Saades 2000. aastate alguses lapsepõlvepikendust Eesti Kunstiakadeemia (EKA) kunstiteaduse instituudis üliõpilaseks maskeerununa, veetsin valdava osa oma loenguvälisest päevast kooli vastavatud raamatukogus.
LAHEDAD KULTUURILISED TOPELTMÄNGUD
Ignoreerides masohhistlikult alati minust kusagil kättesaamatus kauguses toimuvat elu ja potentsiaalseid uusi inimsuhteid, istusin tuntud kohaliku mööblitootja tehasest pärit laudade taga ja üritasin kujundada endas kunstiajaloolase elukutseks vajalikku feti?it kunstiraamatute ja vanade ajalehtede-ajakirjade vastu.
Minu monokroomsetest triiksärkidest ja viikidest/teksadest koosnev minimalistlik garderoob harmoneerus maitsekalt endisest ERKI võimlast valgusküllaseks raamatukoguks renoveeritud ruumide sisekujundusega ning minu tugevate miinustega prillidelt helkisid vastu paljud peagi tuttavaks saanud paradigmaatilised pealkirjad ja autorinimed erivärvilistelt ja eri paksusega raamatuselgadelt. Et igalt kunstiajaloolase-hakatiselt eeldati spetsialiseerumist Eesti hädisele minevikule, keskendus minu huvi ENSV kultuuriruumile 1970. aastatest, millest leidsin omakorda ajastu kunstnike feti?eid ja lisaks enda jaoks huvitavaid kultuurilisi topeltmänge.
RIDADE VIISI TÕELISI TÜÜPE
Eriti huvitavad olid 70.-80. aastate ajakirjadajalehed. Lisaks eesti lähikunstiajaloos krestomaatilisteks kujunenud kaasaegsete maalide-graafika-arhitektuuri reprodele võis neist leida ka huvitavaid illustratsioone või kujundusi, mille autoriteks olid selles samas “kõrges” kunstimaailmas samal ajal tuntud või peagi tuntuks saavad tegelased. Tõnis Vint, Leonhard Lapin, Andres Tolts ja Ando Keskküla, kui nimetada vaid edukamaid, lisaks hulk huvitavaid graafilisi disainereid, kes tagasihoidlikult piirdusid tarbegraafiku ametinimetuse ja aupaistega.
Või siis näiteks 70. aastate lõpust ENSV loomeliitude häälekandjas “Sirp ja Vasar” oma barokk-fontidega laineid löönud nimi nagu Tõnu Soo. Või Tartu ülikoolis bioloogiat õppinud Priit Pärn, 70. aastate alguses ajakirjale “Noorus” kujundusi teinud karikaturist ja hilisem joonisfilmiheeros, Eesti animatsiooni suur juht ja õpetaja – Lenin, kes on alati meiega.
HUVI LÄÄNELIKU NÄNNI VASTU
Point on selles, et need praeguseks üsna tuntud tegelased on selgelt äratuntavad ka säärases väheprestii?ses valdkonnas, nagu seda oli ajakirjade kujundus. Tolts on silmnähtavalt Tolts, ei mingit hinnaalandust, sest eks ta andis ju aastaid ajakirjale “Kunst ja Kodu” ei rohkem ega vähem kui terve oma näo, kogu oma kunstniku stiilipagasi ehk teisisõnu käekirja. Ja Vint on Vint, tõmba või joonlauaga tema maailmamudelite vahele kontrollpunkte. Ning disaineriharidusega Keskküla on 70ndate alguses joonistusoskuselt silmnähtavalt koba, karjuvalt oskamatu, mis väljendub ka tema vähestes säilinud maalides sellest samast ajastust – põlvkonnakaaslasest arhitekti Lapini poolt Soviet Popiks ristitud perioodis eesti lähikunstiajaloos. Huvi kõikvõimaliku lääneliku nänni ja modernismi ajaloo vastu iseloomustas ühe joonena ka nende ajakirjade sisu.
Noortepärase popkunsti värviliste stiilivõtete kasutamine tarbegraafikas oli seega vaid üks tõestus tõigale, et Eestis elati 70.-80. aastatel ainuüksi esteetiliste väärtushinnangute tasandil nn. vabale maailmale väga lähedal ja kunagi Churchilli vaateväljas Stalinit varjutanud “raudne eesriie” roostetas juba kõvasti.
PARIMAD MAIUSPALAD
Kunstiajaloolises võtmes on eesti kultuuriväljaannetest uuritud enim just “Kunst ja Kodu” kujundust ja leitud sealt hulgi sotsrealismile alternatiivse kunstimõtlemise näiteid [vt. lähemalt Linda Kaljundi “Kodu ja kunsti juurest elukeskkonnani: Almanahh “Kunst ja Kodu” 1970. aastatel” – “kunst.ee” nr. 3, 2002 ja Andres Kurg “Almanahh “Kunst ja Kodu” 1973-1980.” – “Kunstiteaduslikke uurimusi” 2004|/2].
Ent tuntud näide ?urnaalikujunduses “avangardi panemisest” leidub ka almanahhi “Kunst” ühe numbri (55/1, 1979) kaanekujunduses, kus Lapin lajatab üle esikülje Nõukogude Liidus sel ajal veel suhteliselt rehabiliteerimata avangardiklassiku Malevit?i “musta ruudu” motiivi. Ka “Noorus” on 70ndatel oma popiliku kujundusega tõeline maiuspala ja “Horisont” võimaldas TTR ideoloogia raames publitseerida ajastu kontekstis lausa pööraseid illustratsioone.
JULGED AVALDUSED TAGANTJÄRELE
Eesti lähikunstiajaloos on sääraseid päris julgeid avaldusi tagantjärele tõlgendatud nn. sublimatsiooniteesi kaudu, nähes sovetiaegsetes ajakirjakujundustes kunstnike “läänelike” mõjutuste probleemivaba kanaliseerumist. Lihtsamalt öeldes: selle asemel, et luua maal, mille pärast sind Kunstnike Liidust häbiga välja visatakse, teed sa oma “lääneliku” kunsti hoopis ajakirja- või lavakujunduses, joonisfilmis või mõnes muus valdkonnas, mis ei ole “kõrge kunst” – maal, graafika, skulptuur.
Ent samas on õigus ka neil, kes väidavad, et 70ndatel Eestis tooni andnud disaini- ja arhitektuuri eriala lõpetanud kunstnikud olid a priori läbi imbunud läänelikust massikultuuri ideoloogiast, mis eeldas loovisikult tihedat suhestumist tootva tööstusega. Teisisõnu oli ajakirjakujundus neile ilmselt täitsa OK väljund. Ja näiteks “Kunst ja Kodu” tiraa? oli 70ndatel ca 10 000 eksemplari, kuid selle lisandus koos venekeelse tõlkega üleliiduliselt ligi 40 000 ajakirja!
Võib muidugi öelda, et ajakirjadisainerile see vaevalt tähtis oli, kas tema kujundatud ajakirja keegi Arhangelskis ostab või mitte. Aga kui sa fännid popkunsti, siis tead sa ka instinktiivselt, et massitiraa?is on jõud. Ei mingit küsimust unikaalsest või paljundatud kunstist – it’s all just design.
DISAINIAASTA KUNSTIAKADEEMIAS
Praegu Eestis disainihariduse monopoli omav õppeasutus ehk meie vabariiklik kunstiakadeemia koostöös disainerite liidu ning tarbekunsti- ja disainimuuseumiga kuulutas 2006|/2007| akadeemilise aasta Eestis disainiaastaks. Selliseid loosungeid on pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga nähtud varemgi ja tavaliselt tähendab see, et mingi eluvaldkonna esindusorganid on saanud sihtotstarbeliseks kulutamiseks teatava hulga raha.
Sellega võib aga õnneliku juhuse läbi mõnikord kaasneda ka midagi korralikku – konkreetselt kohaliku kunstielu puhul näiteks mõni meeldejääv näitus või publikatsioon, mida on hea lehitseda ka aastaid hiljem.
Näitusega “Ajast ees” kaasneb näiteks Jaan Evarti kujundatud kataloog, mida täidavad vaid valitud töönäited ETDM ekspositsioonist, kusjuures kogu kataloogi napp tekstiline sisu on toodud publikatsiooni esikaanele. Iseenesest pole paha idee. Aga ENSV kultuuriväljaannete kujundusi uudistav näitusekülastaja peab seetõttu ikkagi ajaloost aimu saamiseks tagasi raamatukogusse minema, kust need ajakirjakaaned ju tegelikult pärit ongi.