Indrek on minu staa?ikaim naabrimees. Selline naabrimees, kellega jagasime pikki aastaid isegi vannituba (me elasime nimelt ühe vanniga majas). Aga Indrekuga vanni jagamisest ei tõusnud kunagi mingit tüli: sageli ilmus naabrimees koju alles esimeste hommikuste koidukiirte aegu (reeglina täiesti kainena) ja kadus enne, kui minusugune laiskvorst teise hommikukohviga poole peale jõudnud oli.
*
Indreku uues kodus külas käies tõden, et pind on küll vahetunud, aga kombed ja põhihoiakud samaks jäänud. See on meeldiv äratundmine.
“Mis sa jood? Teed või kohvi?” küsib Indrek. Minu vastuse peale, et tehku pigem teed, ma olen ennast hommikul jälle kofeiinimürgituse äärele suutnud kaanida, teatab ta: “Väga hea, ega ma oskagi kohvi teha. Joon küll kohvi, aga mitte kodus.”
See, et kohvi juuakse kohvikus, on vägagi indrekulik suhtumine. Tema päevad mööduvad büroolabürindis või linnaruumis ning tüütutes olmeküsimustes on Indrekust mugavlaisemat kodanikku raske leida, tal on neist sügavalt savi. On nagu on, ta loeb pigem head raamatut kui väikekodanliku kodukaunistamisega jändama hakkab.
*
Indrek: “Tegelikult on nii, et mind sunnitakse esimest korda elus väikekodanlaseks hakkama. Kahe kuu jooksul. See tähendab korterit ostma hakkama, enne on alati mingid muud mugav-variandid olnud.”
Mina (provotseerivalt): “Oleksid sa põhimõtteliselt nõus tutt-uues majas elama?”
Indrek (väga veendunult): “Ei! Mitte mingil juhul. Tegelikult ma ei tea, aga võimalikud variandid oleksid Kadriorg, Kassisaba või kolme tee vaheline ala (Endla-Tulika-Paldiski mnt), vanalinn on liiga kallis? Kalamaja võiks vast ka kõne alla tulla. Ideaalne elukoht on Raekoja platsist kahe kilomeetri raadiuses, kaasaegselt renoveeritud vanas majas. Kus ma mitte mingil juhul ei elaks? Linna lähedal maal. Ma ei taha oma elu sisustada autoroolis lapsi kooli sõidutades ja tegelikult ma ei viitsi üldse majas elada. Asotsiaalidest naabritega maid jagada ka ei viitsi.”
*
Noogutan mõistvalt ja tõden endamisi, et naabrimehi küll otseselt ei valita, aga kõrvuti elama satutakse siiski mingite eelnevate sarnaste valikute lõpptulemusena.
Indrek: “Kogu aeg on nii: mina väljas, Raili (Indreku elukaaslane) väljas. Vahel koos, vahel eraldi. Laps lasteaias. Põhimõtteliselt, see oli algusest peale teadlik pedagoogiline samm. Las läheb sootsiumisse! Ja naine kohe tööle, muidu tekiks väärtushinnangute konflikt. Enamik probleeme tulenebki sellest, et kui naine kodus istub, siis sootsium aheneb. Mõlemale peavad normaalsed eneseteostusvõimalused alles jääma!”
*
Mina: “Mida sa viimati lugesid?”
Indrek: “Viimast Akadeemiat. Ingrid Rüütel ja Ene-Margit Tiit uurisid noorte vaba aja veetmise harjumusi. Küsimustik oli umbes selline: Kus nad tantsivad, variandid diskotantsupidu-muu. Mida kuulavad: disko-rokkmuu.”
Mõlemad koos: “Väga pädev liigitus. IRW”
Indrek: “Seda uurimust lugedes tekkiski minul kui suht noorel inimesel küsimus, et kui tähtis on see, kui sees sa ise selles liigituses oled, et oleksid pädev küsitlust korraldama. Selline liigitus tundub suhteliselt? nojah.”
*
Indrek kaob kööki ja naaseb sealt mõne aja pärast kahe kruusi veidra leotisega, mis näeb välja, nagu oleks sinna kergelt hallitanud spagetid ära uputatud, aga maitseb päris hästi. Lisaks pidada peavalu ka veel ära võtma.
“Kallan sulle siis hiina napsi ka? paljud ei suuda seda juua,” sõnab peremees ning kallab mu klaasi vägagi seto hansat meenutavat asja täis. “Nojah, samakad on kõik üsna sarnased. Aga arva ära, mis see maksis! No arva, arva, paku midagi!”
Mina: “Hm. Ma üritan välja mõelda, milline hiinlaste alkoholipoliitika olla võiks. See on kas väga odav või väga kallis, muidu sa ei küsiks. OK. Ma pakun, et see on odav. 30 krooni?” (Tegu on pooleliitrise vabrikutoodanguga).
Indrek: “6 krooni meie rahas. Aga ei, nad ei ole sellepärast sugugi kogu aeg maani täis. No ma ei tea, sotsialistlik süsteem. Perekond? Teistsugused lõõgastumisviisid? Tänavapilt on siinsega võrreldes ikka väga sirge.”
“Mis sa Hiinas tegid?” uurin Indrekult, kui juba teine hiina ime minu ees avanenud on.
Indrek: “Niisama t?illisin. Eelmisel aastal. Kas sa tead, mis oluline sündmus järgmisel aastal kogu inimkonna jaoks ees on?”
Ei. Ma ei tea ega mõtle välja ka.
“Järgmisel aastal saabub see hetk, kui pool maailma elanikkonnast elab linnades. Peamiselt Aasia suurlinnades. Pooled maailma kraanadest ja betoonivarust on ka nendes samades Aasia kiireltpaisuvates suurlinnades. Ütleme nii, et ma käisin vaatamas, millises maailmas mu imaginaarsed lapselapsed kunagi elama hakkavad.”
*
Ja ta jätkab: “See aasta eristub viiest eelnevast vast jah selle poolest, et reisimas olen küll käinud. Hiinas käisin ja Gruusias ja Aserbaid?aanis. Ausalt, kõik need, kes vinguvad, et Nõuka ajal oli elu parem jne, saadaks ma Kaukaasiasse. Tegelikult ongi raske ennast 10 aasta tagusesse aega tagasi projitseerida, ikka kipud üle idealiseerima, aga seal on värk ikka praegu ka tunduvalt hullem kui meil kunagi olnud. Eks need erinevused tulevad eelkõige laiemast kultuurimentaliteedist, religioonist. Kultuuritaust paneb ikkagi asjad paika: Põrgupõhja Vanapagana mentaliteet on protestantlikus kultuuriruumis edukuse eelduseks. Katoliiklased lihtsalt lähevad kirikusse ja paluvad andeks, korras. Lisanüansina tuleb veel see mängu, et näiteks suured kaubateed jooksid omal ajal läbi Madalmaade. Kauplemises on elementaarne reegel, et elu sees ei tohi valetada, ei saa andeks, palu, palju tahad. Või ütleme, et ühe korra võid valetada ja siis on kõik.”
*
Proovime muudkui hiina imesid.
Indrek: “Vaata, mingi T?ehhovi novell on ka, kus ta võrdleb sakslast ja venelast. Sakslane rabeleb ja rabeleb, ei oska elu nautida, kogu aeg on vaja veel 100 aakrit maad harida. Venelane saab isalt päranduse: läheb mängib kaarte ja kaotab. Siis kaotab uuesti. Viimaks ei jää tal muud üle kui vene ruletti mängida: kas kõik või mitte midagi. Sama asi on ajaloos palju kordi kordunud.
Meie ühiskond läheneb kiiresti igavale heaoluühiskonnale, kus sündimus väheneb ja inimesed muutuvad teatud ebamugavuste suhtes väga tundlikuks. Näiteks Rooma riigi aegset postisideteenust ja teedevõrku võib vabalt praeguse mobiilsidevõrguga võrrelda. Pool Eesti riiki oleks võimeline mässama hakkama, kui kuu aega mobiilsidet ei oleks.”
*
Veel veidike hiina rüüpeid.
“Eurooplased peavad end intellektuaalideks ja samas elavad teiste tsivilisatsioonide arvelt: häh, mingi Ameerika, kauboisaabastega president. Aga samas, kui all lõunas –
Albaanias – oli suur mäss, ei saanud Euroopa intelligendid sellega muidu hakkama, kui pidid ameeriklased appi kutsuma.”
*
“Lähme, teeme suitsu,” siirdume rõdule.
Mina: “Lausa tuba ju?”
Indrek: “Jabur, see oli Raili tädi (keraamik Annika Teder) korter ja siis viimaks otsustasid nad, et OK, hakkame ka venelasteks. Tõsi küll, tunduvalt intelligentsemal moel, ehitasid rõdu kinni. Miks Vene ajal, kui oli ilge ruumikitsikus, ei võinud siis kõiki rõdusid ühtemoodi kinni ehitada?!”
Tõesti.
???
*
Külaskäigu kulminatsioon saabub alles siis, kui kodus oma meilboksi avan. Seal ootab mind ees kaastundlik kiri Indreku elukaaslaselt Raililt: “Tahtsin lihtsalt viibata, et ära halva sõnaga meenuta ja pikka viha pea?
Tulin koju ja nägin, et Indrek oli Sulle tõelise piinakambri korraldanud – laual oli kolmekroonine hiina alka??ide hirm ja te olite joonud seda teed, mille me Buddha templist ostsime minu migreenide raviks ja mida mina isegi hirmuäratava migreenihoo puhul vaevu suudan sisse ajada (üldiselt hirmutas ka müüja, et vähesed suudavad seda juua). Loodan, et püsid veel hinges ja kõik lõpeb hästi.. 🙂
*
Ja raske oli tal pärast uskuda minu seletusi, et kõik oli väga maitsev ja ma ei tulnud mitte selle pealegi, et see kuidagi teistmoodi olla võinuks. Ja ma pole kindlasti mitte see külaline, kes viisakusest ükskõik mida endale sisse toppida laseks.
Lisaks on asju, mida ma suu sissegi ei võta, hirmuäratavalt palju. Kui see oligi maailma hirmsaim söömaaeg, siis on elu tõepoolest ilus.