1.
Asi on monumendis. Ehk Kaarli puiesteele vaesel ja viletsal ajal püsti aetud inimesekujulises pronksikamakas, mille taha on laotud hunnik paekive. Ning mis püstitati sinna kurat teab milleks pärast seda, kui vaprad kooliplikad eelmise puust jumala õhku lennutasid. Räägitakse, et sinna olevat maetud kolm politrukkide poolt mahalastud vene röövlit ning see jutt, arvestades nõukogude kangelaslikku minevikku, kõiki neid matrossoveid ja moroosoveid ning nikonoove, tundub tõesena. Ehk nagu räägib tuntud jutt, mis algab sõnadega: vaatan, läigib, mõtlen.
2.
Nüüd ähvardab pronksmees lõpetada Eesti suure iseseisvusasja järjekordset etappi. Kui eestlased, mõtlen nende poolt valitud juhte, on sellised jänespüksid ja lambapead, nagu praegu paistab. Nende sees istub võrdlemisi labane hirm ning nad püüavad seda ratsionaliseerida, pajatades kannatlikkusest, rahulikust meelest ja kainest mõistusest. Selle asemel, et üles otsida mõni psühhoanalüütik, kes viiks nad tõenäoliselt jossu ajast pärit suuresilmsuse juurteni ning hävitaks selle seejärel mõnd kanget kraami kasutades.
3.
Sest pole saladus – suur osa meist pelgab venkusid. Vähemasti viis aastakümmet pidevat vägistamist on oma töö teinud. Valu ja vaeva vähendamiseks hakkasid paljud meie seast suuremal või vähemal määral litsi lööma. Ning tahes tahtmata jätkavad oma maneeridega nüüd, kui see lõbumaja peaks olema laiali löödud. Kaine mõistus, kulla junnikesed, et tähenda litsilöömist, ei tähenda roomamist, limarida järel.
4.
Aga see, et Moskva Eestis varem või hiljem hakkab oma haiglaste huvide rahuldamiseks siinset tsiviilgarnisoni kasutama, poleks vähegi arukale peale, kellel see pole otsa kruvitud liiva alla peitmiseks, pidanud ammugi teada olema. Mida on kõik need aastad maksumaksja raha raisates teinud kaitsepolitsei, on teadmata. Sest ässitajad ja üleskihutajad on platsis ning nüüd ehk hoopis suurema jõuguga kui kogu eelneva 15 aasta jooksul. Kahjuks saab Vene riik ja rahvas ilmselt maa peal eksisteeritud ja end mingil moel hästi tunda ainult teisi rahvaid kimbutades ja alla surudes. Needsamad 15 aastat järelemõtlemisaega ja praktikat pole neid ega meid ilmselt targema järelduseni viinud.
5.
Eesti riigil ei jää sellises olukorras üle ilmselt muud, kui näidata, et on riik. Eesti riik ja mitte mingi laialivalguv ja arusaamatu moodustis, kuhu on kogunenud terve paabel raha taga ajavat ning tühjust kahmavat seltskonda. Riik, kes end riigina näidata ei suuda või ei julge, kirjutab alla oma surmaotsusele. Kell tiksub ja selget otsust nõutakse. Võtke siis end kokku ja tehke see ära või käige kuradile!