Eestis on palju räägitud poliitikute kompetentsusest ja ebakompetentsusest, samuti ajakirjanduse pädevusest ja ebapädevusest. Heidan kinda: meie poliitikud on ebakompetentsed ja ajakirjandus – vähemalt esikaanelood – ebapädev. Ühiselt moodustavad nad enamuse ajast poliitilise konjukturismi laineharjal surfava hüsteerilise kanakarja, kellel vaid harvadel hetkedel tekib selgusperioode.
ESIMENE TÜHIKÄIK: HARJU MÄE “MILJONIMURU”
Eeltoodu kehtib kõigepealt majandus-rahandusküsimuste käsitlemisel, eriti, kui need on seotud poliitikaga. Tallinn ostab 150 miljoni eest Harju tänava äärse krundi, mis teeb siis natuke enam kui 70 000 krooni ruutmeetri kohta. Kõik pasundavad ja kisavad, opositsioon muudkui krutib pinget üles. Teemat on lihtne esilehel hoida, sest 150 miljonit krooni on tavainimese jaoks suur raha. Kuid minge proovige mõne Tallinna lähedal asuva pealinna (Riia, Stockholm, Helsingi, Peterburi) kesklinnas osta maad ligikaudu 5000 euroga ruut – teid vaadatakse kui kuutõbist ja soovitatakse hullumajja pöörduda. Hinnad algavad 10 000 eurost ja lõpevad nii suurte summadega, et kui esirahvalauljast võitleja Keit Pentus seda kuuleks, tuleks tal varajane kliimaks.
Hindajad Kinnisvaraeksperdist kuuluvad lutsulikult libedate demagoogitsejate tippu, väites, et nemad andsid poole madalama hinnangu seetõttu, et krundile pole seatud detailplaneeringut. Aga linn ju ise kehtestabki detailplaneeringuid, miks seda hinnasoovitusel arvesse ei võetud, miks lähtuti ainult hetkeseisust, miks ei näinud hindajad perspektiivi ning üldpilti?
Seejärel tulevad mängu kultuuritegelased. Leonhard Lapin kohe ei suutnud suud kinni hoida. Päevalehes avaldatud artiklis paljastab Leo vandenõu, kus linn ostab praegu krundi ära, väites, et teeb sinna muruplatsi, kuid tegelikult ehitab paari aasta pärast krundi täis. Kõike eeltoodut on kirjeldatud apokalüptilises finantsmajanduslikus ekshibitsionismis: mina tean tõde ja nüüd ma teile sellest ka räägin.
Ma arvan, et linnavalitsus teeb jumala õigesti, veelgi enam, soovitan soojalt: pai Tallinna linnavalitsus, tee nii, et omanda need Harju tänava krundid 150 miljoni eest, kehtesta neile rahus detailplaneering, kuuluta välja rahvusvaheline arhitektuurikonkurss hoonestamiseks ning siis pane krundid müüki koos ehitusloaga – juba kolme aasta pärast teenid sa 200-300 protsenti kasumit. Ära jäta palun neid kümneks aastaks muru alla. Aamen.
TEINE TÜHIKÄIK: ISEHAKANUD SPETSIALISTID
Majandusalased probleemid on erinevate kultuuritegelaste artiklitekirjutamise lemmikteemaks. Sellele tsunftile on omane näidata oma põlgust ja üleolekut rahanduslike probleemide suhtes. Kuid paraku on nende põlgus täiesti võrdeline käsitluste ebakompetentsusega.
Tegelikult on need vägagi olulised, sensitiivsed ja keerulised teemad, millede lihtsustatud käsitlus tekitab ühiskonnas vaid täiendavat umbusku ja vahtu. Mul on küll piisavalt oidu, et ma ei hakka ajakirjanduse veergudel Lapinile kunstist ning Jaan Kaplinskile kirjandusest jutlustama, isegi kui arvan, et oman neis küsimustes kompetentset seisukohta.
Milleks peab ajaloolane Mart Laar pasundama, et Eestile on halb, et eurole üleminek edasi lükkus? Kas Cato Instituudi preemia ei peaks sigitama temasse rohkem majanduslikult mõtlevat vastutustunnet, et politikaanlik kemplemistahe taanduks? See, millal Eesti eurole üle läheb, on täiesti ebaoluline. Või hakkab Laar jälle Eesti pankade likviidsust likvideerima, nagu ta Riigikogu kõnepuldist 90ndate keskel välja hõikas?
Eestile on oluline, et ta juba on seadusandlikus ja fiskaalses EL-i õigusruumis. See üks kitsas monetaarne nüanss, et meil ei ole veel kasutusel euro, on – ma toonitan veelkord – täiesti ükskõik.
SOTSIAALMAKS JA MAJANDUSE ELASTSUS
Tegelikult oleks hoopis vaja rääkida Eesti maksusüsteemist ja seda mitte ettevõtete või eraisikute tulumaksu, vaid sotsiaalmaksu võtmes. Seal tiksub vaikselt Eesti maksusüsteemi viitsütikuga pomm, millest kahjuks keegi kuskil sõnakestki ei kõssa, v.a majandusteadlased ja -analüütikud oma kitsas ringis.
Probleem on kunagi ajutiselt vastu võetud 33-protsendilises sotsiaalmaksu-süsteemis, mida tasub sajaprotsendiliselt tööandja. Õiglane oleks selline süsteem, kus sotsiaalmaksud jaotuksid pooleks tööandja ja töövõtja vahel nii, nagu see on enamikus EL-i riikides. Miks, küsivad nüüd oponendid – mis vahet seal on, kuidas raha eelarvesse laekub (st 13% ravikindlustusse ja 20% muudeks sotsiaalseteks vajadusteks)?
Tegelikult on vahe suur, kui tuua analüüsiinstrumendiks selline majandusnähtus nagu elastsus. Elastsus näitab nõudluse ja pakkumise tundlikkust hinnamuutuse suhtes. See näitab, mitu protsenti muutub mingi kauba või teenuse, aga ka mõne tootmisteguri nõutav või pakutav kogus hinna üheprotsendilise muutumise korral. Eksisteerib üle- või alanõudlus, aga ka ühikelastset kaupade teenuste nõudlust ja pakkumist.
Näiteks väikese, et mitte öelda olematu elastsusega, on insuliin – 5% maailma elanikkonnast peab oma insuliinikoguse kätte saama olenemata hinnast, sest muidu ta sureb ära ehk siis insuliini hind praktiliselt ei mõjuta selle nõudlust.
Suure elastsusega on luksuskaubad: tõenäoliselt tekkiks igaühel soov osta Mercedes või BMW, kui seda müüakse LADA hinnaga ehk siis kauba nõudlus on väga suures sõltuvuses hinnast. Toiduained on alaelastsed, sest süüa on kõigil vaja, ent lasteriided on suure elastsusega, neid ostetakse rohkem, kui on rohkem lapsi ja majanduslikult paremad võimalused toimetulemiseks.
KUI TÕUSULE JÄRGNEB LANGUS
Samamoodi, nagu saab käsitleda erinevate kaupade ja teenuste hinnaelastsust, saab vaadelda ka tootmistegurite (maa, töö, kapital, ettevõtlus) nõudluse ja pakkumise elastsust. Täna keskendume tööle ehk siis töö pakkumisele ja töö nõudlusele.
Üldiselt teatakse, et töö pakkumine on suhteliselt väikese elastsuse ja töönõudlus suure elastsusega – inimene peab elamiseks raha teenima, olenemata sellest, missugust hinda talle parasjagu pakutakse. Kuid tööandja jällegi loeb oma finantse väga täpselt; tema soov nõutava tööjõu järele on väga suures sõltuvuses selle tööjõu hinnast. Nüüd jõuamegi hälbeni Eesti maksusüsteemis. Ma kardan, et kunagi me maksame selle omaaegse maksusüsteemi lihtsustamise eest väga suurt lõivu.
Kui palgad olid veel madalad ja röövkapitalismi tingimustes teenisid ettevõtted suhteliselt suuri kasumeid (kes üldse ellu jäi), ei olnud see suur probleem. Täna on tööpuudus Eestis väiksem kui iial enne, kuid tulevikus mängib olulist rolli Eesti poliitikute enesehävituslik, vaid praeguses hetkes elamise soov. Igale majandustõusule järgneb permanentselt langus. Seda teab iga koolilapski, et majandus areneb tsükliliselt: kui kunagi nelja või viie aasta pärast hakkab majandus tahenema, üritavad tööandjad nende palgatasemete juures vabaneda tööjõust nagu kuumast kartulist. See, et ettevõtja peab tööandjana arvestama tööjõukulutusteks 16 või 17% sotsmaksu asemel 33% sotsmaksu, saab talle üsna otsustavaks, sest tööjõu nõudlus on ju suure hinnaelastsusega “kaup”.
ÜKSPÄEV MAKSAME TÄNASTE LOLLUSTE EEST
Mujal Euroopas on sotsmaks jaotunud kaheks ka kahe sisulise ja loogilise põhjenduse alusel: kui töövõtja maksab poole selle eest, et tagada enda sotsiaalne heaolu, siis ettevõtjatel on nende sotsmaksu osa sisuliselt riigilõiv tööjõu kasutamise eest, millega riik üritab makromajanduslikult soodustada tehnoloogilist arengut. Ehk siis ettevõtja maksab lõivu tööjõu kasutamise eest, kuna ta ei ole inimese asemel tööle pannud mõnda tehnoloogiat.
Eestis ägab tööandja talle riigi poolt peale pandud sotsmaksu koormise all. Kõik sammud, sealhulgas üksikisiku tulumaksu vähendamine, millel on samuti otsene mõju tööjõu nõudluse elastsusele, on loomulikult tervitatavad, kuid selle kõrvalt üritab sotsiaalminister Aab omakorda koormata tööandjat veel viiepäevase nn haiguslehe maksmise kohustusega.
Viimane raskendab täiendavalt Eesti ettevõtja seisu, ja ma ütlen kurja prohvetina, et tuleb aeg, mil me lihtsalt oleme sunnitud taguma kinni lõivu oma tänaste püksipissimiste eest – praegu hää ja soe, varsti külm ja märg.
KOONDAGE HELGEMAID PÄID
Tagasi algusesse. Need on olulised probleemid, mida on vaja käsitleda nii poliitikute kui ka ajakirjanduse maksimaalse kompetentsi ja pädevusega. Ajakirjandus peaks rohkem küsima majandusanalüütikute, -õppejõudude ja -ekspertide arvamusi ning avaldama nende käsitlusi, et mitte jätta poliitikuid üksi hammas hamba vastu rahvaga.
Poliitikud peaksid aga vähemalt üritama koondada helgemaid ajusid, et (ei-ei, mitte et ühiselt probleemiga tegeleda, siin mudatiigis oleks see lootusetu) lihtsalt mõista, et sellised küsimused on olulised ja nendega peaks tegelema. Kasvõi igaüks omas nurgas.
Paraku aga näitab tänane pilt, et lõbusam on ühise kanakarjana kaagutada miljonimurust, lennukite hilinemisest või õlilaigust meres.