KUIDAS KAHJUD KOKKU LÜÜA
Raukase koostatud uus raamat (kus astub üles nii mõnigi lugupeetud spetsialist) üritab hinnata Nõukogude okupatsiooni poolt Eestile tekitatud kahjusid. Siiani oleme harjunud käsitlema sõjaväe kahjusid, ent loomulikult on pilt laiem. Põhjavesi, jäätmed, kütusereostus, süüdimatu põllumajandus ja maa kurnamine jne. Üks, mida raamat ei käsitle, on inimestele tehtud kahju. Ma ei kujuta ka ette, mil moel seda kokku arvutada – näiteks tõika, et juba 1946. aastaks oli Eestis ette nähtud elama 1,3 miljonit inimest (kohutava migrantidetulva abil). Õnneks nii ei läinud. Paljud asjad aga läksid; mentaalsest saastast ei saa ilmselt veel rääkida – tuletagem meelde kasvõi lihtlabaseid ühiskonna kaardistamise katseid – kes mida parteis ja julgeolekus toimetasid – ja selle tagajärgi, hirmsat vingumist.
Niisiis – kui ühtäkki peaks – oleks Venemaale okupatsiooni poolt tekitatud kahjude eest arve esitamine pagana raske ülesanne. Kui mitte lõpuni võimatu.
*
Kui me nüüd siin okupatsiooni raamatupidajaid teeskleme, siis huvitav – milline oleks
esimene koht, kust kinni hakata?
Keskkonnakahjud olid muidugi väga suured ja mitmepalgelised, neid näeb kõikjal tänagi: alatasa leiavad hullud noorukid lõhkemata lahingu- ja õppemürske ning viskavad neid lõkkesse. Selliseid kurbi asju juhtub. Siis – endised head põllumajanduspiirkonnad rohtuvad ja võsastuvad, meie mulda kurnati, kunagi peamist tulu andnud linakasvatus lakkas olemast. Ent selle juurde tuleme veel tagasi? Mõtle parem, et 1940-91 hukkus – mitte ei surnud niisama ära – umbes 90 000 meie kodanikku. Teist samapalju oli sunnitud minema putkama. See on koht, kust paljud asjad algavad, ent ma ei oska tõesti seda mingitmoodi mingisse ekvivalenti ümber arvestada. Küüniliselt öeldes, kas tõesti ainult tööjõud või sündimata jäänud tööjõud? Vaevalt. Või mõtle töökultuurile, Venemaal langes see veel hullemale tasemele kui Eestis. Seal oli ainult lausjoomarlus. Kuidas seda arvestada?
*
Niisiis, võtame raamatupidajatena ette maaelu ja kontrollime seda.
Kõigepealt, 1935. aastal jõustus Eestis vee, maapinna ja õhu puhtusehoiu seadus; see pani paika põhiseisukohad, jättes detailid alam astme õigusaktide pädevusse. Muuseas, Punaarmees sõdinud eestlastele kinnitati korduvalt, et Eestis kolhoose ei tule. Algul anti talupidajale maa põlise kasutamise aktid. Aga esimesed kolhoosid tehti juba 1947. Siit ajast pärinevad kahjuks tõestisündinud lood, kuidas kolhoosnikel tuli lehmi köite abil üles tõsta ja jalul hoida. Lisaks polnud maal sageli isegi kevadist seemnevilja.
*
Põllumajandus laostus suhteliselt kiiresti.
Mis oli lõhkumise algus – see, et maad ei kasutatud enam piirkondlike iseärasuste järgi. Usuti, et Eesti on nii väike, et siin pole seda eripära vaja rõhutada. Selle asemel, et kasutada viljakat maad väiksemateks põldudeks, kukuti harima põlluks kõlbmatut uudismaad. Osadele viljakatele põldudele rajati karjamaad jne. Sellest nn unifitseerimise põhimõttest lähtuvalt kuivendati kogu haritav maa põllu kuivendusastmega. See tähendas dreenivõrgu tihendamist ja huumuskadu. Kasutati põhimõtteliselt vale väetamistehnikat, sest õiget ja head meil polnud. Sisuliselt väetati meil mulda, mitte taime. Selline väetamine tähendas pinna- ja põhjavee ulatuslikku reostust, mille kibedaid vilju maitseme veel nüüdki.
Paari aastaga laostus põllumajandus nii, et seis oli hoopis halvem kui 1944. aastal pärast sõja lõppu. Ka hiljem käibis reegel – teha külv esimesel võimalusel. Sisuliselt tähendas see külvamist surnud mulda, mille tulemiks oli madal saak ja põllu umbrohtumine.
*
Pluss majasuurused traktorid, mis mullast asfaldi tegid?
See probleem tõstatus 70ndate aastate alguseks. Näiteks üliraske traktor K-700 oli algselt ette nähtud militaarsfääri jaoks, eeskätt rakettidele, kuid NSVL kindralitele see aparaat miskipärast ei meeldinud ja nii sai sellest põllumajandustraktor. 1985. aastal hakati tootma veel raskemaid traktoreid; lühidalt tähendab see seda, et mida raskemad masinad mööda põldu sõidavad, seda tihedamaks muutub muld ja sitemaks tema struktuur.
Kui N. Liit oleks jätkunud, poleks neid mõjusid enam keegi ära suuta hoidnud; loodus poleks liigtallamise nähte enam likvideerida suutnud. Suurtraktoritega hariti üle 70% maast.
Nii, ja seda asja uurinud härra Nugis arvutab, et selle ideoloogia tõttu kaotas ENSV ainult 1985. aastal 1,3 miljonit GJ (gigad?aul). Ühe leivakilogrammi energeetiline ekvivalent on aga 2,1 MJ (mikrod?aul). Tee vastavad arvestused ja vaata, mitu leiba vett vedama läks?
*
Ühesõnaga, põllumaaga käitumine on iseenesest juba loendamatu arv kahjuühikuid.
Nimekas külamaastiku moderniseerija ja uurija Vilmar Kraak rõhutab, et 200 000 ha paremat põllumaad läks mitmesuguste ehituste alla; üle 1,2 miljoni ha põllumajandusmaad metsastus ja võsastus; maaparanduse käigus tekkisid kohati mitmesaja hektari suurused homogeniseeritud väljad, mille ühelt hektarilt kandis tuul kevade jooksul paiguti ära kuni 16 tonni mulda ja ligikaudu 150 järve seisund halvenes tunduvalt.
Perestroika püüdis kiiruga parandada seda, mida veel võimalik. Seda ka külades ja maasuhetes. Aga talumajandustki taheti paraku taas tada vastavalt Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusele.
*
Põllundus on meile kõigile paratamatult raskeminihõlmatav teema kui vesi ja põhjavesi.
Just hoolimatu militaar- ja tööstustegevus rikkus ja reostas põhjaveekihid. Kõige rohkem muidugi põlevkivi kaevandamine. Suvalise suhtumise pärast esines üle kogu Eesti naftasaaduste lekkeid looduskeskkonda; väga halb oli olukord suurtes maa-alustes tanklates, sest mittelekkivaid kütusehoidlaid ei eksisteerinud. No maavarade kaevandamise, elektrijaamade rajamise ja maaparandustööde käigus likvideeriti paljud looduslikud veekogud, enamik jõgesid ja ojasid süvendati ja õgvendati. Näiteks Kasari jõe valgala, kus tehissänge on üle 90%. Kulgu jõe alamjooks Kirde-Eestis jäi tuhavälja settetiigi alla. Mitmed enne kalarikkad ja mitmekesised veekogud kaotasid oma väärtuse. Ja muidugi probleemid põlevkivi aherainemägede, tuhamägede ja poolkoksimägedega, mis sisaldavad rohkesti fenoole ja muud ohtlikku mürki.
Kui me võtame hektarites kokku enam-vähem kõik nõukaajal räigelt reostatud põhjaveega alad Tapa lennuväljast Kiviõli poolkoksimägede või raketibaasideni, saame hullu pindala: põhjavesi on kõlbmatu pea 4500 hektaril. 1999. aastal kirjutasin ma ainuüksi Nõukogude sõjaväega seotud põhjavee jääkreostusest, ent selle lokaliseerimine ja likvideerimine on lõpuni viimata. Sellisel maa-alal – üksnes Nõukogude sõjaväe poolt mahajäetud 4000 hektaril – leidus naftasaadusi pea 800 000 tonni. Ja veel, üks asi on nõukaaegne jääkreostus. Tegelikult vastutab keskkonnaprobleemide lahendamise eest Eesti riik. Aga nagu me teame, on ulatuslikku reostust tekkinud ju ka nüüd – vabariigi ajal. Mõelgem või sellele talvele ja eesti mererannikule.
*
Millised on põhjavee taastumise võimalused?
Kõige ohtlikum, kui põhjavesi reostub püsivate ohtlike ainetega. Põhjavette sattunud mürkkemikaalid püsivad ebasoodsatel asjaoludel väga kaua. Näiteks naftasaadused ja põlevkiviõli Tapa lennuvälja ümbruses, mis moodustab põhjavette omaette kihi. See ei taha sugugi laguneda. Enne põhjavee puhastamist on vaja kõigepealt edasine reostusoht kõrvaldada. Põhjavee kvaliteedi taastamine võib kesta mitusada aastat.
*
Kaotatud inimressurss, mõõtetud põllumajandusvõtted, logisev tööstus, põhjavesi? Lisaks sõjavägi. Meenub ka kütusevarraste äravedu Paldiski tuumaobjektilt.
See oli üks kole päev, millest sõltus suuresti kogu Eesti tulevik: nimelt avati 1994. aasta septembri lõpus Paldiski allveelaevnike õppekeskuses kaks tuumareaktorit, et neis olev tuumakütus konteineritesse paigutada ja Venemaale viia. Kuid reaktorid tuumajäätmetega jäid Eestisse ning tänaseni ei ole lõplikult selge, mis nendest edasi saab.
Üks võimalus oleks maksta mõnele teisele riigile, et see meile päranduseks jäetud supersaasta mõnele erikalmistule maha mataks. Teine võimalus oleks rajada Eestisse kaasaegne radioaktiivsete jäätmete lõpphoidla. Kuid raske oleks leida omavalitsust, kes nõustuks seda oma territooriumile lubama. Seega kummitab Paldiski tuumaallveelaevnike õppekeskus sarkofaagidesse suletud reaktorikorpustega seni, kuni lõpuks leitakse võimalus kogu objekt täielikult saastusest puhastada.
*
Paldiski oli üks kallimaid sõjalisi objekte NSV Liidus.
Õppekeskuse ehitamist alustati 1960. aastatel. 10. aprillil 1968 alustas seal tööd esimese põlvkonna tuumaallveelaeva (Echo 2. klass) imiteeriv õppestend (tuumareaktori võimsus 70 MW), 10. veebruaril 1983 lasti käiku teise põlvkonna (Delta 1.-4. klass) reaktoriga (võimsus 90 MW) varustatud õppestend. Mõlemad õppestendid kujutasid seda osa aatomiallveelaevast, mis oli seotud energiatootmise ning allveelaevade ja nende reaktorite juhtimisega. Reaktorid seisati 1989. aastal – väidetavalt põhjusel, et seoses T?ernobõli avariiga vajas ülevaatamist nende ohutus. Seisma nad jäidki, kuid allveelaevnike koolitamine kestis õppekeskuses kuni 1993. aastani. Kokku töötas 1968. aastal käivitatud reaktor 20 821 tundi ja 1983. aastal käivitatud reaktor 5333 tundi.
Tagantjärele on selgunud, et oht, millega 1994. aasta sügisel reaktoreid avades silmitsi seisti, oli arvatust märksa suurem. Ebaõnne korral võinuks kogu Loode-Eesti muutuda T?ernobõlisarnaseks. Vene pool, kes tuumakütuse äraveoks Eestisse erirongi saatis, oli lubanud, et vagunid jäävad hermeetiliseks ka sel juhul, kui nad rööbastelt kraavi lastakse. Mõlemad pooled kartsid ka roheliste aktsioone.
*
Virkko Lepssalu kirjutab, kuidas toonane Eesti esindaja Paldiskis – Jüri Tikk – ei üritanudki oma hirmu varjata. Kõik kartsid.
24. augustil 1994 avati esimese (vanema) reaktori kaas ja algas kütusevarraste eemaldamine. Kõige ohtlikum hetk. Mitte keegi, ka Venemaalt saabunud umbes 20-liikmeline likvideerimismeeskond ei teadnud tol jubedal hetkel, kuidas reaktor kaane avamisel käituda võib. Jüri Tikk mäletab, et nad tunnistasid oma hirmu üsna ausalt. Probleem seisnes selles, et reaktorid olid juba 1989. aastast olnud välja lülitatud ehk “külmad” ja selliste reaktoritega ümberkäimise kogemused puudusid. Samas olid mõned Eesti poliitilised jõud asunud levitama kuuldusi, et kogu reaktorite ümber käiv tants on tegelikult palagan. Vene pool tegevat lihtsalt näo, et veab tuumakütust välja, aga tegelikult olevat kütus juba ammu suure saladuskatte all minema veetud.
Kui reaktorite kaasi kergitati, vaatasin sisse, meenutas Jüri Tikk. Jah, tõepoolest, vardad olid sees näha. Reaktorite kaasi kergitati kõige tavalisemate käsitungraudadega. Kell oli siis umbes 10 hommikul. Paldiski linn oli igaks juhuks inimtühjaks evakueeritud. Tikk mäletab, et isegi Lohusalu kandis olid mõned inimesed aedadest kogu saagi kiiresti kokku kogunud ja minema sõitnud – kartes, et äkki ei saa nad enam kunagi tagasi tulla.
*
Sellega läks ometi õnneks.
Valmis oli pandud nn surmaminejate komando ehk tuletõrjebrigaad, mille liikmed oleksid õnnetuse korral pidanud tulle sööstma ning tõenäoliselt oleksid neist saanud laibad. Tegelikult poleks millegi päästmine või kustutamine kõne allagi tulnud.
Oli oht, et reaktor viskab avamisel kütuse välja, see tähendab, et ümberringi oleks levinud sama tugev saaste nagu T?ernobõlis ja sel põhjusel olid ka Vene poole spetsialistid väga närvilised.
Kui kogu tuumakütus oli õnnelikult konteineritesse paigutatud, algas järgmine etapp – rongi viimine Venemaale. Kui rong nelja vagunitäie kõige ehtsama tuumapommimaterjaliga oli jõudnud Tallinna kaubajaama, hoidsid kõik likvideerimismeeskonna liikmed hinge kinni. Rong oli koostatud nii, et kõigepealt tuli kolm tühja vagunit, keskel, kõige ohutumal positsioonil, oli neli spetsiaalvagunit tuumakütusega ja seejärel veel neli tühja vagunit. Lõpus veeres piimjate klaasidega reisivagun, kus sõitis rongi võimaliku kaaperdamise ärahoidmiseks ja üldiseks julgestuseks Vene spetsnaz’i-üksus.
*
Kuidas teema kokku võtta: usutavasti on iga mõtlev inimene nõus, et kahjude pingerea koostamine oleks juba iseenesest nõme – erinevad valdkonnad põhjustavad erinevaid tagajärgi.
Nii ongi, et arvestame: lisaks elanikkonna hävitamisele keerati tuksi ka mõõtmatus plaanis loodust ning kasutati meie loodusvarasid võõraste huvides. Peab tõdema jah, et eesti loodusele ja loodusressurssidele tekitatud kahju on rahaliselt raske hinnata, sest mahud on pagana ebatäpsed ja me ei oska öelda, milline olnuks looduskasutuse struktuur sõjata ja ilma kommunistide sissetungita. Me ju ei tea, millised olnuks iseseisva Eesti tingimustes ja turupõhise majanduse juures põlevkivi tootmismahud ja kui keskkonnasõbralikku tehnoloogiat oleks kaevandamisel kasutatud. Üsna täpselt on võimalik hinnata vaid hävitatud, ebaotstarbekalt kasutatud ja väljaveetud ressursse ning reostuse likvideerimiseks kuluvaid vahendeid.
*
Ülejäänu jääb hüpoteetiliseks.
Kahjud, mis tulid peremehetunde puudumisest kodukesksuse eitamisest, sundkollektiviseerimisest jne on kahtlemata meeletult suured, kuid pole rahaliselt hinnatavad. Ent eks iga inimene või edasi mõelda ja veenduda tekitatud kahjude mastaapsuses. Aga õnnetumalt oleks võinud minna meil kõigil. Näiteks jäi tänu teaduste Akadeemia targale tegutsemisele ehitamata tuumajaam Võrtsjärve äärde, kolmas põlevkivil töötav soojusjõujaam Sillamäele või fosforiiditootmise laiendamine.
*
Fakt on ju ka see, et ega keegi Venemaalt kokkukeeratud jama eest niikuinii raha nõudma ei hakka.
No vastutasuks sellistele nõuetele on Venemaa Riigiduuma liikmed korduvalt pöördunud Riigikontrolli poole, saamaks selgust, palju võisid lahkulöönud riigid ise Venemaale võlgneda. Muidugi – taotlus, mille puhul okupeeriv riik nõuab oma anastustegevuse eest ohvrilt raha, on enam kui napakas. Tõsi, Soomega see peale Talvesõda õnnestus, kuid ehk on ajad muutunud. Ma arvan, et me ei oota Venemaalt materiaalset hüvitamist, küll aga vabandamist. Kuid eks sedagi on raske loota, teatud kultuuritaset ja elementaarset viisakust – Venemaa praeguselt juhtkonnalt!
* * *
ISEPÕLEMISMOOTORIGA RAUKAS
Akadeemik Anto Raukas on mees, keda tituleeritakse viimasel ajal akadeemikust lapsesuuks, kelle kohta öeldakse kuluaarides, et ta “paneb punki”, kes ise väidab, et on saavutanud enamvähem kõik ja ei pea seetõttu enam eriti võimlema (Postimehes teatas ta, et noored, kes tahavad veel kõigiga hästi läbi saada, peavad pugema, aga tema võib oma arvamuse ausalt välja öelda) ja kes rehmas ühes seltskonnas, kui tehti juttu, et ta võiks presidendiks kandideerida, siira hämminguga: “Loll oled või? Ma ei saaks ju siis sinuga Saku Sopsu iga kell õlut jooma minna!” Ning lisas õelalt: “Ja üldse – äkki tahad, et ma võtaks noore naise ka veel?” Antol on lugematu hunnik tuttavaid, palju sõpru ja mõjukaid vaenlasi. Sellest hoolimata rohkem energiat kui kogu laudkonnal suvalises maailma baaris.
Tean poliitikuid, kes ütlevad tema nime kuuldes “segane!” aga see sõna kõlab pigem kui lugupidamisavaldus 71-aastasele sellile, kes vankumatult mingit oma rida ajab. On selleks akadeemiline joon või näiteks omanike liit. Tunnustus.
Tean ka poliitikuid, kes tema nime kuuldes vannuvad. Mõnede tuntud Eesti akadeemikutega on Antol rivaliteet, “kes kellele ära teeb” suhe. Siis muutub ta irooniliseks. Ütleb, et mis nüüd mina? Küsige akadeemik Lippmaa käest. Tema teab absoluutselt kõike maailmas.
Samuti võib Raukas suvalise kamba juuresolekul (mida suurem, seda parem) esitada mõnele endast nooremale ootamatult terve rea lolle ja ebamugavaid küsimusi. Häda sellele, kes vastama või vabandama hakkab. Raukas ei oota vastust. Ta tahab näha, kuidas plindrisse aetud tüüp reageerib. Mõned ütlevad, et ta on vastik: “Kuradi Raukas!”
Ühele ajakirjanikule – kui too kaua artikliga jokutas – saatis Anto meili: “Kohe näha, et sa pole õige leninlane ja Stalini ajal pole ka elanud. Muidu oleks see lugu sul juba ammu valmis.”
Muuseas, kõige trafaretsemaid käibetõdesid serveerib ta, kus aga saab. Aga sellisel moel, et pole võimalik aru saada: on tegemist ilkumisega selle tõe üle, veendumusega, et see tõde on õige või lihtsalt sooviga rääkida. Nii ajab ta kuulaja üsna segadusse.
Anto on olnud sportlane, Eesti tipptasemel kergejõustiklane. Tegelenud orienteerumisega. Geoloogina on tal selja taga tohutu hunnik ekspeditsioone, neist võib ta rääkida päevad pikad. Oh neid anekdoote temast endast ja tema reisikaaslastest.
Ja, kui ta tuleb, kavala näoga ning käes laia profiiliga raamat-tellis, kuhu peale on kirjutatud “500 influence leaders of the world” võin ma mürki võtta, et teoses on ka tema nimi. Ainsa eestlasena. Ja ma ei eksi.
Tema töid, muide, pole siin küll mingit mõtet üles lugema hakata. Minge Rahvusraamatukokku või Teaduste Akadeemiasse. Kui teil hästi palju aega on.
* * *
VIRKKO LEPASSALU. PALDISKIST VENEMAALE SUUNDUNUD TUUMARONGI LIIKUMISEST:
Et erirongi liikumise ettevalmistustest paremat pilti saada, tasuks tutvustada ühte Eesti Raudtee tolleaegset konfidentsiaalset dokumenti, millega instrueeriti raudtee allüksuste juhte ja depooülemaid. See dokument kohustas 11. oktoobriks 1994 esitama RE Eesti Raudtee juhtkonnale kinnitamiseks eriveeremi liikumisgraafiku Paldiski jaamast Narva jaamani. Kõigis jaamades peale Tallinna tuli kindlustada erirongi läbilaskmine, riivistades pöörmed ripplukkudega. Lisaks kästi Tallinna jaamas korraldada vedurimeeskondadele ja konduktoritoimkondadele dosimeetrite ja respiraatorite väljaandmine. Alates 14. oktoobrist kohustati valmis olema kõik avariimeeskonnad ning taastamis- ja tuletõrjerongid. Tagantjärele võib öelda, et tegemist oli Eesti Vabariigi suurima riikliku erioperatsiooniga.
Eesti poolelt tegeles selle erirongi ärasaatmisega 324 raudteelast. Enne kontrolliti tee korrasolekut Paldiski-Tallinna-Narva liinil. Igaks juhuks seati valmis kaks päästerongi, üks Tallinnas, teine Tapal. Politsei ja piirivalve rakendasid omakorda tööle ligi 300 inimest, et valvata raudteeäärseid n-ö kriitilisi kohti. Näiteks sulges politsei 20 minutit enne tuumarongi läbisõitu järjest kõik raudteeülesõidukohad ja kontrollis, et ümbruskonnas ei toimuks midagi kahtlast. Tol X-päeval olid tööl 28 jaama töötajate täiskoosseisud ning lisaks kahe veduridepoo ja kahe vagunidepoo vahetused.
Raudtee dispet?eripunkti oli kogunenud staap, kes jälgis erirongi liikumist. Sinna tulid ka valitsuse eriesindaja Jüri Tikk, Päästeameti tollane asepeadirektor Mati Raidma ja teised. Vabanemistunnet, mis mehi valdas, kui nad nägid tuumarongi olevat jõudnud üle piiri, ei ole siin võimalik kirjeldada. Ohtlik erirong ületas Eesti-Vene piiri 1994. aasta 15. oktoobri õhtul kell 18.05.
Kalev Timberg oli tulnud heale mõttele kaubelda paldiskilastele X-päevaks välja tasuta pääs Tallinna Loomaaeda. Loomaaia dirketor Mati Kaal oli sellega nõus ja palus loomaaia väravas kontrollida vaid Paldiski sissekirjutust. Pärast selgus, et tol päeval oligi loomaaias käinud rekordarv külastajaid, umbes 4000 inimest, mis võrdus ligilähedaselt Paldiski tollase elanike arvuga.
Kuid isegi selline ohtlik kraam kui tuumakütus on lõppkokkuvõttes vaid suur äri. Nii oli 1990. aastate teisel poolel tuumajäätmete utiliseerimisega seotud salapärane firma Energy Invest & Trade Corporation. Selle, tuumajäätmete vedu mitu korda vahendanud firma kohta andis Vene ajakirjandus informatsiooni alles 2001. aastal. Tegemist oli offshore-kompaniiga, mis oli Vene oligarhile Mihhail Fridmanile kuuluva Alfa-panga aktsionär.
Paratamatult tuleb siiski arvestada ka radioaktiivse materjali äkilise ja planeerimatu lekke võimalusega, seetõttu tuleb välja töötada tegevuskava hädaolukordadeks. Keskkonnamõjude aruandes tõdetakse ka seda, et kuigi tegemist ei ole kaugeltki ideaalse lahendusega, tuleb objektiga siiski arvestada kui võimaliku radioaktiivsete jäätmete lõpphoidlaga.
Järgmiste põlvkondade jaoks kätkeb see ohuallikat. Praegu Paldiski nn peamist tehnoloogilist hoonet ümbritsev vaikus ja külaeluidüll võib tänases terroristlikus maailmas osutuda vägagi petlikuks. Aeg-ajalt levivad meedias (näiteks 2004|. aasta mais telekanalis Sky News) teated radioaktiivsete jäätmete ostu-müügi kohta. Sky News’i teatel vahistati aprillis 2004| Ukrainas kuritegelik rühmitus, kellelt võeti ära ligi 90 kg kaaluv, peamiselt tseesiumi sisaldav konteiner. Tavaliselt ostetakse radioaktiivseid jäätmeid kokku nn räpaste pommide valmistamiseks. Need on lõhkekehad, mille puhul lõhkeaine plahvatusega kaasneb oluline radioaktiivne saaste.
Mõne lääne allika teatel oli USA president George W. Bush septembrirünnakute järel andnud tuumaenergeetika kasutamist kontrollivale valitsusagentuurile Nest käsu uurida räpase pommi valmistamise ohte. Loomulikult on USA energeetikaministeeriumi erilises huvisfääris ka endise NSV Liidu tuumaobjektid, sealhulgas Paldiski. Ka Paldiski puhul kardavad ameeriklased eelkõige seda, et ta võib saada nendesamade räpaste pommide allikaks. Tuleb arvestada, et kuna alates 1997. aastast tegutseb endises õppekeskuses ka radioaktiivsete jäätmete vahehoidla, leidub seal konteinereid kõikvõimalike radioaktiivsete metallitükkide ja aparaatidega. Et mitte ainult hoiatuste tasemele jääda, on USA energeetikaministeerium kinkinud Paldiski objektile täiustatud valvesüsteemi, mis võimaldab jälgida mitte ainult perimeetrit, vaid ka ligipääsu reaktorihoonele ja jäätmehoidlale.