Daljal tatarlasel on esiteks raske mõista juba seda, kuidas on 10 aastat vastu pidanud restoran, mis asub endises Balti Punalaevastiku Muuseumis. Tatarstanis on sellised muuseumid ikka veel alles ja ei mingit restorani. Mitte et Dalja lausa alaväärtuslik oleks, aga imestust tekitas küll.
PIME VANA-AEG JAAPANIS
Restorani esimeseks plussiks on võib-olla, et kohe uksel Jaapaniga pähe ei lööda. Peale selle – ilmselt on igal inimesel oma Jaapan, kellele märgib see kõrgelektroonikat või automaatselt lahtilibisevaid klaasuksi (tõepoolest, selles Narva maantee puumajas on miskipärast nii), mõne jaoks tähendab see filmi, kirjandust ja hieroglüüfe, uuemal ajal kisavad trenditeadlikud (ja kõhnuda üritavad) beibed nagu ühest suust: “Su??i! Su??i!”
National Geographicu vanad numbrid õpetavad meile aga, et veel peale sõda vaaritati Jaapanis moosi (nende mõistes küll riisi!) mingites kottpimedates konkudes, kasutati ainult bambusest köögiriistu (paljud jaapani trendirestode kokad klammerduvad visalt bambusesse tänagi, väites, et see on maitsest tunda) ning lahtist tuleaset kogu värginduse küpsetamiseks. Kulus ikka veel päris mitugi aastat, enne kui tüübid elektri-etalonideks hakkasid.
ISEPRAETUD ASI ON PARIM
Ami-Ja kujutab endast kahtlemata kohta, kus käivad päevast päeva söömas – juba aastaid – tuttavad näod ehk püsikliendid. Ja peab mainima, et resto pole aastatega muutunud. Võib vaielda, on see positiivne. Minu arust on, kuna eklektikast ja iga-aastasest permanentsest remondist tüdineb üsna siva ära.
Toidust. Kõige ägedam osa kohast on muidugi saal, kus saab endale ise veist ja köögivilja grillida. Imeõhukesed lõigud ja gaasil töötav grill, kuhu segamini lihaga tuleb äsada kabat?okki, laugulisi, sibulat ning porgandit. See on hea. Lisaks saab niikuinii süüa miso suppi, millest ei pääse naljalt üheski japside kohas. Muidugi, ka kala on klassikaline, kahjuks pole Eestis võimalik end kalaga ära mürgitada – siia sellist lihtsalt ei tooda.
Roheline tee ja maisiõlu. Okei.
Tatarlane ära ei surnud – vastupidi, ilmselt hiilib peagi tagasi su?it sööma.
Ja tõesti, isegi kui tatari tüdrukul pidalitõbi oleks, võiks temaga julgelt liituda? Jaapani köögi juurde kuulub serveerimiskunst, mis pühendub – koos miljonite eraldi nõudega – igale külastajale isiklikult.
Eesti egotripile peaks igati sobima.