Paljude ekspertide arvamuste kiuste, kes eeldavad, et Vene välisminister Sergei Lavrovi kohtumine Palestiina delegatsiooni pea Haled Mashaliga soodustas Venemaa rahvusvahelise prestii?ikuse kinnistamist, oletan ma, et antud loos on Vladimir Putini roll olla vahelüliks terroristide ning Lääne juhtide vahel, kellega viimased eales ise läbirääkimistelauda ei istuks.
AVANTÜRISTLIK VODEVILL
Avantüristlik vodevill “Kuidas Hamasi kasakad Kremli sultanit külastasid” tõendas järjekordselt drastilist asjaolu, et 99% eksperte ja vaatlejaid ei mõista praegust Venemaa valitsejat. President Putini motivatsioon ja loogika jäävad maailma jaoks lahendamata mõistatuseks.
Vene unistajad, kutsutud üles otsima Putini tegevuse kõikvõimalikes jääknähtudes Vene taassünni ja geopoliitilise staatuse põhjendamatu tõusu märke, teatasid juba, et Hamasi visiit on Kremli kõige iseseisvam samm viimase 14 aasta välispoliitikas. Veel paar sellelaadset, ja vene karu hakkab soojendama oma tagakäppasid Vahe- ja Punase mere imepärastes spades.
Liberaalsed Lääne (ja nendega samastunud) mõtlejad ei kahtle samuti mesikäpa kuurortiambitsioonides ning seetõttu ei varjagi oma murelikkust.
Näiteks Matthias Brügmann Handelsblattis: “Lähis-Idas mängib Moskva suurtele panustele. Kasu, mida Vladimir Putin plaanib lõigata, tundub õige palju maksvat. Venemaa tahab saada ülemriigiks maailma silmis ning otsib kõikjalt partnereid, kes oleksid valmis tunnistama Moskva juhtrolli.”
Tema juttu kinnitab ka venelaste eks-kaasmaalane Ilja Burtman National Reviewsis (artikkel “Venemaa kavalus”): “Peale ?okeerivat teadet Hamasi esindajate minekust Moskvasse säilitas USA riigisekretär Condoleezza Rice välise rahu, nõudis vaid, et Moskva peaks läbirääkimisi “tugevalt positsioonilt”. Nii või teisiti olid Bushi administratsiooni esindajad hingepõhjani vaimustatud. Moskva reveransid Hamasi ees pidid näitama läänele, et Putin võib võrdse tõenäosusega teha sellega nii koostööd kui tegutseda selle vastu.”
Takkajärgi kritiseerib Kremlit hamasifilosoofia pärast Richard Pipes, väsimatu Harvardi professor ning paari päris hea (kuigi kohati üsna tendentsliku) Vene ajalugu käsitleva raamatu autor. Tema Wall Street Journalis avaldatud arvamuse kohaselt peitub Venemaa imeliku käitumise põhjus “postkommunistliku re?iimi sihilikus keeldumises teha täielik lõpp nõukogude minevikule… pea kolmandik venemaalastest, kes nähtavasti elavad põhiliselt külapiirkondades, ei tea siiamaani, et nõukogude re?iimi enam ei eksisteeri (sic! – S.B). Ei Vene valitsus ega riigi elanikkond ei saa kehtestada modus vivendi’t ehk ajutist nõusolekuvormi maailmaühisusega. Nad tunnistavad end millegi unikaalsena, vaenlastest ümbritsetuna, mõeldes, et need vaenlased jätavad nad ilma seaduslikust kohast maailmas. Võim aga kiidab säärased tunded heaks”.
Paraku tuleb pöörata nii ida kui lääne autorite tähelepanu sellele, et nad: – ei suutnud selgitada välja Hamasi Moskvakülastuse tõelisi põhjuseid ning tulemusi. – ei lähenenud karvavõrdki kaasaegse Vene re?iimi välispoliitilise filosoofia mõistmisele.
HAMASLUSE ALLIKAS
Isegi väikese mahuga info Kremli tagahoovilt võimaldab teha ühese järelduse: poolterroristliku delegatsiooni visiit Moskvasse polnud mitte ainult Washingtoniga kooskõlastatud, vaid algatatud Ameerika administratsiooni poolt. Valge maja mõistab nii mõndagi Hamasist ja hiljutistest Palestiina autonoomia valimistest, täpsemalt:
– Hamas – see on tõsine asi; liikumine omab palestiina rahva absoluutse enamuse poolehoidu; palestiina valitsuse osas on Hamas täiesti legitiimne, jõuvõimalusi arvestades aga lähiaastatel haavamatu.
– mitte mingisugune finantsblokaad ei kõiguta Hamasi võimu; esiteks ei lase Iraan ja Süüria sõprusre?iimil kaduda – puuduvad 1.75 miljardit dollarit aastas leitakse suurima vaevata.
– isegi osalise blokaadi tingimustes suudab Hamas piisavalt lihtsalt ja kiirelt parandada oma rahva olukorda – selleks on vaid tarvis lõpetada Palestiina riigikassa totaalne paljaksriisumine; Haled Mashal tunnistas juba, et endise valitsuse tähtsad tegelased varastasid ligikaudu 30% kõigist autonoomia eelarve tagasihoidlikest sissetulekutest.
Ja seetõttu pole Washingtonil ülemääraseid illusioone: saada Hamasist lahti lähitulevikus ei õnnestu mitte kuidagi, mis tähendab, et tarvis läheb püsivaid kontakte, st ka läbirääkimisi. Ometi ei saa Valge maja ametlikult terroristideks tunnistatutega legaalset kontakti luua. Missiooni ei tohi usaldada ka Euroopa riikidele, kehtib printsiip “mitte mingisuguseid läbirääkimisi terroristidega”.
Ja just selliste erakorraliste ülesannete jaoks on Washingtonil kärme poiss nimega Vladimir V. Putin, kes, nagu ilmneb, unustas omal ajal lisada Hamasi oma kodusesse terroristide nimekirja ning seetõttu on tema käed formaalõiguse vaatevinklist tegutsemiseks vabad.
Projektis “doktor Mashali ajalooline visiit elevantide kodumaale” polnud Kreml mitte tellijaks, vaid täitjaks. Ameerika käskis Putnil:
– kohtuda habemikega, kellega meie, ülemaailmse vaimu titaanid ise mõistetavatel põhjustel kokku puutuda ei või;
– selgitada neile, et nüüdsest hakataksegi nendega niimoodi suhtlema – läbi Moskvas Smolenski väljakul asuva õõnsuse;
– meenutada, et on viimane aeg tunnistada Iisraeli ja “Teedekaarti” – selle eest võib aga saada lisadotatsioone ja vastutulekuid;
– paluda vähem asju õhku lasta, vastasel juhul solvuvad iidsed juudid päris ära;
– kinnitada, et vaatamata Hamasi ülemaailmselt avalikule arvustamisele räägitakse nendega siiski;
– ametliku finantsblokaadi korral leidub aga alternatiivseid kanaleid hankimaks Palestiinale raha – puhast nagu lapse pisar. Selleks eksisteeribki mitmepealine Vladimir Putini äriimpeerium.
– veenda, et Vanem Vend toetab küll täielikult Iisraeli, kuid peab meeles igat selle planeedi elukat ning uhkele Hamasile pole just kohane heita alla Irani-Süüria blokile.
MIDA TEATAS HAMAS?
Putini käsul rääkis välisasjade tehniline minister Sergei Lavrov kõigest sellest Hamasile. Vastuseks kuulis aga umbes järgmist:
– Moskva kaudu hakkame Washingtoniga rääkima ning ütleme selle eest Kremlile aitähki; üldiselt, mõistame hästi teie rolli, vennased, on ju teie sõnades kõigest teid lähetanute tahe;
– raha andke pealegi, majapidamises kulub ära, leiame usaldusväärse hankimisskeemi;
– vähem asju õhku lasta – jah, küllap vist, kuigi hakkame lähtuma igapäevasest olukorrast;
– Iisraeli ei tunnista, kuna kuhu jääb siis meie paljukiidetud legitiimsus, mille tõttu te helge Washingtoni nimel meiega räägite?!
Nii lepitigi kokku. Ja USA riigidepartemangu esindaja ei kavaldanud vähimalgi määral, kui kohe peale läbirääkimisi optimistlikult teatas: “Kohtumine täitis maailmse läkituse üleandmise eesmärgi.” Ning rääkis tõtt ka hea doktor Mashal: “Moskva avas Hamasile ukse rahvusvahelisse ühistusse ning murdis läbi blokaadi.”
Kaotuse osaliseks sai vaid Iisrael, millel ei õnnestunudki määrida oma ametlikele liitlastele pähe Palestiina blokaadi ideed. Ent üldjuhul arukad juudid Putini peale väga ei solvu – nad teavad suurepäraselt, millises kaasaegse maailma punktis võetakse vastu saatuslikud otsused. Ei tohi mõista polkovnikut süüdi selles, et ta täitis marssali käsku.
VENE MAJAVALITSEJATE RAHA
Ma olen pidanud enam kui kord kirjutama, et imperialistlikke ambitsioone pole Vladimir Putinil rohkem kui nõukogude-aegses lasteentsüklopeedias ebatsensuurseid sõnu. Ei hakka end kordama. Putini motivatsioon on kommertslik, mitte poliitiline. Mõistes seda motivatsiooni, võib Vene liidri põhimõtet ning tema käikude mõtet seletada.
Kremli peremees osutus oma otsestest eelkäijatest Vene äris – Vjat?eslav Ivankovist ? la Jaapanlasest ning Sergei Mihhailovist ? la Mihasist – palju nutikamaks. Nood mäned?erid olid ähmastel üheksakümnendatel veendunud, et tasub vaid vedada Vene Föderatsooni piiridest välja paarsada miljonit dollarit ning võibki vabalt õitseda ameerika-?veitsi kerge ja täieliku edu istanduses. Nende rahvusvaheline tegevus lõppes aga – teadagi – vanglate propaanseinte ning Venemaale saatmisega.
Nendele järgnenud Vladimir Putin ? la Vene Föderatsiooni president mõistab suurepäraselt, et Venemaalt kapitali väljavedamine on kõigest pool tõsisest ettevõtmisest. Põhiline on legaliseerida ebainimliku presidenditööga teenitu. Legaliseerimisgranatii võivad anda aga kõigest G7 riikide liidrid ja poliitilne eliit. Ning esmajärjekorras – Washington. On ju Ameerika spetsteenistustele suurepäraselt teada, kus ja millises koguses hoitakse praeguste Vene majavalitsejate raha.
PUTIN: EUROOPA RIKKAMAID INIMESI
2008|. aastaks saab Vladimi Putinist Euroopa rikkamaid inimesi (mitte vähem kui 15 miljardit dollarit), tema lähikondsetest aga samuti miljardärid väljamaa rahaühikutes. Ja seetõttu peavad nad läänes omadega ühisrinde moodustama, milleks omakorda on tarvis koguda kriitiline kogus hirmu ja etteheideteta täide viidud salajasi poliitilisi lähetusi. Näiteks nagu läbirääkimised Hamasiga. Selleks, et paari aasta pärast USA presidendiks saav Marvin Bush noorim võiks kindlustundega öelda: jah, loomulikult, nad olid maailmamõõtu korruptandid, kuid tegid meie heaks nii palju… Ja teavad meie kohta nii palju! Ei, ärme neid puutu. Jätame Putinile tema kuuma Baden-Badeni rummi.
Ning üleüldse, millega on Kreml nõukogudejärgses avaruses hõivatud? Eeltooduga ongi. Tunnustamata riikidele nende Washingtoni-Brüsseli surmamistingimuste pähemäärimisega. Seal, kus OSCE saadikut visatakse tomatitega (kui mitte kuivanud roostes granaatidega), võetakse Kremli spetsesindaja vastu parimate abhaasia veini- ja Dnestri-äärsete konjakisortidega. Sellepärast, et ajaloolist esiema – Venemaad – ikka veel armastatakse. Teda usaldatakse kahjuks ikka veel. Seda kasutabki ära lääne parim sõber, tema eriti mustade asjade agent Vladimir Vladimirovit? P.
Siin, Moskvas, hiljutisel “suurel” Kremli pressikonverentsil küsiti presidendilt, kas too läheb peale erruminekut “Gazpromi” tööle. Ei – vastas Venemaa pea. Ega valetanud. Pigem tahab ta olla mingisuguse G7-le nii kasuliku rahvusvahelise struktuuri pea, et võiks nõuda täielikku puutumatust. Kõige utilitaarsem ja ebakindlam variant – Põhja-Euroopa gaasivõrgustiku generaaldirektori ametikoht. Kõige puhtam, puutumatum ja ihaldatum – Rahvusvahelise Olümpiakomitee president. Lõppude lõpuks peab ju maailma peamine spordibürokraat saama tugevaks, nooreks ja lihaseliseks. Selliseks nagu Putin.
VEIDIKE LÕPETUSEKS
Kõigile vene elu ja Kremli loomingu uurijatele tahan aga soovida: mõistke Putini motiive – ja saate Kremli välispoliitika oleviku ja tuleviku jälile. Ja üldiselt ka sisepoliitikale.
Siis jäävad olemata ebavajalikud impeeriumi jms kohta käivate sõnade kilomeetrid. Praeguste vene juhatajate turvalisusgarantii kohta võivad euroatlantilised ajakirjanikud aga alati uurida omaenda liidritelt, kes, nagu ilmneb, teadsid kõike ning teatud olulisel määral olid, on ja jäävad kasusaajateks.
P.S.
Üldiselt, vene saladuste uurimisega tegelevad läänes tõepoolest äärmiselt erinevad inimesed. Näiteks, keegi Bakuria, endine Gruusia parlamendi deputaat ja endise ad?aari liidri Aslan Aba?idze kaasvõitleja, praegune George Washington University lektor. Hiljuti ehtis The Washington Timesi väsinud lehekülgi tema lugu “Tumedad asjad leiavad Moskvas aset öösiti”. Toon näiteks vaid kaks silmapaistva filosoof-aba?idzelase leegitsevat tsitaati.
TSITAAT N 1.
“Need, kes tegelesid [Moskvas] legaalse äriga, pakkisid oma asjad ja sõitsid minema. Isegi kartmatu ja riskihimuline Donald Trump ei soovinud siia sekkuda. Kui üks kuulus Moskva hotell otsis investoreid, hüüatas Trump: “On mul otsaette kirjutatud HULLUMEELNE?”.
Lugedes ja kuulates hr Bakuriat, on muidugi raske uskuda, et Moskvas on kümneid uhkeid “Sheratone”, rääkimata juba enamiku suurimate transnatsionaalsete korporatsioonide büroodest.
TSITAAT N 2.
“Punane väljak sai oma nime keskajal, sest siin toimusid dissidentide ja tsaari poliitiliste vastaste massihukkamised. Kõigepealt raiuti otsast käed, jalad, keel ja alles seejärel pea.”
Ja ongi kogu laulupidu, armas professor Pipes.