Jaan Riis on viimastel aastatel saanud tuntuks tänuväärse ettevõtmisega – looduse omnibuss. Igal nädalavahetusel korraldab Jaan huvilistele bussisõite erinevatesse Eesti paikadesse, huvitavatele loodusmaastikele. Miks on Jaani korraldatud üritused niivõrd populaarsed ja võitnud laia tuntuse ning heakskiidu?
TÄHTIS MEES TÄHTSATE LOODUSMEESTE REAS
Jaani edu saladus peitub eelkõige mingi eestlase ürginstinkti ja hingelis-tunnetusliku meelelaadi tabamises. Looduse omnibussi reisid on oskuslik kombinatsioon tuntud loodusinimeste seletustest, kenast elavast muusikast ja inimese osasaamise rõõmust meie huvitavatest loodusnähtustest. Kindlasti ei meeldi Jaanile nii-öelda puhas akadeemiline looduskäsitlus. Ta suudab vahendada Eesti loodust Eesti inimesele koos vastava meeleolu taustaga. Ning kindlasti näeb Jaan looduses kultuuri ja inimtegevuse järjepidevust ning kooskõla ümbritsevaga.
See kõik on ju lihtne, aga mitte keegi pole enne Jaani suutnud millegi sellisega välja tulla. Ehk saaks siin võrdluseks tuua ainult Jaan Eilarti omaaegsed kuulsad Eesti Looduskaitse Seltsi üritused. Aga Eilart oli Tartu ülikoolis Jaani juhendaja ja õpetaja, hiljem muuseas ka kritiseerija ja ülemus. Eilart viis tudengid just Jaanile omase lähenemisnurgani. Looduskorüfeele oli loodusteaduse vundamendiks Johannes Gabriel Granö ja Edgar Kanti õpetuste nurgakivid. Need kaks suurt teadlast rajasid meie geograafia koolkonna ja mitte ainult. Nende nimed on kuulsad kogu maailma loodusteadlaste seas. Nende meeste õpetus on rännumehe avar pilk, looduse ja inimese seoste mõistmine ning maastike kui terviklike nähtuste kirjeldamine. Need on ideed, mis Jaan Riisile külge kasvanuna on viinud ta looduse omnibussi korraldajaks. Lisaks kõige tuntumale kaubamärgile organiseerib Jaan veel loodusõhtuid Rahvusraamatukogus ning korraldab loodusfoto konkursse. Ta on tegelikult mees, kes looduse populariseerijana astub omal moel ja viisil ühte sammu Endel Varepi, juba mainitud Jaan Eilarti, Fred Jüssi, Hendrik Relve ja paljude teiste sama suurusjärgu loodusmeestega.
MEES, KELLEL ON STIIL
Eraldi nähtus on Jaani ainuomane stiil. Jaan on tohutu suhtleja, tema tutvusringkond on üüratu. Ta saab inimestega väga kiiresti ja hästi jutule. Kuid lisaks jutustamisele oskab ta inimesi ka oma ideedest innustuma panna. Jaan ei viitsi kunagi eriti pingutada asja nimel, mis teda ennast väga ei köida. Mis talle aga meeldib, seda teeb ta hingega, ja mis peamine, rahale mõtlemata. See viimane on ehk teine kõige tähtsam edu pant Jaani ettevõtmiste edukusel. Ta elaks justkui ikka veel ajas, kus külaühiskonnas üksteist aidati ka ilma rahata ning elu käis teene teene vastu. See on Jaani trump ning põhjus, miks paljud on nõus teda tasuta aitama.
Aga see on ka Ökoriisi nõrkus, sest tänu oma stiilile ei saa ta kunagi rikkaks. Usutavasti see teda väga ei huvita ning eks ta tajugi tõenäoliselt, et – hea, kui sellelaadse mõttelaadiga inimesi olemas on.
Jaani abikaasa on fantastiline majandaja ja kogu pere manager – ülekantud tähenduses. Niisiis peab Jaan seega oma naisele tänulik olema, et ta oma asju just niimoodi ajada saab.
Igal juhul – eeltoodu annab Jaani looduse omnibussile kvaliteedimärgi, mida tunnustavad nii programmi osalised kui ka selle nautijad.
PÕLINE TALLINNA SELL
Jaan on ise põline Tallinna poiss. Enamuse oma elust on ta elanud koos vanematega majas Tartu maanteel, mis nüüd tee laiendusele jalgu jäi. Või nagu ta ise ütleb – keskkonnas, kus lahutamatud olid tselluloosikombinaadi hais ja kloorine kraanivesi. Aga kõik suvevaheajad veetis ta vanavanemate kodus Kõpus Viljandimaal, Soomaa serval. Sealkandis esineb ka palju perekonnanime Riis. Eriti palju on neid Soomaa südames asuvas Riisa külas.
Kui ülikoolis õpetati Eesti maastikke ning räägiti kõrg-Eestist ja madal-Eestist, rõõmustas Jaan, sest talvisel koolivaheajal kulges tema kelguliug täpselt kõrg-Eestist madal-Eestisse. Seega oli Jaanil ülikoolis geograafiat õppides tihe side õpitu ja isiklike lapsepõlve elamuste vahel.
Jaan oli juba enne ülikooli väga aktiivne osaleja Tallinna loodusmajas. Ülikooli ajal käis ta kehvale nägemisele vaatamata vapralt mägi- ja kõikvõimalikel matkadel nagu see Tartu bio-geo teaduskondades tavaline oli.
KEVADISEST KALAPÜÜGIST
Ökoriisil on ümbritsevast alati olnud veidi omamoodi nägemisnurk. Ta on talletanud väga huvitavaid lapsepõlveseiku. Näiteks see, kuidas tema maailm vanaisa-vanaema juures lõppes järsult Kõpu jõega. Kõik, mis oli teisel pool jõge, oli kauge tundmatu maa. Tegelikult on see tähelepanek küsimus geograafiliste piiride tähendusest sügavamalt. Paljud piirid, isegi geograafiline kaart ja selle tajumine on ju peidus meie eneste meelte tundmatutes sügavustes. Ja nende asjade üle juurdles Jaan ülikooli ajal kõvasti.
Jaani lapsepõlve kuulus ühe kindla asjana kalapüük. Soomaa jõgedel on suured üle ujutused. Kui juhtub olema üleujutus ja kalad käivad madalatel üleujutatud jõeluhtadel kudemas, võivad nad vee kiirel alanemisel jääda lõksu käänulistesse sootidesse. Väiksemad poisid aeti siis nendesse sootidesse põhjamuda trampima. Kui vesi oli piisavalt sogane, tulid sinna jäänud havipurakad pinnale õhku ahmima. Seda varitsesid suuremad poisid, kes sel hetkel havi kaldale lennutasid.
FIRMA “ILLUSIOON”
Jaan armastab ise öelda, et kõikvõimalike loodusteeemaliste ettevõtmiste jaoks peab piisavalt kreisi olema. Ülikooliski oli Jaaniga palju kummalisi vahejuhtumeid. Ühel talvel avastasid ühikakaaslased, et Jaan käis ringi, paljad jalad talvesaabastes, sest ta ei viitsinud sokke pesta. Legendaarsed olid ka Jaani korraldatud teaduskonna spetsiifilisemad üritused. Ja ka laiemad üritused, mis lõhnasid dissidentluse järele.
Ülikoolist on paljudele meelde jäänud Jaani looming – omapärased lühivärsid, mida ta ise kitarri sõrmitsedes meeleolukamaks muutis. Paar näidet:
Kärbes lendas kõrbes
kuni kõrbes
või
Valin ikka, valin ikka
olen jõudnud sinna ikka
Ma tean kahte inimest, kelle lemmikbändiks nooruses oli Renaissance oma võrratult kristallpuhta ja kauni häälega Annie Haslamiga. Üks neist on Jaan. Kui Ökoriis läbi paari suurema pahanduse ülikooli lõpetas, polnud N. Liidu kokkuvarisemisest ja kommunistliku majandusõuduse lõppemisest veel haisugi tunda. Ometi teatas Jaan, et kui ta kunagi oma firma loob, siis saab selle nimeks Illusioon! See, mida Jaan teeb, ongi ehk illusioon, mida suudavad tunnetada ja veel enam teistele edasi anda väga valitud meie seast. Jaan suudab.
SUUREPÄRANE DIPLOMAAT
Pärast ülikooli töötas Jaan Eilarti juures looduskaitse seltsis, mis tollel ajal asus Tallinnas Tatari tänaval. Seltsi naabriks majas oli ENSV usuasjade volinik. Viimati pidas seda ametit kurikuulus Rein Ristlaan. Nagu saatuse iroonia, jäi see maja ette konservatooriumi ehitusele ja Rävala puiestee kavandatud läbimurdele. Aga seltsist sai Jaan väärtusliku kogemuse igasuguste ürituste korraldamiseks. Tegelikult sobibki Jaan kõige enam vist mingit seltsi korraldama. Või mis see looduse omnibusski muud on kui üks seltsiline tegevus.
Seejärel maitses Jaan ka ametniku ametit. Ta töötas seitse aastat Tallinna keskkonnaametis linnaökoloogina. Paljud ei mõista siiani, kuidas Jaan seal toimetas ja vastu pidas, vaba hing nagu ta on. Aga Riisile on geenidega kaasa antud lisaks juba mainitud väga heale suhtlemisoskusele ka suurepärane diplomaadianne. Tihti võib imetleda, kuidas Jaan inimest, kes tuleks tegelikult otsemaid aknast välja visata, veenab ja pehmeks räägib, ilmutades sealjuures lausa hobuse kannatust. Seetõttu ongi tal uskumatult vähe vaenlasi. Kuid vahel suudab Jaan olla ka väga resoluutne, kui mängus on arusaamad, mis on jõudnud ohtlikult lähedale tema põhimõtete piirile.
HÄDAOLUKORRAST VÄLJA KASVANUD OMNIBUSS
1990ndate teisel poolel, kui looduskaitse selts oli langenud täielikku varjusurma, naasis Jaan just sinna. 1997. aastal pani ta koos heade sõpradega käima ajakirja Loodus. See oli tõeliselt hea ajakiri, võttes eeskuju National Geographicust. Siis aga läks see ettevõtmine kahjuks lörri, kuna vähese lugejaskonna tõttu tekkis võimalus kõik loodus- ja teadusajakirjad keskkonnaministeeriumi hõlma all riigieelarve luti otsa ühendada. Riis sellega kaasa ei läinud ja õigesti tegi, sest tänaseks pole selle ajakirja headusest enam mitte midagi järele jäänud (kui teda veel üldse alleski on).
Jaanil oli juba majanduslikuks toimetulekuks vaja uusi tegevusi. Nii nagu elus tihti juhtub. Tänu sellisele “hädaolukorrale” sündis ka looduse omnibuss.
Selliste oma jonni ja liini ajavate vana aja inimeste järele valitseb tänases Eesti ühiskonnas karjuv puudus. Aga ometi on nad olemas ja liiguvad iga päev meie seas – ühel hetkel märkame me neid kindlasti. Nad lihtsalt on nii tähelepanuväärsed. Ja tegelikult määravad Ökoriisi taolised tüübid ühiskonna arusaamades ja väärtushinnangutes väga palju.
* * *
Mida räägivad Ökoriisist sõbrad:
– Jaan Riisi mõlemad vanemad on pärit Kõpust Viljandimaalt. Seal kandis on perekonnanimi Riis väga levinud. Arvatakse, et see on seotud Soomaa südames asuva Riisa küla nimetusega. Tõepoolest oli läbi aegade väga palju Riise ka Riisa külas. Soomaa elanikud jäid mõisatest ja püsiasustusest kaugele ning sisuliselt olid nad vabad talupojad. Jaani vabameelsus võibki olla sealt pärit.
– Kord kutsuti Jaan Riis – veel keskkoolipoisina – vanemate loodushuviliste poolt kaasa NLiidu avarustesse, ratsamatkale mägedesse. Jaanil olid ranged vanemad. Et vanematelt luba saada, mõtles Jaan välja seletuse, mis asja võimalikult süütu ettevõtmisena näitaksid. Nii ta seletas kodus, et tegelikult tähendab ratsamatk hobuvankrites sõitu korralikel teedel ja ajajateks on kohalikud kogenud hobusekasvatajad.
– Ülikoolis õppides oli Jaan bioloogia-geograafia teaduskonnas populaarne tegelane. Kuid paljud kursusekaaslased ja nooremad kadestasid salamisi Jaani seetõttu, et tal oli alati lööki vanemate kursuste tüdrukute seas. Ilmselt tänu igasugustele teaduskonna ürituste organiseerimisele.
– Kui Jaan pärast ülikooli Looduskaitse seltsis töötas, asus selles tänaseks kadunud majas ka Eesti NSV usuasjade volinik. Viimaseks volinikuks oli kompartei ideoloogiapealiku kohalt kinga saanud kurikuulus Rein Ristlaan. Kuid kahe kontori peale oli ainult üks tualett. Jaan tegi siis igaks kuuks suure graafiku, kumb maja asukatest peab vastutama tualeti puhtuse ja korrashoiu eest.
– Jaani töölaud on alati olnud kaetud võimsa kultuurikihiga. Sõbrad, kes tulevad tema kabinetti kiiret asja ajama, saavad tihtipeale õuduskrambid – egas Riis ometi tähtsaid dokumente ära kaotanud pole? Kuid nagu ikka, tõmbab ta salakesi muiates paksude paberikuhilate alt välja selle vajaliku paberi.
– On teada, et Jaan jätab tihti oma suurte ürituste korraldamise viimasele minutile, kuid mingil imekombel tuleb ta alati omadega välja. Eks siin aita kaasa Jaani väga suur veenmisoskus. Näiteks kuulis ta kord, et Eestisse on tulemas National Geographicu kauane autor ja toimetaja Priit Vesilind. Igal nädalal Rahvusraamatukogus loodusõhtuid korraldaval Jaanil tuli kohe idee Vesilind esinema kutsuda. Aga Vesilinnu lennuk maandus Tallinnas ainult paar tundi enne loodusõhtu algust. Lisaks sellele registreerus üritusele nii palju inimesi, et tuli korraldada lausa kaks seanssi. Ometi suutis Jaan Vesilindu meili teel veenda, kui oluline ja tähtis üritus see on.
“Mõtlesin küll, et kuidas ma suudan talle meili teel selgeks teha, et ta kõneleks pärast lennukist mahatulekut kaks korda järjest. Ta võib ju arvata, et oleme siin ogaraks läinud – miks me suuremat saali ei kasuta? Kõik läks aga plaanikohaselt ning järgmisel päeval sain talle põhjendada, et sellel saalil on oma aura,” kommenteerib Jaan seda ise.
– Jaan Riisi ettevõtmised panevad algstaadiumis pead vangutama. Kui mingi projekt on alles õllelaua taga ja lapsekingades, üritatakse Riisile selgeks teha: ära jama, see ei saa õnnestuda. Isekeskis – eriti need, kes Jaani ei tunne – öeldakse omavahel: “No on kuradi udu.” Mõne aja pärast, kui asi imekombel käima läinud, ollakse sunnitud resümeerima: täiesti võimatu, kuid see liigub siiski!