Meie tänane kangelane Pavel Bogovski (s. 1919) alustas oma kirevat eluteed Tartus, läbi ja lõhki arstide perekonnas. Tema isa oli arst ja ema halastajaõde, hilisem Eesti Punase risti organisatsiooni asutaja ning aseesimees. Lapsepõlve veetis Pavel Saaremaal, kus käis saksakeelses lasteaias, isa oli Kihelkonnas arst. Sündinud vene perekonnas, jooksnud tänavatel ringi ja mänginud eesti poistega, kuid käinud saksakeelses lasteaias, valdas Pavel juba kaheksa-aastaselt kolme kohalikku keelt.
ENIMKASUTATUD ANATOOMIAÕPIK
Pavel alustas õpinguid Tartu H. Treffneri Gümnaasiumis, kus õpetasid ladina ja kreeka keeli sellised omaaegsed väljapaistvad pedagoogid nagu R. Kleis, E. Roos, J. Tiedemann. Just nemad suutsid äratada Pavelis huvi klassikaliste keelte vastu. Lisaks neile märgib Bogovski ka eesti keele õpetajaid A. Kaske ja E. Nurme – tänu neile sai võimalikuks Paveli hilisem suur töö eestikeelse arstiteadusliku terminiloome vallas.
TÜ arstiteaduskonnas õppis Bogovski 1937-1941 ja – sõja tõttu kogu perega tagalasse emigreerununa – jätkas õpinguid Alma-Ata Meditsiiniinstituudis, mille lõpetas aastal 1943 raviarsti kutsega. Kohe pärast lõpetamist mobiliseeriti ta sõjaväkke, kus Eesti laskurkorpuse koosseisus omandas kogemusi kirurgina ja rahu saabudes polgu vanemarstina. Pärast sõda jätkas õpinguid TÜ aspirantuuris prof. A. Valdese käe all patoloogilise anatoomia kateedri juures, mis tipnes kandidaadiväitekirja kaitsmisega 1949. aastal teemal “Vaegtoite ja glükosisüstete mõjust haava organisatsioonilise protsessi morfoloogiale (maksale)”.
12 aastat hiljem kaitses Bogovski doktoritöö. Juba aspirantuuri ajal ehk siis kandidaaditöö kirjutamise ajal jõudis Bogovski tõlkida eesti keelde hilisema veerand sajandi jooksul Eesti meditsiinis kõige rohkem kasutatud anatoomiaõpiku, A. Tonkovi kolmeosalise ja 2001-leheküljelise, üle 2400 peamiselt uut eestikeelset anatoomia terminit mahutava teose, mis sisaldab ka ladinakeelseid vasteid ja oli koostöös A. Valdese ja J.V. Veskiga koostatuna esimene nii mahukas aineloend ja arstiteaduslik erialasõnastik Eestis. Bogovski oli siis vaid kolmekümneaastane.
VÄHI TEKKE JA ARENEMISE UURIMINE
Kui keegi arvab, et Eestis on kogu aeg arstiteaduse eliitüksus olnud Tartu Ülikooli arstiteaduskond, eksib ta rängalt. Alates 50ndatest kuni taasiseseisvumise ajani oli absoluutseks teadustipuks ja eliitasutuseks nii Nõukogude Liidu kui ka rahvusvahelist areaali silmas pidades Eestis Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituut (EKMI). Bogovski tõusis selle asutuse direktoriks aastal 1953. See Hiiu mändide all asuv teadusasutus omas oma tippajal kolme allüksust: eksperimentaalset, kliinilist ja teaduslik-organisatsioonilist, mille vahel oli ära jaotatud 14 osakonda. Tipp-perioodil oli instituudil ka eraldi autorikaitse osakond. Rahvakeeli ja linna peal teati seda asutust aga lihtsalt kui vähikliinikut, seda just tänu Bogovskile, kes oma peamise panuse arstiteadusse on andnud vähi tekke ja arenemise uurimisega.
Täpsemalt kujunesid tema teadustöö suundadeks EKMI-s Eesti Põlevkivi utteproduktide kantserogeense toime selgitamine ja seda toimet modifitseerivate tegurite uurimine. Bogovski pani niisiis aluse eksperimentaalse onkoloogia algusele Eestis. Ise loeb ta ennast NL Meditsiiniakadeemia akadeemiku L. Shabadi koolkonda kuuluvaks, kelle juhendamisel kaitses ta ka doktoriväitekirja 1961 aastal Leningradi Sanitaarhügieenilises Meditsiiniinstituudis. Tema doktoritöö teemaks oli Eesti põlevkivi termolüüsi saaduste kantserogeenne toime. Aastal 1962 omistati Bogovskile professori kutse patoloogilise anatoomia ja onkoloogia alal. Kõik tema teadustööd avaldati tollal rahvusvahelises teaduskirjanduses ja sealt hakkas kujunema tema rahvusvaheline reputatsioon ja maine. Hiljem keskendus ta peamiselt uue kantserogeenide rühma N-nitrosoühendite uurimise arendamisele nii Eestis kui rahvusvahelises plaanis. Aastal 1965 nimetati ta NL Meditsiiniakadeemia korrespondentliikmeks.
VÄHKI TEKITAVAD KANTSEROGEENID
1979 kirjutas Bogovski teadusartikli “Vähi tekkepõhjuse otsinguradadelt”, mille paljud teesid peavad paika tänaseni. Paljut, mida me teame täna lihtinimese tasandil vähktõvest ja selle tekkemehhanismidest, teame me just nimelt tänu tolleaegsetele tippteadlastele.
Sisuliselt on kasvajaraku tekkel suur osa pärilikul eelsoodumusel. Inimese elukeskkonnas eksisteerib palju negatiivseid nähtusi, mis aktiveerivad vähiraku teket – näiteks ultraviolettkiirgus, mis soodustab nahavähki, aga ohtlikud on ka mitmesugused kemikaalid, millega inimene oma igapäevaelus kokku puutub. L.M. Shabad, Bogovski doktoritöö juhendaja, on need jaotanud kantserogeensuse alusel nelja rühma: 1) kindlalt kantserogeensed inimestele; 2) tugeva kantserogeense toimega loomkatsetes; 3) nõrga kantserogeense toimega loomkatsetes; 4) kahtlase kantserogeense toimega. Kahe esimese grupi puhul on vaja rakendada kõikmõeldavaid profülaktilisi ennetusi kokkupuutel või veel parem üldse mitte kokku puutuda. Just tugevatoimeliste kantserogeensete ühendite rühma ehk siis sinna kahte esimesse, kuuluvad ka N-nitrosoühendid, mille uurimisse Bogovski on andnud maailma mastaabis olulise panuse. N-nitrosoühendid võivad moodustuda inimese maos, kui sinna satub nitritit ja sekundaarset amiini ning kui nendevahelist sünteesi soodustavad teatud mikroorganismid. Eestis tekivad tugevatoimelised kantserogeensed fraktsioonid põlevkivi termilisel töötlemisel, seetõttu oli Bogovski uurimistöö tihedalt seotud Eesti Põlevkiviga kui kantserogeenseid aineid tootva ja/või õhku paiskava tööstusettevõttega.
Bogovski sedastas vähkkasvaja progresseerumist omapoolse täiendusega. Nimelt jaotas L. Shabad kasvaja progressioone järgnevate staadiumidena: 1) koe difuusne ebaühtlane hüperplaasia; 2) koldeline hüperplaasia; 3) healoomuline kasvaja; 4) pahaloomuline kasvaja. Bogovski täiendas neljandat staadiumi omapoolse jaotusega kolmeks, pärast enam kui 600 hiirel uuritud põlevkivitoodete kantserogeenset toimet hiirte nahakasvajale: 1) sarvestuv; 2) mittesarvestuv ja 3) anaplastiline lamerakuline vähk.
VÄHIKESKUSE JUHT PRANTSUSMAAL
Bogovski pani väga suurt rõhku vähkkasvaja epidemioloogilistele uuringutele, millest kujunes välja onkoloogia eriharu.
Bogovski: “Epidemioloogilised uurimised, mis on rajatud täpsele vähistatistikale ning on suunatud väliskeskkonna iseärasuste ning ohutegurite ja vähktõve esinemissageduse vaheliste korrelatsioonide leidmisele, on selgitanud mitmeid seaduspärasusi.”
Näiteks puudutab see esmajoones suitsetamise ja saastatud õhu ning kopsuvähi kausaalse seose kindlakstegemist. Samuti asbesti ja suitsetamise koostoimet inimestele. Sellise koostoime korral suureneb oht haigestuda kopsuvähki mitmekümnekordselt. Asi, mida teab täna iga laps, oli toona uudiseks.
Koordineerimaks paremini rahvusvahelist vähivastast uurimis- ja teadustööd, otsustas Maailma Tervishoiu Organisatsioon (WHO) luua ühe suure keskuse, mille asukohaks otsustati valida Lyon (Prantsusmaa). Kuna organisatsiooni teaduslik reputatsioon oli (on tänaseni), maailma mastaabis äärmiselt kõrge, valiti sinna teaduspersonali aga eriti juhtivat kaadrit ainult rahvusvahelise konkursi kaudu.
Aasal 1967 asus Bogovski juhtima Rahvusvahelise Vähiuurimiskeskuse (IARC) väliskeskkonna kantserogeenide osakonda, kolis Prantsusmaale ja elas seal järgnevad seitse aastat.
RAHVUSVAHELINE TÖÖ
Rahvusvahelise tippteadusasutuse üheks juhiks ei ole Eestist naljalt keegi tõusnud. Ja kui nüüd keegi arvab, et eks siin oli KGB karvane käsi mängus, siis palju õnne valejälgede puhul. Kui Bogovski otsustas naasta Eestisse ja oma ameti IARC-is maha pani, siis kandideeris sinna ja teistele ametikohtadele korduvalt N-Liidu mõistes Bogovskist hierarhias märksa kõrgemaid teadlasi-tegelasi, kuid mitte ühtegi ei peetud piisavalt pädevaks. Pavelit meenutatakse selles asutuses tänaseni tõelise härduse ja lugupidamisega ning peetakse uurimiskeskuse üheks alusepanijaks.
Bogovski juhtimise all teostati hulgaliselt rahvusvahelisi tellimustöid (research agreements), viidi läbi viis ekspeditsiooni Prantsusmaal ja Iraanis nitrosoühendite avastamiseks toiduainetes ja jookides. Tähtsaid vähki puudutavaid uurimistöid teostati Suurbritannias, Lääne-Saksamaal, Soomes ja mujal, saadud tulemuste aruteluks kutsuti Bogovski eestvedamisel kokku kaks rahvusvahelist konverentsi. Seega läbi ja lõhki rahvusvaheline mees ja rahvusvaheline töö.
Pärast Paveli naasmist nimetati ta EKMI direktoriks, seal jätkus tema töö kuni aastani 1991.
Oma teadusalasteks autoriteetideks peab Bogovski peamiselt nelja meest: juba eelnevalt nimetatud L. Shabad, siis tema IARC-is töötamise ajal seda asutust direktorina juhtinud ameeriklane dr. John Higginson ja TÜ-s tema õppejõud olnud A. Linkberg ning A. Valdes.
KRISTLUSEST PIIBLITA
Nagu ennist mainitud, alustas ta oma tõlke alast tööd 30-aastase mehena, tõlkides A. Ton kovi kolmeosalise ja 2000-leheküljelise üle 2400 peamiselt uut eestikeelset anatoomi list terminit sisaldava teose. 1977 nimetati Bog ovski ENSV tervishoiuministri käskkirjaga Meditsiiniterminoloogia Komisjoni (MTK) liikmeks. See komisjon suutis talletada üle 140 protokolli rahvusvahelise terminoloogia eestindamisi.
Paveli töö tõlkijana tipnes Rahvusvahelise Haiguste Klassifikatsiooni 10. väljaande (RHK-10) eestindamise ja ladinakeelsete vastetega varustamisega. Niisiis, kaheksa paksu raamatut täis ametlikku meditsiinialast terminoloogiat ja tähendusi. Kui keegi ei saanud veel aru, mis on RHK-10, siis kujutage ette keeleõpet ilma aabitsata, kristlust ilma Piiblita või maja ilma vundamendita – samamoodi on lahutamatud eestikeelne meditsiinialane suhtlemine RHK-10-neta. RHK-10 on nagu arsti aabits, Piibel ja vundament ühekorraga. Tavaliselt (arenenud ja rikastes riikides) teeb seda tööd suur ja rahvusvaheline, mitmekümneliikmeline toimetus-kolleegium. Bogovski tõlkis kogu asja ära üksinda, toksis ise arvutisse. (Arvuti kasutamise õppis Pavel ära 73-aastaselt). Samaaegselt jõudis Pavel konsulteerida ja olla kaasautor analoogsetes töödes ka naaberriikides Soomes ja Rootsis, kus ilmusid RHK-10 vastavalt 1995 ja 1993.
1996. aastal väljus trükikojast ka Bogovski kaasautorlusena ja toimetajana välja antud Eesti kõige moodsam ja mahukam arstiteaduse oskussõnavara teatmeteos “Meditsiinisõnastik”.
KUIDAS TEKITADA ALAVÄÄRSUSKOMPLEKSI
Tagasihoidlikuna väidab Bogovski, et valdab peale eesti ja vene keele veel prantsuse, inglise ja saksa keelt. Perfektsionisti suust kuulduna tähendab see, et nendes keeltes on ta võimeline suhtlema absoluutselt vabalt sh kirjutama teaduslikke artikleid ja viima läbi erialaseid diskussioone. Tegelikkuses on ta siiski ka oma aja üks väljapaistvamaid ladina keele spetsialiste Põhjamaades.
Kui küsida tema kaasaegsete ja kolleegide käest, kes see mees inimesena on, jäävad kõlama järgnevad jooned: karismaatilisus, autoriteetsus, väga hea olulise ja mitteolulise eristamise võime, eruditsioon selle termini parimas tähenduses, tarkus, viisakus ning meeletu töövõime.
Veel meenutustest. Kui ta instituudi (EKMI) juhina kedagi välja kutsus, hakkas see närviliselt tõmblema ja sisemiselt värisema nii, et pidi tualetti minema. Takkajärgi väidetakse, et tema autoriteet oli lihtsalt niivõrd võimas. Igal juhul omandas ta kolleegide seas legendi staatuse. Lolli või tühja jutuga härra juurde minna polnud mõtet, lolli juttu ta ei armastanud. Rääkijat küll ei osatanud, aga vahtis kangekaelselt mujale.
Kolleegid viitavad ka, et Pavel tekitas teistes alaväärsuskompleksi. Näiteks sügisel, pimedatel perioodidel, kui esimene töötaja majja jõudis, põlesid Bogovski kabineti aknas tuled ja kui viimane lahkus, põlesid ikka.
Kuidas suutis ta läbi kõigi nende aastate pukki jääda ning saavutada selline autoriteet ka parteilaste ja kagebiitide seas, ehitada instituut ja sellele rikkalikke eelarvefinantseeringuid välja kaubelda? Üks seik Bogovski juhtimismeetoditest. Kui pofessor Veidebaum oli Bogovskilt EKMI juhtimise (1991) täielikult üle võtnud, laekus ükspäev tema lauale taotlus väliskomandeeringuks ühelt instituudi kaua aegselt osakonna juhatajalt ja igati mõjukalt mehelt. Paraku, paber oleks nagu panni alt läbi käinud, nurgad ja ääred ära rebenenud, peal mustuse- ja õliplekid. Nagu sellest veel vähe, oli vormistus algklasside tasemel. Veidebaum võttis pastaka ja viseeris suurelt: “Mitte rahuldada, taotlus vormistada vastavalt nõuetele.” Mõne aja möödudes tormas vihast kokutades ja karjudes kabinetti osakonna juhataja: “See on ülim jultumus, ma olen siin instituudis 30 aastat töötanud, kuidas te julgete minule ära öelda, ma olen kogu aeg Bogovskile selliseid avaldusi toonud.”
Kunagi hiljem rääkis Veidebaum situatsioonist Bogovskile ja küsis, kas ta tõesti rahuldas komandeeringutaotluseid sellises vormis. Bogovski vastas: “Tead jah, ta oli suur ja kõva kommunist, mul ei olnud neid tülisid tarvis, ma kirjutasin tema nähes alati suurelt “Rahuldada” peale ja kui ta oli kabinetist välja läinud, siis kirjutasin raamatupidamise jaoks ise uue, nõuetekohaselt vormistatud taotluse, mis kausta läks.”
PAULI PAJUOKSTEST KORVID
Bogovskil on lahe hobi, pajuokstest ja männijuurtest korvide punumine. Päris hästi tulevad välja, mõned on ajaloo huvides omandanud ka Tervishoiumuuseum, kes soovib, võib vaatama minna.
Ainukest elukestvat vastasseisu, küll suhteliselt passiivset, kuid siiski vastasseisu, teatakse tal olevat olnud oma endise õpetaja A. Linkbergiga, kes ei olnud TÜ arstiteaduskonnas aktsepteerinud terve elu oma endise õpilase rolli ja edu ning EKMI autoriteetsust ja saavutusi. Teadagi, ikka need Eesti Andresed ja Pearud?
Selline lugu siis ühest meie kaasaegsest, akadeemik Pavel Bogovskist. Võib-olla lisaks veel, kuidas üks arvukalt linnalegende teadev tolleaegne nomenklatuurne bürokraat väitis, et Tallinna peal rahva seas ei kutsutud Bogovskit kunagi Paveliks, vaid ikka ja ainult Pauliks.
Kuigi puhtast vene rahvusest, suutis ta ometi nii palju Eestile anda, et sai rahva seas ka läbi ja lõhki omaks.
* * *
NIMI: Pavel Bogovski
TEADUSALA: Onkoloogia
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD: Kantserogeensed ained ja nende toime
VALITUD AKADEEMIKUKS: 31. märts 1993, Bioloogia, geoloogia ja keemia osakond
PEREKONNASEIS: Abielus, kolm poega
HARIDUS: 1937 H. Treffneri Gümnaasium; 1943 Alma-Ata Meditsiiniinstituut
TEADUSKRAAD: 1949 meditsiinikandidaat Tartu Ülikooli juures, 1961 meditsiinidoktor Leningradi Sanitaar-Hügieenilise Meditsiini Instituudi juures, 1962 professori kutse
TUNNUSTUSED:
– 1994 Eesti Teaduste Akadeemia medal
– 1998 Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärk
– 1999 EV teaduspreemia
– 1999 Eesti üldsuse poolt valitud 20. sajandi 100 suurkuju hulka
PUBLIKATSIOONID: Teadusartiklid: 200
MONOGRAAFIAD:
– Bogovski, P. Põlevate maavarade töötlemise toodete põhjustatud naha kutsekasvajad. Medgiz, Leningrad, 1960, 176 lk. (vene k.);
– Bogovski, P. Eesti põlevkivitöötlemise toodete kantserogeenne toime. Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Tallinn, 1961, 352 lk. (vene k.);
– Bogovski, P., Rahu, M., Loogna, G. Vähk – põhjused, levik, profülaktika. Valgus, Tallinn, 1989. 302 lk;
– Rahvusvahelise Haiguste Klassifikatsiooni 10. väljaande eestindamine ja ladinakeelsete vastetega varustamine