Üks valge ja üks must mees sattusid kinnikaanetanud Narva jõel püstolkuulipilduja kirbu nuki peale. Neid sihiti kaugelt. Oli maaliline märts, mehed liikusid ettevaatlikult Permisküla poolt Vene poole peale. Pimeduses vilkus üksik tuli, mis nii kaugelt pidi tervikuna tähendama “Naroovat ennast”. Äkitselt käis tume sutsakas.
Nõnda algas eesti kommunistide ajaloos tuntud stoori “mehest valges mantlis”.
9. aprillil 1925 kirjutas EKP Eestipoolne sidemees Edgar Niitin Kominterni “estsektsioonile”, Leningradi intvoen?kolale ja EKP Vene büroole: “Mantlimees lasti maha.” Leningradi internatsionaalne sõjakool oli spetsialiseerunud löögimeeste ettevalmistamisele Eesti seaduskorra kukutamiseks. Asjalik Niitin kirjutab “põranda alt valgest Eestist” oma ülemusele Otto Rästale: “Siit on sinna tulnud poole kogu liige Jürna. Kas on kohal?” See tähendab, et kommunist Jürnat, 1. detsembri ülestõusust osavõtjat läks vaja internatsionaalseteks ja proletaarseteks ülesanneteks Leningradis. Kohalikud kommunistid saatsid ta Narva lähedalt Venemaale.
MINU VANAISA
Nüüd võidakse siinkirjutajalt küsida, kas seda aega ei tasuks siis uuesti uurida, kui kõik andmed käes, kui me teame, kuidas ja milliste ?ifritega EKP Venemaa büroo põrandaaluse tuumikuga sidet pidas. Milleks veel tsiteerida Niitini kirju? Näeme Eesti terroriseerija kirjades kõiki tolleaegse slängi tunnuseid: poole kogu – see võrdub muidugi “lorikogu” ehk Riigikogu. Johannes Jürna (tõenäolised varjunimed “Onu” ja “Max”) oli oma elu legaalsel perioodil Riigikogu liige Töörahva Ühise Väerinna fraktsioonist.
Niisiis on toimunud midagi erakorralist ja huvitavat. Permisküla kandis on tulnud üle Eesti piiri kaks meest: töölise moodi mees ja “mees valges mantlis”. Üks oli üleviija, teejuht, teine oli nähtavasti põhimees Jürna, kes pidi hakkama Leningradi tehases tööle, samuti asuma õppima Rahvusvähemuste kommunistlikku ülikooli.
Niisiis, Niitin (30) on Tallinnas (“Kilulinnas” või “Kilulas” nagu Kingissepp ütles) põranda all. Ta teatab EKP nn rosbjurole Leningradi, et kaks meest on üle, Venemaale saadetud: Jürna ja tema valges mantlis teejuht. Piiril juhtub nendega intsident, valgemantlimees saab surma ja Tallinna jõuavad tagasi kuuldused, et just see isik oligi reetur.
Selles lõigus oli eesti kommunistidega keeruline, ületulejate üles andmine oleks käivitanud Narvas politseioperatsiooni, mõlemad mehed oleksid kinni võetud ühes üleviidavate kirjadega. Siinkirjutaja vanaisa oli 1925. aastal Narvas politseinik. Hiljem teatas ta, et 1924. aasta 1. detsembril piirilinnas mitte midagi erilist ei toimunud. Päris Narvast-Jaanilinnast Venemaale ei mindudki.
NUMBER-NUMBER-NUMBER
Niitini kirjad 1925. aastast on põnevad, neid võiks isegi omamoodi ?anriteadlikeks nimetada. “Niitini kiri” – see on läkitus, mille on Eestist Leningradi viinud usaldusväärsed isikud; ja kirjadest nähtub, et mõni neist on saadetud ka postiga. Kiri jaotub punktideks, milles kirjeldatakse mõnd sideprobleemi, mõtiskletakse, kes noortest töölistest siin- ja sealpool Eesti Vabariigi/Venemaa vahelist riigipiiri on osutunud kuldsuuks, nii et teda võiks partei agitatsioonis rakendada. Teatatakse, et paljudele ikka veel Eestis istuvatele bol?evikele on kirjad tulnud Tõltsepale, Henrik Allikale, Alice Sommerile, Jaan Santale. Tõepoolest, alles neist läkitustest näeme, mis on saanud Riigikogu kommunistlise fraktsiooni laekahoidjast, pühanimelisest Jaan Santast. Gustav Naani toimetatud “Eesti NSV ajaloo” (1955) nimeregistrist näeme vaid, et sõnakehv laekahoidja Santa on elanud aastast 1880 vähemalt viiekümnendate aastateni või kaueminigi. Nüüd näeme, mis Santaga EW-s juhtus: ta pandi kinni! Ta ei saanud put?i käigus surma.
Tüüpiline Niitini läkitus üle piiri tundmatule Eesti kommunistide ülemusele on tõeline ürik: narmendavate servadega trükitud leht. Kirjutatud on see ilusas eesti keeles, kuid tõeliselt eestikeelsed on üldreeglina vaid juhised 7.-11. punktini. Edasi järgneb umbes selline jutt 781167 99034 33678 214440. Selge – partei number?ifreering. Kes tänapäeval sõbrale niisuguseid kirju kirjutaks, pannakse võibolla käisteta särki, aga siis oli see omal kohal, sest tegu oli ju ülisalajase kohaga. Mingil juhul ei oleks see tohtinud kaitsepolitsei kätte sattuda. Võib-olla kujutatakse neis ülisalajastes kohtades sedagi, kuidas reetlik valgemantlimees põgenema pääses?
KOERTE FOON
Lühidalt öeldes tapeti Jürna teejuht, miks teda aga reetlikkuses kahtlustati, ei saa me iialgi teada. Siberi eestlaste ajalehe “Uus Küla” 1926. aasta ühes septembrikuu numbris on sellest kirjutanud Karl Dixi (pseudonüümi taha varjuv fontannik Karl Treufeldt). “Dixi” aga tähendab ladina keeles “ma ütlesin”.
Vana fontannik (s.o Anvelti ja Pöögelmanni poolehoidjate oponent, kelle keskus asus Leningradis Fontanka 27-2, ajaleht oli “Edasi”) kirjeldab “Uues Külas” äpardunud ületulekut üle Eesti piiri Venemaale. Patrull laseb, mees kukub, ümberringi lasuv valge vaikus saab kõikjale kaikuva paugukaja. Ainus, mis häirib seda surmarahu, on koerte haukumine. Need on piirivalvekoerad, umbes nagu tänapäevalgi, nende lõrisev foon läheneb järjest, muutub lausa väljakannatamatuks. Muide, “Vaba Maa” teatel oli maha lastud mantlimehe taskus EKP keskkomiteelase Osvald Tuule pass.
JÜRNA SAATUS
Johannes Jürnat, Riigikogu endist TÜVR (Töörahva Ühine Väerind) liiget peeti kommunistide ringkondades karmi käega vanakoolimeheks, just sellepärast ta 1930. aastal enamlaste juhiks saigi. Kominterni Eesti sektsioonis Jürna kohta kirjutatud iseloomustuses teatati, et ta on müüritööline ja tellisevalaja. Jürna vedaski üksvahe tellisetööliste ametiühingut, töötas Valtu tellisetehases.
Valtu tellisetehas? Siinkohal taas isiklikku: allakirjutanu koolitee viis sellest tondilossist vanasti ikka mööda. Selles kandis räägiti ikka Johannes Jürnast. Sellepärast olgu siinkohal JJ edasine saatus antud, lisaks “valgemantlimehele” vajab Johannes Jürnagi mõningast tähelepanu.
Oktoobris 1925 komandeeriti Jürna rahvusvähemuste kommunistlikku ülikooli kohtadele, mis on mõeldud EKP Keskkomitee jaoks. Johannes õppis koolis viis aastat, koolis tehti koerust nagu õpilased vahel ikka teevad, ja nagu töölismees oma kirjas sõbrale teatab, “toimus lõpetamine germaanlike kommete järele”. Mehed olid koerust täis nagu varakevadised vasikad.
RAHVUSVÄHEMUSTE KOOLIS
Õppides kommunismi ajalugu ja teisi samalaadseid aineid Jürna teadis, mis on tema edasised perspektiivid. Kirjas võitluskaaslasele ta halab: “Mina pidin minema [Leningradi eesti organisatsioonide] Harituse majja Piispea asemele.” (Bernhard Piispea oli ülestõusust osa võtnud löögimees, kel õnnestus 1. detsembri hommikuhahetuses kõige viimasena taanduda lennuväljalt läbi Juhkentali ja Lasnamäe uulitsate Irru ja sealt edasi raja taha.)
Jürna on kirjeldanud rahvusvähemuste kommunistliku kooli olustikku. Ikka sealsamas kirjas: “Kes klubis plikadega mürab, ei sest ole õppijat, ehk olgugi tal pea jägab.”
“Räästad tilguvad, lumi jääb vähemaks,” kirjutas Jürna õpingute lõpust 1929. aastal. “Ülesannete leheküljed näitasid viimast numbert ja oligi esimene april.”
Kuid (Jürna) saatus tahtis teisiti.
1929. aasta detsembris maksis J.J viimset korda oma Leningradi parteiorganisatsioonile liikmemaksu (seda kinnitab kaherublane tempelmark tema liikmepiletis) ning siirdus juba järgmisel kuul partei käsul illegaalselt Eestisse põrandaalust elu juhtima. Ent Eestis selgus, et poliitiline politsei ei lasknud neil enam üldse pead tõsta. Maja, kus Jürna hukkus, on praegugi alles.
JÜRNA LÕPP
Jürna surma 13. märtsil 1930 kirjeldas “Vaba Maa”: “Poliitiline politsei võttis teadaolevad konspirativ korterid juba 7. märtsi õhtul valve alla. Põrandaalune organisaator ilmus 13. skp. Endla 28 korter nr 10 asuvasse konspirativ korterisse, kus 3 politsei ametnikku juba ees viibisid, kuna korteri omanik oli vahi alla võetud. Tuleja andis ukse käerauda liigutades märku, nagu selle üle oli ta kokku leppinud korteri pidajaga, millist leppemärki kasutada. Seda teadsid ka seesolejad politseiametnikud, ja nad avasid ukse ja tõmbasid tuleja tuppa, käsutades käed üles. Seejuures tabatav hakkas vastu, lõi ühe ametniku rusikaga eemale, kuna teisest haaras kinni ja surus ta toas olevale voodile, kus tal õnnestus enese kätte saada ametniku “Nagan” revolver, millest avas tule ametniku pihta. Viimane sai aga enne laskmist haarata kinni revolvri rauast, ja selle kõrvale juhtida, mille tõttu kuulid jooksid voodisse. Samal silmapilgul teised ametnikud avasid revolvritule tabatavale ja haavasid teda surmavalt. Laip viidi Tallinna linna lahkamise kambrisse.”
Jürna surma poetiseeris 1941. aasta “Loomingus” (lk 561) luuletaja Juhan Mikiver:
“Mõtet randmerauast vaba
ei saand brauning puutuda
kord võib kalmuks valit raba
Marsi väljaks muutuda.
Pauk jäi öhe. Kohrund mullas
puhkas säde väikene,
et kord tõusta hommikkullas
nagu lõõmav päikene.”