(Nikolai Koljada “Viini tool”. Teater Arena Eesti Kunstimuuseumi auditooriumis. Lavastaja Rednar Annus, kujundaja Raoul Kurwitz, näitlejad Eva Püssa ja Hellar Bergmann. Esietendus 17. aprillil 2006|.)
Vene kaasaegse draamakirjaniku Nikolai Koljada lühinäidendit “Viini tool” (kirjutatud 1991) mängiti uue Kunstimuuseumi auditoorimis. Ei saa öelda, et tegu oleks eriti vapustava teatritegemise paigaga, aga midagi segavat seal samuti pole. Võib mängida küll ja vaadata ka. Teised paigad, kus ma Arena teatri lavastusi olen näinud (endine Polümeeri tsehh ja Kinomaja) jätsid ebasobivama mulje.
Parim asi “Viini tooli” juures on lugu ise. Kui tänapäeva Vene draamakirjandusest kipub vaataja otsima (ja leidma!) eelkõige poliitilist nostalgiat, sotsiaalset kollapsit ning ahistatatud inimsaatusi (aga ka vana head vene absurdi, kui meenutada von Krahli “Ema” sisse põimitud “Basseini”), siis “Viini tool” on lihtsalt üks lihtne ja ilus lugu. Kui näidendi esimesteks lauseteks on mehe: “Mispärast? Ma ei saa aru, miks?”, ja sama nõutus valdab loomulikult ka publikut, siis finaaliks on neile küsimustele ammendavalt vastatud.
Lihtsus tuleneb muidugi autori peamisest kavatsusest: näidata inimesi ja inimtundeid ilma mingisuguste segavate teguritena, sõna otseses mõttes “tühjas ruumis”. Vähesed esemed, mida nad kasutada saavad – tikud, käärid ja eriti käärikruvi, mõned fotod, tool – muutuvad äärmiselt olulisteks. Vähe on öelda, et nad aitavad tegevust edasi viia. Nendega ongi kogu tegevus seotud. Kuna konfliktideks on väga vähe võimalusi, siis muutub isegi säärane pisiasi nagu mehe kõhklus naisele küünte lõikamiseks oma kätt ulatada, hamletlikuks dilemmaks, hallide juustesalkude avastamine aga eksistentsiaalseks mureks.
Kohati öeldakse välja koguni nii lihtsaid asju, et hirm hakkab. Näiteks selline dialoog:
Mees (naisele, kes ta juukseid lõikab): “Miks te ütlete t?ik-t?ik-t?ik?”
Naine: “Sellepärast, et ma teen t?ik-t?ikt?ik.”
Lihtsus ei tähenda “Viini toolis” muuseas igavust. Kui laval on kogu aeg ainult noor naine ja noor mees, siis mingi pinge on nende vahel ju alati.
Ilusaks muutub lugu järk-järgult. Avastseen, kus tegelased on sunniviisil ühte tuppa kinni pandud ja kahtlustavad jälgimisseadmete olemasolu, mõjub hoopis rusuvalt. Võiks väita, et lõpp on liigagi magus, aga mõned asjad siin maailmas peavadki magusad olema ja “Viini toolis” on see igatahes teiste ja karmimate tunnetega tasakaalustatud.
Juba tegelaste (kaks neid ainult ongi) ametid – juuksur ja fotograaf – ütlevad väga palju ära. Ka selle, mida tekstis eraldi rõhutatakse: mõlema ülesandeks on inimesi ilusamaks muuta. Küllap lähtus Koljada ka tõigast, et tegu on elukutsetega, mille esindajaid me küll sageli, kuid rutiinselt kohtame.
Koljada algtekstis olid tegelaskujude nimed lihtsalt “on” ja “ona”, mida eesti keelde saab tõlkida üsna idiootlikult “tema” ja “temake”. Sestap kasutan termineid Fotograaf ja Juuksur. Eva Püssa (Juuksur) ja Hellar Bergmann (Fotograaf) olid laval kogu aeg. Kahekesi. Minule jättis esimene parema mulje, näitlejanna mängust kiirgas pidevalt naiselikku kavalust ja salapära. Fotograaf oli juba kirjutatult veider ja ähmasema reljeefiga karakter ning minu meelest ka laval asjatult närviline. Ega “Viini tool” ole mõni järjekordne abitu Eesti film, kus peategelane himuralt suitsu peab kiskuma ja sellestsamast sigaretiotsast konflikti välja imema.
Neljanda “tegelasena” peale lavastaja ja näitlejate väärib märkimist lavakujundaja Raoul Kurwitz, kes erinevalt kujundajaid harilikult tabavast saatusest pääses koguni lavale – tõsi, laia kapuutsiga ürbi varjus. Nagu lavastuse põhitoon, oli ka kujundus minimalistlik, peamiseks elemendiks pealkirjas mainitud mööbliese, mis aitas loo oma turjal ka mõjuva finaalini tõsta.
Lavastaja sissejuhatus etendusele oli liiga pikk. Või liiga üheülbaline. Tegelikult sai publik üsna ruttu aru, milles loo tuum seisneb.
Ühevaatuseline “Viini tool” ei jää Rednar Annuse kavatsuse kohaselt ainsaks Koljada tutvustuseks Eesti laval. Edaspidi on seda kavas mängida esimese osana kaheosalises teatriõhtus. Teise osa nimi on “Kilpkonn Manja” ja põhimõtteliselt jätkab see sama liini – inimsuhete lahtikoorimist kõigest liigsest ja segavast. Ja kilpkonn saab rohkem sõnaõigust kui tool.