Venemaal vändatakse praegu palju filme Teisest maailmasõjast; üha sagedamini valivad selle teema enda jaoks noored inimesed, kel mingeid otseseid sidemeid traagilise minevikuga pole. Nad lihtsalt kasutavad sõda kui ajendit, et rääkida mitte vaenust ja vihkamisest, vaid headusest ja kaastundest, mis on inimesele palju omasemad.
KÜLAEIDED JA HIILIV OLME
Artjom Antonovi film “Polumgla” on üks kõige huvitavamaid näiteid uuest lainest, mis on saanud juba mitu rahvusvahelist auhinda parima debüüdi eest.
1944. aastal aetakse Polumgla külla Arhangelski lähedal, kuhu on jäänud ainult eided, grupp Saksa sõjavange, et nad ehitaksid puutorni sõjaväe lennukite tarvis. Vange juhib põrutada saanud noor leitnant, keda mängib Juri Tarassov, kes kaotas lahingutes kõik oma sõbrad ning on valmis igal sakslasel kõri läbi lõikama. Leitnant joob ohjeldamatult ning ükskord tulistab purjuspäi vangi, kes suupilli mängib.
Külaeided võtavad vange vastu labidate ja hangudega – paljudel on mehed rindel hukka saanud, teistel jätkavad sõdimist, ilma meesteta küla nälgib, majandus variseb kokku.
Kuid filmi jooksul avavad inimesed, kes on üksteise kõrvale sattunud, eemal laskmisest ja pommitamisest, sõjaväemundriteta, riiklike huvideta, oma tõelised iseloomud. Ja leitnant hakkab muretsema oma hoolealuste eest, eided aga hakkavad neid toitma; ning järk-järgult, kord siin, kord seal, süttib õrnus, sünnib armastus, tekib lihtne olme, perekond.
On käsud, on ajalooline möödapääsmatus, kuid selles laviinis, ka tankiroomikute all, võib midagi teha, võib käituda nii, nagu käsib südametunnistus. Üks meestest, kes naaseb sõjast invaliidina, saab teada, et ta naine, arvates, et ta mees on surma saanud, on olnud sakslasega ning mees otsustab sakslase kirvega tappa. Kuid ei suuda. Rindel võib lasta ja tappa, kuid rahumeelses külas ta ei suuda?
Lõpus tuleb teade, et aerodroom on otsustatud üle viia, torni pole külas vaja, uues kohas on oma vangid. Kohale tuleb väike salk, rivistab sakslased üles, viib jäärakusse ja laseb maha. Sõda ja tema koletuslik julmus, mis kunagi ei hinda üksiku inimese elu, vaid loeb neid sadade, tuhandete ja miljonitega, on jõudnud kangelasteni.
REAMEES POTAPENKO
Sel taustal võib üsna veidraks, aga ka kurvaks kujuneda näitleja Jevgeni Potapenko saatus, kes hiljutises filmis “Pikse väravad” mängis kartmatut reameest, kes viimse kuulini paneb vaenlasele vastu. Armeevõimudele meeldis väga filmi kangelane ning selgitanud välja, et näitleja polegi veel armees teeninud, saatsid nad talle kohe kutse. Noore näitleja ema on meeleheitel – üks tema poegadest viibib parajasti ajateenistuses, pannes ema iga päev hirmu tundma, nüüd aga tahetakse võtta teinegi. Ise esineb näitleja uues filmis, kutse aga järgneb talle mööda Venemaa linnu.
Võib-olla on tegu mingi PR-käiguga, kuna pärast hiljutist juhtumit reamees Andrei Sõt?eviga, kellest armee tegi jalutu invaliidi, tahetakse Potapenko abiga tõsta relvajõudude prestii?i. Kui ta ekraanil suutis enda eest seista, siis küllap suudab seda ka tegelikus elus. Kuid Potapenko ise eelistab võidelda ainult ekraanil ja on valmis tegema mida iganes, et mitte kinnitada oma jõudu ja mehisust ehtsas kasarmus.
“Ajalugu,” kirjutas Kljut?evski, “pole õpetaja, vaid ülevaataja. Ta ei õpeta kunagi kellelegi, kuid see-eest karistab valusalt neid, kes ei ole omandanud tema õppetunde.”
Need suure vene ajaloolase sõnad on saanud veel ühe mineviku õudustest kõneleva filmi, Jelena Jakovit?i “Maailm pärast Oswiecimit”, epigraafiks. See dokumentaalfilm on esile kutsunud erinevaid vastukajasid: ühed on autorile tänulikud holokausti koleduste, miljonite juutide kavakindla hävitamise meenutamise eest, teised jälle imestavad, et kui ümberringi on nii palju halba, kas siis tasub meenutada minevikku.
Mina ühinen nendega, kes arvavad, et ajalugu tuleb meenutada niikaua, kuni tema jubedusi korratakse ka tänases maailmas. Viinis mõisteti hiljuti kohut inglise ajaloolase üle, kes oma raamatutes mitu aastat tõestas, et mingit holokausti, mingit juutide hävitamist pole tegelikult kunagi olnud?
“MOSKVA KVA-KVA”
Niisugune on Vassili Aksjonovi uue raamatu pealkiri. Seda esitledes ütles ta: “Kui sel maal hakatakse püstitama mälestusmärke Stalinile, ütlen ma kodumaast lahti. Midagi muud üle ei jää.” Aksjonovi kartused pole asjatud. Hiljuti küsiti kõige viljakamalt skulptorilt Zurab Tseretelilt, kas ta varsti teeb mälestusmärgi Stalinile. Ta vastas: “Veel on pisut vara. Veel tuleb veidi oodata!”
Nõukogulik-stalinlik minevik hakkab tasapisi särama üha eredamates toonides. Hiljutine seriaal Leonid Bre?nevist näitas, et sellesse epohhi võib ka ekraanilt suhtuda täiesti rahuarmastavalt.
Vassili Aksjonov kiirustas kirjutama pamfletti, mille tegevus toimub Moskvas 1952. aastal. Stalin kaotab tal mõistuse, talle näib, et ta on Minotaurus ja teda jälitab Theseus. Analoogia vana-kreeka müütidega rõhutab romaani paljastavat satiiri. Raamatus tegutseb poeet, kellele Stalin helistab öösiti, nad joovad liini erinevates otstes; lendur, kes sooritab enneolematuid kangelastegusid; samuti aga ka kaunitarist komnoor Glikerija. Komnoorik ei suuda kuidagi valida kahe kuulsa mehe vahel ning magab vaheldumisi mõlemaga, lõpuks saab temast lihtsalt libu? Aksjonov rõhutab, et midagi elavat, midagi inimlikku neis, kes usuvad müüti Stalinist, pole jäänud. Nad kõik on elavad laibad. Niisiis, veel üks katse tappa Minotaurust?