Sellest momendist 1993. aastal, kui T?ehhovi kolm kurba õde ja teatripublik saatsid provintsilinnast pisarsilmi “Moskvasse, Moskvasse!” seal ajutiselt korteritesse majutatud polku, lõppes Eesti NSV riiklik vene draamateater. Eesti Vabariigi vene teatri jaoks saabus tema jaoks enneolematutes uutes oludes iseolemise otsimise periood. Saatuse ja juhuse tahtel sai siis teatri etteotsa Eduard Toman. Talle langes osaks keeruline roll juhtida teater läbi vastakate suhtumiste. Ühed kahtlesid üldse vene teatri olemasolu vajaduses, teised kartsid, et tema järele puudub igasugune nõudlus.
KÕIGEPEALT: NÄITLEJAST JUHIKS
Seda aega meenutades tunnistab Eduard Toman, et otsustas väga raskelt teatrijuhi ameti kasuks ja näitlejaameti kahjuks. Näitlejana oli Toman tollal ilmselt rohkem tuntud eesti teatripublikule kui kohalikule vene omale. Teda teati ka telesaadete ja ETV seriaalide järgi, samuti Kuldse Trio kontsertide kaudu, kellega ta siis koos esines.
Hinnates täna teatri kunstilise juhi rolli, ei varja Toman tollaseid hingelisi raskusi. “Olin ju samas teatris olnud näitleja, kus pidin juhiks hakkama. Ma ei tulnud sinna kõrvalt. Need asjaolud koormasid mind kui peare?issööri eelkõige varem kujunenud inimsuhetega. Ma ei saanud ära öelda näitlejate ühistest sõbralikest koosistumistest, sellest vene näitlejatraditsioonist, kui asi sünnib vaid ühises ringis. Paratamatult kahestusin ma sellises situatsioonis kui juht ning lõppkokkuvõttes sattusin ise sisemisse kriisi,” jutustab Toman avameelselt.
INIMESE INTUITSIOON
Oli, kuidas oli, Tomanit on alati päästnud mingi sisemine intuitsioon. Ning ka tema juhitud teatris ei läinud ta vastuollu ühiskonna üldise arengu ja meeleoludega. Tema aja esietendusi võib isegi nimetada päevakajaliste negatiivsete nähtuste vastukajaks. Suurepärane “Idioot” ilmus lavale kui ajakirjanduslik publitsistika muretses isiksuse enesehinnangu probleemi kallal ühiskonnas. Otsekui vastuseks vaidlustele kapitali diktatuurist, ilmus Ostrovski (“Pöörane raha”).
Parlamendieetika puudumise vaidlustele justkui vastukajaks tuli “Alasti tõde” peakangelase Didroga, kes unustas oma entsüklopeediast välja sõna moraal. Vaidluste vastukajana lähiajaloo tõlgendamisest ilmus lavale “Kuidas armas tada valitsejannat”?
Täna on neid paralleele erinevate sündmuste vahel lihtne vedada. Tollal aga ausalt öeldes tehti valikuid lihtsamini: Dostojevski lavastusega, mida kunagi varem polnud nähtud vene laval Eestis, taheti pöörata noore vaataja tähelepanu heale kirjanikule, keda see seltskond polnud lugenud. Ostrovski võeti repertuaari (see on seal muuseas jätkuvalt), sest taheti näidata vene dramaturgia klassika aktuaalsust kõigil ajastutel. Jelena Skulskaja “Kuidas armastada valitsejannat” toodi lavale sooviga euroopa teatri traditsioonidega kooskõlas kutsuda vaataja mängima ajalooga, isikutüüpide kordumisega, situatsioonidega, vihjete ja mõistatustega.
TAGASI NÄITLEJAKS
“Teater on vaba väljaütlemisteks kõigil teemadel,” on Toman veendunud. “Teater on elus igapäevases intuitsioonis. Meie isiklikud loomingulised seaded paigutab elu oma isiklikku konteksti. Mulle on erakordselt tähtis t?ehhovlik mõte, et ainult väga sügavalt isklikuga võib minna kõiki erutavate probleemideni. See puudutab nii re?issööri kui ka näitlejaid. Igaüks meist räägib laval millestki omast. Nii oli mul ka T?ehhovi Ivanoviga – see oli niivõrd harmoonilises kooskõlas minu sisemise seisundiga, et vaatamata igasugustele raskustele töös rolliga, andis see sellise sisemise vabanemise, mis on lähedane ainult hingelisele kirgastumisele.”
“Ivanov” on teatri repertuaaris edasi. Selle tükiga on Tomanil eriline side. “Kõik algas minu teatrijuhtimise 11. aastal. Mida paremaks meie lavastused muutusid, seda vähem neist meedias räägiti. Nõuda teatrilt, et iga uus lavastus muutuks suursündmuseks, oleks jabur. Tõelised sündmused küpsevad aastaid. Ma tundsin kuidas, loomingulises kollektiivis kasvas üha enam minu nõudmiste suhtes mittemõistmine ja vastuseis. Mul kui näitlejahingega inimesel ei jätkunud lihtsalt kannatust ja jõudu veenda ja ümber veenda…”
Sellises situatsioonis tekkis näitlejal Tomanil suur võimalus läbi T?ehhovi “Ivanovi” teadvustada iseenesele oma rolli ning läbi selle võtta vastu otsus teatri juhtimisest loobumiseks. Lahkumine toimus teatrimaja suure renoveerimise ja rekonstrueerimise eelõhtul. Kuid Ivanovi peamist teemat see näitleja Tomanilt ära ei võtnud. Toman ise sõnastab selle nii – armastus, mida ei saa sündida.
KUNINGA MONOLOOG
Tänaseks on vene teatri maja rekonstrueerimine lõppenud. Teater on sõna otseses mõttes Eesti riigi poolt üle kullatud. Tänu kõigile uuendustele on ta ilus ja lisaks professionaalselt funktsionaalne. Teatril on uus kunstiline juht, uued noored näitlejad. Üldise meeleolu võiks kokku võtta: tahaks olla, tahaks töötada!
Paljuski on meeleolu määratud veel ühe kingitusega teatrile. Selle tegi lavastaja Ingo Normet, kes tõi hooaja hakul lavale Tammsaare “Kuningal on külm”. Lavastusele tegi muusika Valter Ojakäär, seda esitab Urmas Lattikase ansambel. Eduard Toman mängib tükis kuningat.
“Kuningas – see on minu monoloog sellest, mis oli ja mis tuleb. See miinimum kuninga episoode, mis Tammsaare talle andis, suutis Normet täita dramaturgilise dünaamikaga, mõeldes lavastusele välja ka muusikalised vahepalad. Tekstid kirjutas Jelena Skulskaja. Sel moel sain ma korraga kaks kingitust. Ehkki olen kiitmisega kitsi, pean tunnistama, et sain kingituseks sõnad ja meloodiad, mille kaudu saan edasi anda kõik oma väärtused. Nad kompenseerisid selle, mida ma ei saanud eesti teatrilt, kui nad ei andnud mulle võimalust mängida Jean Valjean’i muusikalis “Hüljatud”. Aga seal oli just kõik täpselt minu jaoks. Olen kindel, nad kaotasid seeläbi, et mind ei võtnud,” ei varja Toman oma ambitsioone.
*
Teatrikülastajate vastukajadele toetudes võib väita – viimasel keerulisel 13 aastal vene teater ainult ei kaotanud publikut, ta kogus enese ümber uue publiku – mõtleva. Mõtlev publik, kellega vene teater peab nüüd ja edaspidi tõsiselt arvestama, ongi teatri peamine väljakutse.