konkreetsest kohast, kus kasvavad teatud taimed, ostetud meega… See on nagu vitamiinipomm! Ja üks asi, millest selliste asjade puhul mööda vaadatakse on DIY-mentliteet: inimeste poolt inimestele.”
Aapo Ilves (uhkelt): “Paksu pole vahel!”
Vaiko Eplik (ärritunult): “Täpselt! Paksud arvavad, et kontrollivad kõike. Ja neid pakse kasvab kogu aeg peale! Nad arvavad, et saavad loojaid kontrollida!”
Mina (laiahaardeliselt): “Igas riigis peab olema oma Malcolm MacLaren!”
Aapo Ilves (jääb rahulikuks): “Selle kohta olen ma juba varem öelnud, et korporatiivses maailmas võidab mees metsast.” Vaiko Eplik (reipalt): “Õige! Ja meie olemegi need mehed metsast.”
*
Jaan Pehk tõuseb kahe suutäie vahel püsti ning kompab oma püksitaskud läbi. Lõpuks tõmbab tagataskust välja puupulga, asetab selle Aapo Ilvese ette lauale, istub maha ning jätkab söömist.
Aapo Ilves (heidab pilgu puupulgale): “Vaiko, räägi oma muljetest Pulga-Jaani ja Rahmaniga.”
Vaiko Eplik (hingab sügavalt sisse): “Kui Pulga-Jaanist rääkida, peab rääkima loost “Murõt ei olõ”. Mulle meeldib, kui kuulata muusikat ja muusika on isiklik. Mis puudutab Pulga-Jaani, siis tema ei varja kunagi midagi.”
Aapo Ilves (täpsustavalt): “Meil on teinekord linnakontsertidel Pulga-Jaani ohjeldamisega raskusi. Ta kipub rääkima ja laulma koduselt, mis mõnikord võib linnas põhjustada rahutusi.”
Vaiko Eplik (elavneb): “Mhihihiii! Aga Rahman on tiba keerulisem sell, talle meeldib mängida. Ta on efektitseja ja virtuoos! Kollekiivi puhul…”
Jaan Pehk (osutab diktofonile): “Kas see asi lindistab kah?”
Mina (kontrollin diktofoni nuppe): “Ei.”
Vaiko Eplik (kogenud raadiotöötaja ilmel): “Otse-eeter on kaduv kunst, plaadid jäävad.”