Orjarahvas. Just nii on eestlaste kohta läbi aegade üteldud. Mulle kui maarjamaalasele see väljend just ülemäära palju ei meeldi. Et mida?! Meie kui vaba rahvas vabal maal ja blää-blää-blää. Eestlane olla on uhke ja jõrrjõrr-jõrr. Ning siis miski orjarahva pläma? Loll jutt suhu tagasi!
BULLASID SEHKENDADA, SEDA ME OSKAME
Paraku on nukker olukord selles, et üha rohkem ja rohkem hakkan ma tegelikult seda nägemust mõistma. Kuna see, millise koeraliku alandlikkusega on Eesti riik asunud viimasel ajal omaks võtma ja adopteerima kõiksugu Euroopa Liidu hulle direktiive ning juhendeid, on ausalt öeldes õõva tekitav.
Nagu “ülevalt” üks jaburus maandub, nii on Eesti ametnikkond seda juba kribinal-krabinal bulladesse sehkendamas ning hetk hiljem ilmarahvale kuulutamas. Brüsseli hääl on nagu kümme käsku, mida on vaja vastuvaidlematult täita ning siis kõva häälega Toompea mäelt ette lugeda. Minu arust oleks “Vait olla ja edasi kirjutada!” Eestile vast kohasem tunnuslause kui “Welcome to Estonia”.
TÄITA ASJU, MIDA POLE VEEL OLEMASKI
Kõige pentsikum selle loo juures on aga asjaolu, et me veame kraapsjalga suisa sellistele ettekirjutustele, mis pole veel jõustunudki ja mille kohta pole isegi täit selgust, kas need üldse kunagi rakenduvad. Mulle meenutab see olukord ühte mu tuttavat, kellel on iseäranis ebameeldiv komme jutu keskel ette öelda, mida teine tema arust just ütlema hakkab. Et alustad oma juttu: “Käisin eile kinos ja vaatasin?” ning siis tema juba kraaksatab vahele: “Filmi?” Või ütled, et “ilus ilm?” ning tema suskab sisse: “Täna?”
Jah, idikas! Oli jah film! On jah justament täna ilus ilm! Aga ma oleksin võinud ka öelda, et käisin kinos ja vaatasin enda varbaid. Või et “ilus ilm on ikka parem kui üks pea”. Sa ju ei pea kohe ette tõttama ning orjalikult mind vabastama minu meeletust koormast iseenda lause lõpuni ütelda! Sa ju ei teagi, mida ma tegelikult öelda tahtsin?! Ma saan ka ise hakkama enda lause vormimisega!
AJUSURNUD AMETNIKUD
Just nagu ei meeldi sellised inimesed teistele kaaskondlastele, käivad pinda ka seesinased riigid teistele riikidele. No miks peab üks tikutopsi suurune riik sajaga rassima ning matrossovliku kangelaslikkusega ennetähtaegselt omaks võtma absoluutselt kõik uitmõtted, mis Brüsseli kangialustest välja nirisevad ja mis pole Liidu tasandil veel vastugi võetud?
Uskuge mind – olen kuulnud Brüsseli sisekonnast ka sellist juttu, et ülejäänud riigid juba irvitavad meie tallalakkumislikkuse peale. Kõikide kehtestatud ning kehtestamata reeglite pimesi järgimise ja allaheitlikkuse vahel on õhkõhuke piir ja minu meelest oleme me sellest piirist juba ammu uljalt üle ramminud. Võtke hoogu maha, ajusurnud ametnikud!
REEGLID – PÜHAMAD KUI PAAVST ISE
Sest kedagi muud kui ametnikke ei oska ma antud kontekstis häbiposti naelutada. Olles oma professiooni tõttu ministeeriumi vaimuhiiglastega omal ajal piisavalt kokku puutunud, jäi mind alati kummitama küsimus: “Mis on see eliksiir, mida va riigiasutusted neile õnnetutele sisse joodavad, muutes need muidu üsnagi toredad inimesed ametipostil olles pooletoobisteks kintsukraapijateks?” See on nagu miski naljakas vorm, mille sisse lapsametnikud alguses surutakse ja mis muudab neid piparkoogipoiste sarnasteks ühesugusteks bürokraatideks.
No tule taevas appi – nad on minust nooremad ja nad on juba omandanud vapustava oskuse olla kuiv-igavad ametnikunirud. “Ei, nii me küll teha ei saa, kuigi see tegelikult oleks mõistlik, sest Euroopa Liidu direktiiv number 76347cbb943i-88-hopsadi-hoi-´+´+´91 annab meile soovituse teha teistmoodi.”
Kallid ametnikud! Need on soovitused! Teiseks – teie olete need, kellel on võimalus neid soovitusi ka muuta, sest kõik on läbiräägitav. Ei ole neid regulatsioone, mis on obligatoorses korras liikmesriikidele kohaldatavad, nii palju kui te tegelikult muljet tahate jätta. Põhjus, miks Eesti riik on Euroopa Liidu mõttetute nõuete järgimisel muutnud teiste silmis pühamaks kui paavst ise, on selles, et te oletegi lihtsalt orjalikud kaasakoogutajad ning ei julge või ei taha enda häält tõsta kui teile liiga tehakse.
Mulle meenutab see kõik Nõukogude aega. Ka siis tulid Moskva poolt ukaasid, mida siin pimesi täideti ja ka siis olid olemas nomenklatuuritegelased, kes tavainimestena olid üsna mõistlikud, ent kes, niipea kui kõnepulti said, olid kui äratehtud ja hakkasid hullu iba ajama. Orjalikkus, ütlen ma taaskord.
SUUTMATUS TOTRUST PEKSTA
Okei, tahtmata olla ebaõiglane, pean ma möönma, et osa ametnikke on ka täna päeval täitsa mõtlemisvõimelised ning ei tahagi kõiki vaimupimedaid direktiive ahviagarusega ellu rakendada. Ja et Eesti pole ainus riik, kes Euroopa Liidu tahet juba silmavaatest loeb, vaid et suur osa Põhjamaadest on sama napakad.
Ent see kõik ei muuda olukorda. Mina olen siiski eestlane ja seega võin ma õigusega pahur olla, et minu riigi saatust juhib silmaklappidega ametnikkond, kes ei suuda või ei taha vastu astuda totrusele ning kes, vastuoksa, kogu selle lolluse vaikides enneaegselt enda sääduspügalatesse raiub. Rohkem julgust, seltsimehed! Kasutage oma aju ka muuks kui DELFI-s kommenteerimiseks!
Paraku olen ma kindel, et minu vääksumine jääb hüüdja hääleks kõrbes. Tõenäoliselt loeb ministeeriumi töötaja mu loo läbi (kui üldse loeb) ning hetk hiljem hakkab otsima EL-i direktiivi, mida rakendades saaks kritiseerimise ära keelata. Või lihtsalt jätkab oma töö tegemist, mis on õnnetuseks veel kahjulikum. Seega status quo?
Kui mina oleksin minister, monteeriksin ma enda esimesel tööpäeval koheselt ministeeriumi seinte peale ruuporid ja iga tööpäev hakkaks peale ergutava Tõnis Mägi looga “Koit”, kus on sees read: “On aeg selg sirgu lüüa ja heita endalt orjarüü?”