Vabalt elavate loomade koosluste jaoks on meie laiuskraadil kõige rikkalikumalt toidulaud kaetud muidugi sügisel. Enamiku marjataimede viljad on küpsenud, seente viljakehad on prisked ja parajalt ussitanud, et neid süües metssiga, karu, mäger ja isegi metskits saaksid seal rikkalikult leiduvaid bioaktiivseid aineid. Lisaks eeltoodule veel üliväärtuslikku loomset valku putukate vastsete näol.
MAITSVAD PUNASED JA KOLLASED ASJAD
Ka rohelist massi on vähemalt septembris veel piisavalt selleks, et loomad süües mitte ainult jooksvaid energeetilisi vajadusi korvata võiksid, vaid saaks midagi oma lugupeetud organismi ka varuks panna, sealhulgas loomulikult eriti palju vitamiine.
Vitamiinidest rääkides mainime, et sügisel, augusti lõpust alates, läbi septembrikuu ja poole oktoobrini vähemalt, saavad loomad askorbiinhappe kõrvalt (mida leidub ka hiliskevadel ja suvel mitte just vähe) ahmida hulgaliselt karotinoide maitsvatest punastest ja kollastest asjadest, mis kõigil meie taimedel sügiseks küpsevad.
Septembris on loomade tõsine ja vastutusrikas söömisetöö oma kõrgpunktis ja seda tööd teevad nad sügisel lausa entusiastlikult. Nii see peab kord juba olema, sest ega talv taevasse jää.
Hiljemalt novembri alguseks peab talveks varude kogumise töö juba edukalt lõpetatud olema. November on taimedel kõige sügavam puhkamisaeg ja taimne toit Eesti novembris kõige vaesem. See puudutab loomulikult eelkõige vegetatiivseid taimeosi; erandiks on viljad, mis novembris alles on veel küllaltki vitamiinirikkad, süsivesikute, eriti suhkrute osas veelgi viljakamad kui septembris, kuid see on juba teine lugu.
KUIDAS KONSERVEERIDA USSI
Loomulikult on päris palju loomaliike, kes ei piirdu ainult oma organismi sees olevate varude taasloomisega. Sahvrisse tassib headparemat orav, paljud hiirlaste liigid, nii mõnigi linnuliik (nt. rähnid) ja teisedki.
Kuid mulle pakub suurimat huvi ja rõõmu varu, mille loob endale septembrikuu jooksul mutt. Oma mullasiseses häärberis on mutionul kuivad eluruumid, drenaa?isüsteem, mis on võrreldav täiusliku kanalisatsioonivõrguga, aga ka jahedad ja paraja niiskusega panipaigad, kus mustakuueline hoiab halvatud, kuid mitte tapetud vihmausside kogu.
Ka vihmaussid muretsevad endale sügisvarud just augustis-septembris. Selleks tassivad ussid esimesed, veel küllalt rammusad langenud lehed maa sisse, kus need mullas leiduvate bakterite ja mõnede seente toimel meelepäraseks toidumassiks muutuvad. Mutt aga otsib varude loomisega tegelevaid usse, viib neid “lattu” ja pigistab seejärel hammastega ussi närvisõlmi just nii paraja tugevusega, et uss loiuks ja üleüldiselt teovõimetuks muutub, kuid ära ka ei sure. Parim konservatsioon!
SUURED JA PAKSUD RÖÖVIKUD
Augustist läbi septembrikuu – seni, kuni ilmad veel soojad, kiirustavad talvituva nukustaadiumiga putukaliigid ennast lõplikult täis sööma, seejärel otsivad nukustumiseks sobiva paiga ja kasvatavadki koore ümber.
Eriti paistavad septembri alguses silma väga suured ja paksud (nimetissõrme pikkused ja paksused) suruliblika röövikud, kõvera sarvega keha tagaosas.
ULJAS EKSPERIMENTEERIMINE JA ETTEVAATLIKKUS
Ometi pole kogu see söömapidu, mis looduses sügisel toimub, muretu meelakkumine, sest sööma kiirustavad ju ka kõikvõimalikud kiskjad – olgu need siis kas roomajad, imetajad või linnud. Eriti raske ja jõhker on septembrikuu samakevadiste rebasepoegade ja ka nugisepoegade jaoks, kes on septembris juba täiesti omapead jäetud on – issi, emme neid enam ei poputa.
Nii ränd- kui ka uitlinnuliigid (nt. varesed) moodustavad suuri, tihedaid parvi, kus noortel on vähemasti võimalik elukogenud ja vanemate lindude eeskuju jahipidamist näha ning järgida, mis nii mõnelgi uljal noorukil elu sees hoiab.
Rebase ja ka paljude kärplaste noored on aga nüüd juba, nagu öeldud, täiesti iseolejad ja üritavad intensiivsetest suvistest õpingutest saadud teadmiseraasukesi kogemusteks arendada. See töö aga nõuab nii uljast eksperimenteerimist kui ka ettevaatlikkust. Ent noortel teatavasti need kaks asja eriti käsikäes käia ei taha. Võib väita, et talveni vastu pidanud rebasepoeg on reaalne kandidaat tarkade rebaste ühiskonda – olles sügisega hakkama saanud, on tõenäosus, et ta elab ka talve üle, küllalt suur.
ÄRA TULE, MÜRK!
Punased pihlakamarjad on teatavasti koolipoisi jaoks nukker vaatepilt – tuletavad esimest septembrit meelde. Mure ja pelgavat ärevust tekitavad punased värvused aga ka teistel loomadel. Parasvöötme puit- ja põõsasaga ka paljude rohttaimede, punakas, kollakas, oran? lehestikuvärv hirmutab putukaid, kes munevad sügisel.
Need värvid tähendavad putukate keelde tõlgituna mürki ja ohtu üldse väga paljudele loomaliikidele (kellel muidugi värvinägemine üldse olemas on). Punased vahtralehed nagu karjuksid suurtele paelöölastele (meie suurimad ööliblikad), kes on nii paksud ja karvased, et ei kardagi sügiskülma ning aktiivselt lendavad ringi veel oktoobris: “Ärge siia munege – teie röövikud saavad mürgitatud.”
Paraku ongi looduses kõige silmatorkavamad ja eredamates värvides märgid paljudele vaatajatele väga tõsiseks hoiatuseks? vähemalt sügisel. Loomulikult on eredavärvilised õied suvel (aga ka sügisel) atraktiivsed tolmutajatele, kuid samal ajal tähendavad kõiksugustele söödikutele näiteks nii astrid kui ka georgiinid, eredavärvilised õied üldse, mitte mingisugust rahukuulutust, vaid sulaselget hoiatust.
Mida sa arvad, armas lugeja, kas silmatorkavad märgid inimühiskonnas ei täida ka just neid kahte funktsiooni?