Professor Aleksander Pjatigorski kirjutas kord, et Venemaal on alati olnud probleemid ajaga, kuid iialgi mitte probleeme ruumiga. Seda aksioomi olen ma tundnud omal nahal. Seega otsustasin äsja sõita Uraalideni ja tagasi, osaledes Vene raamatukoguhoidjate konverentsil. Sõit toimus rongiga, millel nimeks – Demidovski ekspress. Kõlab salapäraselt, peaaegu muinasjutuliselt. Aga Venemaal on niimoodi, et inimene mõtleb, aga Jumal naerab. Ostad pileti Jekaterinburgi, aga piletil on kirjas Sverdlovsk. Möödud peatusest Vjatka, aga raudteejaamas on silt “Kirov”. “Ta sõitis Odessasse, kuid sattus Hersoni”, nagu lauldi ühes laulus revolutsioonilisest madrusest ?eleznjakist. Ja ega see pole huumor, see on reaalsus.
VÄRVILINE SUITS
Teekond Venemaal – see pole vaid liiprid, rööpad, asfalt ja suund, see on eriline organism, mis elab oma iseseisvat elu. Sellest kirjutas juba 18. sajandil esimene professionaalne vene rändur Karamsin. Rännates mööda Venemaad, tuleb teega sõbraks saada, sest muidu võib see sind viia sellisesse kohta, kust tagasiteed enam pole. Niiviisi juhtus kunagi krahv Tolstoiga ja tänapäeval Jerofejeviga. Seega – teel käitusin ma eeskujulikult, hoides pilku vaid aknal. Näiteks, kuskil – mitte eriti kaugel Vologdast – märkasin ma magavat inimest, kes vedeles rohus, käsi näol kaitseks päikese eest. Magas rahulikult nagu titt. Kõrval pamp pudelitega. Lapsed lehvitasid lilledega, mina lehvitasin vastu. Noored, kes küpsetasid miskit lõkkel, tõstsid klaasi, keegi pidas kõnet – isegi mulle. Ma nägin rebast, kes otsis rohust toitu, rongile reageerimata.
Kuid kõige meeldejäävama mulje jättis mulle linn nimega Tserepovets. Mitte just see linn, vaid seal äärelinnas asuv metallurgiatehas Severstal. Kujutage enesele ette mitte kümmet-kahtekümmet korstnat, vaid tervet metsa raudkonstruktsioone, mis paiskavad õhku kohutavas koguses saasta. Üks neist ajas välja valget tossu, teine musta, aga kolmas oran?i, neljas kollast, viies lillat? See oli justnagu illustratsioon sotsialismi reaalsusest. Päev varem kuulsin raadiost uudist, kus räägiti, et sellesama firma Severstal juht oli valitud president Putini poolt. Kohtumise käigus soovitas Vladimir Vladimirovit? oligarhil osaleda niinimetatud rahvuslikes projektides. Ärimees aga teavitas, et tema juba osaleb sotsiaalses projektis, seega aitab kaasa oma töötajate ja oma linna heaolule. Jah, aga toredam oleks, kui ta laseks oma korstnatele mingid filtrid paigaldada. Mis sotsiaalset elu küll sellises tossus eksisteerida võiks?
Öösel ei suutnud ma kuidagi magama jääda, alles hommikul nägin und. Kohviku avamine, kohutav rahvamass. Mina seisan nende ees, räägin midagi, kritiseerin. Hiljem küsin vihaselt – kes, kurat, on siin tegelikult konverentsi esimees? Ja äkki näen enda ees Vladimir Putini vihaseid kissis silmi.
SÕDURITE POTJOMKINI DEMONSTRATSIOON
Saabun varahommikul, kell seitse. Kiirustan hotelli registreerima. Kuid Venemaal käib kõik aeglaselt ja valesti, nagu kirjutas Venedikt Jerofejev. Juba kolme tunni pärast saan kätte võtmed. Ma avan ukse ja näen, et vannis on tünn tsemendiga, kõrval aga vedelevad pintslid ja värvid.
Oh, jumal, siin on remont – karjub hotellitöötaja. Umbes poole tunni pärast antakse mulle uus tuba.
Peale du?i alt tulekut lähen raamatukokku. Mul on linnakaart, ma kõnnin mööda lenduri Skalovi tänavat, siis keeran Karl Liebknechi tänavale ja jõuan sealt Sacco ja Vanzetti tänavale. Üldiselt – kõik tänavanimed on pärit Nõukogude ajast. Huvitav, aga kas keegi üldse mäletab, kes on vennad Sacco ja Vanzetti?
Õhtul korraldab kuberner Rossel (muide, ta on Venemaa sakslane) konverentsil osalejatele vastuvõtu. Vastuvõtt algab kell 19.00 ja see toimub kohalikus draamateatri majas. Inimesi ootavad aga ustel rippuvad suured tabalukud. Mina uurin etenduste kava. Keegi on teinud ümber etenduse pealkirja “Koomikud” “Gomikuteks”. Lõpuks avanevad uksed ja meid lastakse sisse. Kogu korraldus on muidugi suursugune – orkester, rahvarõivastes kaunitarid, must kalamari.
Huvitav on jälgida venelasi, eriti sellistel luksuslikel vastuvõttudel. Alguses peavad nad end üleval väga rahulikult, aga mõningase aja möödudes hüüavad juba kelnerile “jänku” ja topivad oma kottidesse kõike, mis laual leidub. Hommikul, kui me seminarile koguneme, näen, kuidas mööda linna peatänavat sõidab ehtne sõjaväe BTR. Autos istuvad sõdurid, automaadid käes. Olen segaduses, küsin rahvalt – mis toimub? Inimesed seletavad, et see on vaid demonstratsioon, ei midagi tõsist. Padrunite asemel on neil hõlstid, seletab mulle tundmatu kodanik.
KOLGATA TEE INTERNETIKOHVIKUSSE
Teel raamatukokku märkan, et kõnniteel seisab palju sportliku välimusega noori kutte, kes korrutavad omavahel sõnu – kuld, mobiilid, kuld. Bussijaamast möödub tütarlaps, talle lähenevad kaks miilitsat, üks neist peakatteta, teise vormiriietus lahtinööbitud – ja asuvad tütarlapsega flirtima. Tütarlapse käitumine on väga vaba ja lõbus. Möödujate kuuldes kostab ka tema suust sõnu – kuld, mobiilid. Miilits ei reageeri sellele mingilgi moel.
Järgmisel päeval on Jekaterinburgi saabunud delegatsioon Moskvast, eesotsas Sergei Mironoviga, Föderatsiooninõukogu esindajaga. Hiljuti lõi ta uue poliitilise partei, mida kutsutakse “Elu parteiks”. Praegu sõidabki seltsimees mööda Venemaad ringi ja promob oma parteid. Kõik linna peatänavad on miilitsatega blokeeritud. Ülejäänud linnatänavad on umbes. Autod seisavad, kõnniteed muutuvad teedeks. Pealinna külalisi kiruvad nii ühed kui teised. Hea reklaam küll uuele parteile. Nii koguvad vene poliitikud enesele kuulsust.
Peale Mironovi möödub meist ka teine külaline, kultuskirjanik Paolo Coelho. Temagi saabus rongiga. Tal on käsil järgmine projekt – sõita vagunis läbi terve Venemaa, Vladivostokini välja. Miks küll?
Teda võetakse vastu nagu tsaari. Ise nägin. Suitsetasin parasjagu rõdul, kui ta kogu oma hiilguses saabus vaksali väljakule. Hapra olemisega vanainimene, kes räägib ainult portugali keelt. Kogu aeg nukralt naeratades.
Õhtul jutustab kohaliku raamatukogu õnnetu direktor mulle – näe, pakkusin Coelhole tulla meie konverentsile, raamatukoguhoidjatega kohtama? Tema aga vastas koketeerides – oi, ma ei saa, ma pean minema internetikohvikusse?
Selline kirjanik, Tamjärve ja Kõusaare lemmik.
Jekaterinburgist lahkusime järgmisel päeval. Ainult et Paulo Coelho sõitis edasi, itta, “na vostok”, aga mina tagasi koju.
Ja see pole veel sugugi kindel, kelle valik oli parem.