Kummaline, et väga paljud on mu käest tagantjärele küsinud, mida politseisaate tegemine mulle andis ja miks seda ülepea tegema nõustusin. Ka võhivõõrad.
TELE TEEB KURITEGEVUST
Olen andnud neile ausa vastuse – ma ei tea. Võimalik, et üht suurt tõelist põhjust ei olegi. Ilmselt oletasin sinisilmselt, et see annab kõva saatetegemise kogemuse. Pluss võimaluse kriminaalset maailma seestpoolt väga lähedalt näha.
Vale puha. Kogu politseisaate köögipoole ümber hõljuv oreool osutus peaaegu kohe müüdiks. Mingi kogemus sealt ju tuligi, kuid igatahes mitte kuritegeliku maailma kohta ülevaadet pakkuv süvakaemus. Kriminaalset maailma õppisin Nõukogude ajal Mustamäel elades kogu selle ehmatavas tõelisuses märksa lähemalt tundma.
Politseisaate tegemisega seostab telepublik rea “arvamisi”. Umbes nagu arvatakse, et kusagil majas kummitab. Ja hea on, sest kas need veretööde ja muu kuritegevuse tugitoolipublik, kes nii riigitelevisiooni kui kommertskanalite saateid jõllitavad, neid vastasel juhul enam vaadata tahaks? Jah, kaamera ja montaa?ilaud on head vahendid taoliste “arvamiste” või müütide õhutamiseks. Tele kingib igavusele hea maskeeringu.
Politseisaate tegijat ei tee närviliseks mitte materjal, millega ta kokku puutub, vaid materjalipuudus. Igale saatele järgnenud päeval tuleb uuesti leiutama hakata, mida “põnevat” järgmises saates rahvale näidata. Kõige parem maandus on politseisaate tegijale see, kui ta tõuseb montaa?ilaua tagant püsti ja teab, et selleks korraks on saade valmis. Ma ei mäleta, et oleksin nende umbes viie kuu jooksul veel mingit lisamaandamist vajanud.
SOORITA ISE VÕI VÕIDA LOTERIIL
Tegelikult mõjub politseisaate tegemine närvidele küll, kuid hoopis teistmoodi. Kohe seletan.
Eesti ühiskonnas levitatakse visalt müüti kõrgest kuritegevusest. Teatud mõttes vastab see ka tõele. Kuid vaadakem, mis laadi kuritegevus see on. Peamiselt koosneb see salajastest vargustest, kelmustest jms ning oluliselt väiksemal määral tänava- või kõrtsivägivallast. Pluss narkokuritegevus, mis tegelikult on seotud kõigi teiste kuriteoliikidega. Mõrvu ja muid raskeid kuritegusid tuleb ette suhteliselt harva. Jumal tänatud, et see nii on? Ma ise arvan ka.
Aga politseisaate tegijale on selline olukord koormav. Salajasi vargusi on väga raske põnevalt filmida. Sel juhul tuleks need ilmselt ise sooritada. Keskmine tänavakaklus kestab 5-7 sekundit. Nii et – kui politseisaates näidatakse pikemat kui viiesekundilist kaklust, teadke, et selle jäädvustanud operaator on olnud õnneseen, justkui loteriivõitja. Viibinud õigel ajal õiges kohas ja isegi kaamerat ei olnud keegi salvestamise ajaks veel puruks löönud. Mis edasi sai, sellest ajalugu reeglina vaikib.
KURADI TAGASIHOIDLIK RAHVAS ON MEIL
Mõrvaliik, millest ma enne politseisaate tegemist eriti midagi ei teadnud, on olmetapmine. Pentsik nimetus, kuid täpne. Olmetapmine tähistab enamasti ühise joomingu ajal puhkenud tüli käigus sooritatud mõrva. Mingi osa seltskonnast kaotab alkoholi mõjul oma tegude üle kontrolli ja lööb mõne teise maha. Olmetapmised moodustavad mõrvade üldi sest statistikast suure osa ja nende sooritajad tabatakse reeglina üsna kiiresti.
Ühe lausega öeldes – äärmiselt keeruline on kuritegevust põnevalt jäädvustada. Seepärast topitakse igasse politseisaatesse nii söögi alla kui peale kõvasti avariisid ja tulekahjusid. Need on pea ainsad teemad, mille operaatorid tänavatel järgmiseks saateks üsna kindla peale purki püüda ehk lindile jäädvustada saavad. Avariipaigas käib ju reeglina veel tükk aega pärast pauku kõva askeldamine ja purunenud masinaid või viga saanud inimesi näidates (näod tuleb eetilistel kaalutlustel kinni katta), saab televaataja aru, kas sedakorda juhtus väike “kõks” või rängem õnnetus. Pluss: on aega kõik see rahulikult üles filmida.
Aga isegi suurte varguste puhul lihtsalt pole tihtipeale midagi näidata. Võib-olla mõnd haigutavat auku seinas, murtud lukku või lahtikeevitatud konteinerit. Kätega vehkivat kannatanut – aga eestlased on ju kuradi tagasihoidlik rahvas! See on enamasti ka kõik.
ÕUELE ASTUB ÕNN JA TEATATAKSE KURITEOST
Meedia toitub iseendast. Kui sündmusi ka pole, ilmuvad ajalehed siiski. Kriminalistika rubriigid on uudiseid täis, sõltumata sellest, kas oli kuritegude rohke või vaene aeg. Politseisaated on eetris igal teisipäeval, neljapäeval ja mine tea mis päeval veel. Neis näidatakse alati midagi. Sel hetkel, kui enam mitte midagi kajastamisväärset ei juhtu, tuleb tegijal see midagi leiutada.
Käesoleva talve suurte külmadega soikus muuhulgas ka kuritegevus. Inimlikult on see arusaadav, sest kurikaelgi istub parema meelega soojal ahjul, rüüpab midagi ja tunneb ennast mõnusalt. Paarikümnekraadine pakane kuritegusid sooritama lihtsalt ei kutsu. Politseisaate tegijale tekitas see nutmapaneva olukorra – polnud mitte midagi näidata. Näitama siiski pidi.
Kui politseisaate tegija õuele astub õnn ja teatatakse suurest kuriteost, mille tagajärgede jäädvustamisele ka teda külaliseks palutakse, on ette teada, et sündmuskohal viibivad ka kõik konkurendid. Loomulikult peavad taolised üldrahvalikud sündmused olema iga kanali politseisaates kajastatud, kuid kui konkurendi saade on eetris neli päeva enne sinu oma, ei viitsi ükski teleka ees lösutav vaataja seda materjali jälgida. Ta on kõike seda juba mitu korda oksendamiseni näinud ja kirub rusikaid taeva poole tõstes viletsat saadet.
KÕIKVÕIMALIKUD VÄLJAMÕELDISED
Politseisaate “Krimi” produtsent ja operaator Kaius Mölder näiteks kasutab saate kokkumonteerimise käigus kõige sagedamini sõna “jahu”. Mis märgib saatejuhile, kes teeb ja loeb sisse saate kaadritagused tekstid, et pea olematust sündmusest peab televaataja jaoks siiski kolm minutit välja pressima. Kui sündmus vähegi kannab, tuleb “jahumise” abil välja pressida viis minutit. Nii oleme me staatilist öist tulekahju pilti näidates rääkinud tubli paar minutit tuletõrjujate väikestest palkadest, mõelnud käigu pealt välja hulgalisi väikesi olukorda ilmestavaid lisadetaile jms. Ja nii saatest saatesse.
Oleme pannud ka sündmuskohal viibivatele inimestele omatahtsi nimesid ning leiutanud värvikamatele võimalikke taustalegende. Loodan, et need inimesed väga ei pahanda. Kõik see on toimunud ainult televaataja hüvanguks ja saate vaadatavuse nimel.
Üks telelegend räägib politseisaate monteerijast, kes saatejuhi poolt sisse loetud prostituutidest jutustava teksti peale rahulikult tänaval jalutavaid noori naisi näitas.
“Kuule, pane mingi teine pilt. Ega need ole ju litsid,” lausunud saatejuht etteheitvalt.
“Nüüd on,” jäänud monteerija napisõnaliseks.
Või juhtum ühel tapmisekohal, kus oli liiga vähe verd valatud. Mindi poodi, osteti vett ja valati see sügiseses pargis maha. Kuuvalguses helklev vesi jättis efektsema vereloigu mulje, kui ehtne veri iial oleks suutnud jätta. Vaatajad tardusid kui saatejuht, filosoofiliselt äraseletatud ilme näol, “vereloigu” kohale kummardus.
KUIDAS SAADET VENITATAKSE
Millega politseisaadet veel venitada annaks? Aga on ju veel intervjuud. Peamine venitamise taktika, kui lugu ise on pisike ja sellest suurt midagi ei saa, on politseinike või asjaosaliste kommentaarid, mis pannakse võimalusel täispikalt sisse. Meenuvad ülipikad, peaaegu katteplaanideta intervjuud, kus pisiasjadeni lahatakse mõnd tühist detaili. Näiteks, kummas käes hoidis kurjategija tühja pudelit või millise posti juurest ta paremale keeras. Aga vastav häälestatus, veidi mingeid kaadreid sündmuskohalt, natuke muusikat – ja rahvas vaatab.
Miks näidatakse politseisaates tagaotsimisi või varastatud nodi? Selleks, et keegi naabrimehe peale kaebaks või oma ammu pihta pandud jalgratta üles leiaks? Ei. Ka tagaotsimised ja varastatud kraam aitavad pooletunnist saateaega hästi täita. Mis siis, et enamik neist ei ole saate eetrissemineku ajaks enam nii “värsked”. Rahvas seda ju ei tea. Aga kolm minutit venitab enamasti ära ka siit.
MILLISED ON POLITSEINIKUD
Politseiga on politseisaadete tegijatel siiski enamasti head suhted, kui mõned erandid välja arvata. See on ka mõistetav, sest suur osa tõeliselt huvitavast materjalist laekub saadete tegijatele politsei armust. Paraku on politsei suur organisatsioon ning selle liikmed väga erinevad.
On neid, kes lasevad oma autos operatsioonidele kaasa sõita, näitavad kõike ja lasevad rahulikult materjali filmida (veel tagantjärele suured tänud) ja neid, kes keelduvad igasugustest kommentaaridest või info jagamisest isegi siis, kui kaamera ei tööta.
Politseisaadete tegijate ja politsei sidemed niisiis eksisteerivad, kuid üldjuhul jäädakse üksteise suhtes üsna reserveerituks.
Saate tegemise käigus selgus muuhulgas hämmastav fakt, et Eesti politsei töötab üldjoontes hästi. Vähemalt jääb asja seestpoolt uurides selline mulje. Sellele viitab ka statistika, sest viimasel ajal on just raskemate kuriteoliikide avastamise protsent kõvasti kasvanud. Eesti liigub heaoluriigi suunas? Kui jah, pole nii mitmel kanalil näidatavaid politseisaateid varsti enam tarvis.
VÄGISI VALMISTATUD JÄRATAV KONT
Kuid seesama statistika ütleb, et politsei usaldusväärsus rahva silmis on madal. Tegelikult peitub põhjus ilmselt selles, et kogu kaadrit ei ole korraga võimalik õpetada rahva ja veel enam meediaga suhtlema. Reapolitseinik võib teha tööd hiilgavalt, kuid kui temast jääb üldsusele mulje kui kurjast, hoolimatust ja mittesuhtlevast tüübist, nullib see rahva silmis saavutused. Nende üksikasjade paikasättimine on aga puhtalt meediaspetsialistide rida. Siiani pole sellega arvestatavas mahus ilmselt tegeletud.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et politseisaate tegemine on tänaseks muutunud muinasjutuvestja ametiks. Tihtipeale tuleb kesisevõitu ja igavast materjalist telemaagia abil enamvähem järatav kont valmistada. Maitse üle küll ei vaielda, kuid enamasti see ei õnnestu.
Niisiis.
Head vaatamist, kallis publik!
Või pigem – stopp.
Tegelikult oleks ajule palju kasulikum, kui te seda jama ei vaataks. Või parem lõpetage teleka vaatamine üldse!
