Hea oli Riigikogus nn presidendivalimiste järgsetest kommentaaridest lugeda Edgar Savisaare ja Villu Reiljani kahasse õhkavat kentsakalt demagoogilist üleskutset valijameeste kogule presidendivalimiste voomaseks vaatuseks: “Valijamehed otsustavad oma pea ja südamega, nii nagu on vaba ja oma võimu teostava rahva esindajatele sobiv. Seekord on nende missioon suurem kui iial varem, lisaks presidendile peavad nad valima Eesti poliitilise kultuuri arengutee.”
Võimatu on poliitmaastiku jõulisele tandemile Savisaar-Reiljan vastu vaielda. Nii see on.
Võibolla alates 1988. aastast pole ühiskond nii lõhenenud olnudki kui praegu. Tookord, 1988.aastal ühel poolel vabadust nõudev rahvas ja teisel pool värvivahetamise eelne kompartei ladvik, kuhu muuseas kuulus ka Arnold Rüütel. Vaadates läbi kümneid tunde tollaseid kroonikakaadreid, tabas tõeliselt okeeriv üllatus – objektiivisilma jaoks polnud tollast ülemnõukogu presiidiumi esimeest ja kompartei keskkomitee büroo liiget olemas. 16.novembri nn suveräänsusdeklaratsioonini oli veel aega ja punakest veel nurka viskamata. Aga kuni sinnani osales Rüütel truualamlikul Karl Vaino vabaduspüüete vastases plaanis. Selle järgi püüdis kompartei suurejooneliselt tähistada NLiidu punaarmee aastapäeva 23.veebruaril 1988, et suruda niiviisi olematuks 24.veebruaril vabariigi aastapäeva tähistada püüdvat rahvast. Rüütel esines selle stsenaariumi järgi kurikuulsa kõnega 22.veebruari õhtul Eesti televisioonis, kus ta ülistas nõukogude võimu Eestis ning punaarmeed. Samuti teatas Rüütel, et mingit tagasipöördumist kodanliku vabariigi juurde ei saa ühelgi arukal inimesel olla. Kui rahvas end sellel ajaloolisel suvel hingelt taas vabaks laulis ja sini-must-valget lippu lehvitas, kössitas ülemnõukogu presiidiumi esimees umbses punanurgas ja ootas, kuhu sündmused pööravad. Kui põlatud Karl Vaino asemele saadeti komparteid juhtima Vaino Väljas oli see signaaliks ka Rüütlile punakesta aeglaseks koorumiseks.
Kui Rüütli ajaarvamine algab tavaliselt 16. novembrist 1988, siis tasub põgusalt meenutada ka seda sündmust. Rüütel ise ilmselt ei taha meenutada, sest miks muidu oma rolli mõõdutundetu ülistamine ja lõpmatu rusikatega vastu rinda tagumine. Mainitud ülemnõukogu otsus sündis protestiks Gorbat?ovi soovile muuta NLiidu konstitutsiooni selliselt, mis oleks kitsendanud liiduvabariikide otsustamisõigust. Selle protestiks hakkasid inimesed saatma kirju ülemnõukogusse kuni massiliste nõudmisteni NLiidu koosseisust välja astuda. Vaid Rahvarinde survel toodi ülemnõukogus arutlusele otsus, mille järgi Eesti NSV võis NLiidu otsuseid tagasi lükata. Ülemnõukogu presiidiumi e Rüütli kaaskonna ettevalmistatud otsuse variant oli libe ja mittemidagiütlev. Otsuse läbisurumiseks ülemnõukogus kasutati seda nippi, et kompartei uus juht Väljas valiti kiirkorras ülemnõukogu liikmeks ja suruti samas ka istungit juhatama! See tagas otsuse läbimineku. Rüütli tähelend algas mõniaeg hiljem, kui NLiidu ülemnõukogu presiidiumis Eesti otsust vihaselt kritiseeriti ja see NLiidu konstitutsiooniga vastuolus olevaks kuulutati. Paljudele inimestele sööbis mälli istungi reportaa?, kus vene TV uudistesaates oli osavalt kokku monteeritud vihane näppu vibutav Gorbat?ov ja silmad maas noomitav Rüütel. Eesti rahvas on ikka armastanud neid, kes mõisatallis armetult peksa said. Kuid kui paljud on üldse huvi tundnud, mida Rüütel seal Eesti õigustuseks tegelikult rääkis ja kui kindlameelseks ta ikkagi jäi. Näiteks Rootsi TV poolt näidatud katkes halab Rüütel nutuselt, et tal pole kunagi isegi pähe saanud tuölla mõte, et Eesti võiks taganeda sotsialistlikult (loe kommunistlikult) arenguteelt. Aga pärast seda sai Rüütel julgeks ja oluline seegi, et ta eesti rahva püüdlustele vastu ei töötanud. Lausvalega pikitud vabadusvõitleja oreool iseloomustab muidugi samuti teiseks ajaks residendiks pürgivat Rüütlit. Vähemalt nüüd võiks mees ka need asjad rahvale ausalt ära räägita, mitte muinasjutte edasi vesta.
Aga Savisaare ja Reiljani õilsast üleskutsest järeldub paraku seegi, et Rüütel on nii või teisiti juba ette ühiskonna lõhestaja, sest valima peab ju kahe erineva poliitilise kultuuri arengutee vahel ning president saab olla ainult valiku üks pool. Kui vaadata, missugused erakonnad on Rüütli ja missugused Ilvese taga, siis ühel pool on esindatud kaks peamist Euroopa ideoloogiat – sotsiaaldemokraatia ja konservatism, pluss liberalism. Mis on teisel pool Keskerakonna ja Rahvaliidu näol. Aus vastus oleks puhas populism. Euroopas kuulub Keskerakond liberaalide punti, Rahvaliit ebamäärasesse seltskonda koos teiste Euroopa veidrike ja populistidega. Europarlamendi valimistel Rahvaliidu kandidaadid isegi sinna ei pääsenud. Liberaalid esindavad Euroopas laia skaalat poliitilisi vaateid, kuhu mahutavad end kõige erinevamad erakonnad. Tegelikult puudub neil kahel erakonnal arvestatav väljund Euroopa ja maailma poliitilisele maastikule. Ja tundub, et nad nii väga ei tahagi.
Savisaare ja Reiljani kujutluses on primitiivne arusaam, et teeme siin ükskõik mida, ega see mujal kedagi ei huvita. Sama näib arvavat ka nende kahe juhi isklike ambitsioonide garant Arnold Rüütel. Kas suudab keegi öelda midagi nende kolme mehe saavutustest välispoliitikas? Keskerakond suutis vaid sõlmida leppe Putini Venemaa võimuparteiga ning olla vastu Eesti liitumisele Euroopa Liiduga. Rahvaliit vastandas Eesti krooni säilitamise euro kasutusevõtuga ning keskkonnaminister Reiljani isikus on teinud paar konverentsipuhkuse visiiti eksootilistesse maadesse. Arnold Rüütli peasaavutuseks ongi aga jäänud kohtumine vene õigeusu kiriku patriarhi Aleksi II-ga, kust sammus juhuslikult mööda ka president Vladimir Putin ning jäi ka viivuks seltskonnaga lobisema. Tulemuseks Rüütli lennukas praalimine, et Venemaa president lubas talle MRP tühiseks kuulutada! See on siis kolme kange mehe saavutuste loetelu. Üldiselt mage, väga mage.
Ja – pange tähele! – saagem aru!. Savisaar, Reiljan ja Rüütel on valinud enesele astumiseks oma erilise tee. Nagu Venemaa veenab kogu aeg, et neile ei sobi Lääne demokraatia, sest kolmandal Roomal on oma eriline arengutee, talle ainuomane ja kordumatu. Ka Valgevenel on oma eriline arengutee, ja Turkmeenial ja Moldoval.
Tõepoolest on nüüd kõigil valijameestel väga otsustav valik, kas valida poliitilise kultuuri arengutee – Savisaare, Reiljani ja Rüütli – oma ja eriline või vähem ebatavaline euroopalik. Valik on ka kõigil Eesti Vabariigi kodanikel!