Identiteedi ja eneseteadvuse kriis on sümptomaatiline paljudele õpilastele ning ka täiskasvanutele. Pole põhjust, aega, tahtmist ega ka julgust iseenda käest küsida: kes ma olen, kust ma tulen ja kuhu ma lähen ehk mis on minu elu eesmärk? Las teised mõtlevad ja otsustavad. Kergem on kohanduda parajasti käibelolevate väärtuste, hoiakute ja maailmavaatega. Sellist inimest iseloomustab kameeleoni sündroom. Kuna puudub maailmavaade, siis kohandutakse parasjagu moesoleva ning kõikelubava maailmavaatega. Ilma, et inimene seda teaks ja teadvustaks, võtab ta kriitikata ning mõtlemata omaks pragmaatilis-relativistlikud väärtused.
PEIDUPAIK LAUA PEAL
Juurteta inimesi pole meie seas sugugi vähe.?Massikultuur (-itus) koos individualismi ja skeptitsismiga tungib peale ja sisse igast aknast ja uksest. Elupõhimõtteks on saanud kindlate põhimõtete puudumine ning isiklikku minaja maailmapilti iseloomustavad hedonistlikud väärtused, mis pikapeale kujundavad noores inimeses soodsa pinnase nihilismi tekkimiseks.
Inimene ei taha iseendaga üksi jääda, iseendaga dialoogi pidada; vaikus on muutunud talumatuks ning eksistentsiaalsete küsimuste üle mõtlemine tekitab kõhedust. Identiteeditud inimesed põgenevad sageli maailma karmi tegelikkuse, aga eelkõige iseenda ja oma südametunnistuse eest. Üheks “turvaliseks” peidupaigaks on kujunemas virtuaalne maailm.
ÄMBLIKMEHE SÜND
Inimene tahab siiski keegi olla, kasvõi keegi, kes ta tegelikult ei ole; ta tahab olla enda väljamõeldud rollis, kus saaks oma hirme ja komplekse ning ka soove ja unistusi välja elada. Reaalelus püüab inimene sageli oma tegelikku mina varjata maski taha, samas aga interneti jututubades ja foorumites saab kõik vabalt välja öelda, sõimata, ropendada või siis komplimente teha või armastust avaldada, millega reaalses elus toime ei tulda.
Virtuaalmaailmas puudub silmside, verbaalne side ning tundemaailm. Virtuaalmaailmas on hea võimalus ka oma madalamaid tunge välja elada – selleks pakuvad arvutimängud lõputuid võimalusi.
Lapsed saavad edu- ja mõnuelamusi virtuaalvaenlaste killimisest; maha nottimine on kerge ja selle eest jagatakse veel ka punkte. See, kes tavaelus on nohik, võib virtuaalses keskkonnas kujutada ette, et ta on tegija, superman või ämblikmees. Koolis tõrjutuna, saab õpilane arvutimängudes teisi tõrjuda ning alistuma sundida.
PEOD HIGISED, KOMMENTAARE OODATES
Mis selles kõiges siis taunimisväärt on? Arvutisõltuvuse kõrval on hoopis suuremaks probleemiks virtuaal- ja reaalmaailma segunemine. Inimese identiteeti hakkab kujundama virtuaalmaailm, mille tulemuseks on virtuaalne, mitte aga terve ja reaalne identiteet. Tegelikkus on asendumas näilisusega; adekvaatsus ebaadekvaatsusega, ratsionaalsus irratsionaalsusega jne. Ei maksa siis väga imestada, kui virtuaalsest killimisest kaifi saanud noor üritab ükskord reaalse külm- või tulirelvaga toimetama hakata. Virtuaalsest vägivallast võib saada reaalne vägivald.
Kujunemisjärgus noored inimesed on väga haavatavad ning sõltuvad teiste arvamustest. Virtuaalset identiteeti aitab kujundada muuhulgas ka rate.ee. Tahaks ju teada, mida teised minust – vähemalt minu välimusest, arvavad. Riputan oma pildi üles, lisan ka paar rida enda iseloomustamiseks ning hakkan ootama kommentaare – peopesad higised ning pulss kiire. Netikommentaarid kujundavad inimese identiteeti. Ilueedid ja -leedid ootavad taevani ülistavaid kommentaare (“Sa oled nii armas, nunnu, kena?”), sest see tõstab nende niigi liiga kõrget enesehinnangut ning mõjutab minapilti. Samas võib keegi lugeda enda kohta kommentaare: “Sa näed nii nõme välja; oled äpu; mina sinu asemel oma pilti siia üles ei riputaks” jne. See võib olla valus hoop noore inimese enesehinnangule. Ta võibki hakata endast mõtlema, et ta on inetu, saamatu ning nohik.
A KES MA SIIS TEGELIKULT OLEN?
Suur oht on end samastada netikommentaaridega ning üleväärsuskompleksiga inimene tõstab oma nina veel kõrgemale ning alaväärsuskompleksiga inimene langeb veel suuremasse masendusse. Seda identiteeti võib nimetada virtuaalseks identiteediks. Ühel juhul inimene kapseldub veel rohkem endasse, teisel juhul soovib keegi virtuaalmaailmast astuda sammu reaalmaailma – näiteks virtuaalsest kohtingust tegelikku kohtingusse.
Vahel tabab noori kokkusaamise joovastav rõõm, kuid pole harvad ka juhud, kui pärast esimest reaalset kokkusaamist on pettumus suur ning pisaraid palju. Ühe hetkega võib noore inimese kogu senine maailm ning õhulossid kokku variseda.
Ja kuhu nüüd minna: reaalsuse eest on juba virtuaalsusesse põgenetud? Kas üldse on veel väljapääsuteed? Sagedasti viib seejärel tee psühholoogide, psühhiaatrite ning nõustajate juurde, kes aitavad teismelisel end reaalselt leida ning otsida siis juba spetsialisti abiga vastuseid küsimustele: kes ma siis tegelikult olen, kust ma tulen ja kuhu ma lähen ehk mis on minu elu mõte.
VEIDI KORDUMATUSEST
Terve mina- ja maailmapildi kujunemisele saab kõige rohkem kaasa aidata kodu, kus on ema ja isa, kes ise on terve mina- ja maailmapildiga. Ka lasteaial ja koolil on siin täita oluline roll, et lapsi mitte sildistada, mille tagajärjel väärastunud eneseteadvus ainult süveneb, vaid aidata lapsel leida koht elus ja eluolus; näidata oma käitumisega ning kui vaja, siis ka sõnadega, et iga poiss ja tüdruk on erinev ja omamoodi – seega unikaalne ja kordumatu.
See ehk aitaks ennetada seda, et nooruk põgeneb kõige ja kõigi eest virtuaalmaailma otsima iseennast ja oma kohta elus.