Lapseohtu linnapead Jüri Ratast ja Pärnu Viisitamme koheldakse meedias kui naljanumbreid, Edgari pseudonüüme, tankiste ja küündimatuid parteisõdureid, kes tänu orjameelsele kuulekusele kiiret karjääri teevad. Ja seda julgeb väita meedia, kes pärast meie punaseid särke on hakanud eetika küsimustega tegelema. Nagu näeme, on tegelemisest vähe, on tarvis süveneda.
PATRIARHAALSED JA MATRIARHAALSED ILMINGUD
Eetika aluseks on traditsioonid ja traditsioonilised väärtused, nagu näiteks perekond. Jüri Ratas on ehe näide pereväärtuse renessansist, sellest, kuidas noor poliitik ei hakka oma patroonile sitta keerama nagu tänamatu ja nihilistlik Sven Mikser, vaid käitub iidse patriarhaalse peremudeli kohaselt, väärikalt ja eetiliselt.
Me ei saaks ju võtta tõsiselt nolkpoliitikut, kes iseenese tarkusest juhiks poole miljoni linna või suvepealinna. Juhtimine on vastutusrikas tegevus, kus noore tulise aruga kaugele ei jõua. Patriarhaalne ilmavaade on iseäranis lähedal Ratasele, kes pärandas oma töökoha isale. Mina pean Ratase käitumist eetiliseks – kes ei austa oma isa, ei austa üldse mitte sittagi.
Samas ei saa me keskerakonna poliitikat süüdistada ühekülgses mees?ovinismis, Pärnu noor linnapea Viisitamm on abielus auväärses eas daamiga ja tema puhul saame rääkida traditsioonilisest matriarhaalsest peremudelist. Sel kombel tagab keskerakond muistsete pereväärtuste mitmekülgse edenemise ja säilimise ning eetilise eluviisi.
Kõik võivad täiel häälel hõisata – pere, lapsed, isa, ema! – ja seejärel pedeklubis lustida. Ratas ja Viisitamm seda teed ei lähe, nad elavad oma konservatiivsete vaadete kohaselt, ehkki kuri meedia neid igal võimalusel haugutab. Aga mina ütlen Ratasele ja Viisitammele: olge kindlad, teie olete eetilise elu esimesed vasikad.
Kerge teil olema ei saa, aga ilma teieta eesti elu ei edene. Ma ei jõua ära imestada keskerakondlikku kaugelenägevust: kui Ratas intervjuu annab, on vastus igale kriitilisele küsimusele – ma vaatan kaugele tulevikku. Kunagi ehk saame ka teada, mida isand Ratas tulevikus näeb. Seniks aga keskendume olevikule.
ÕILSAD EESMÄRGID
Ja taas kord peame langetama pea Edgari tarkade valikute ees. Kasvõi linnapea, relvastatud, ent mitte piisavalt ohtlik Toomas Vitsut oleks ehk tulistanud veel mõnda Roosikrantsis rajalt maha võetud koolitüdrukut, aga mitte midagi enamat. Seega on Ratasel õigus, kui ta kinnitab, et keskerakond pole maffia. Maffias on ikka palju rohkem püssimehi kui üks eksleva pilguga Vitsut.
Paljude Eesti parteide kohta pole midagi ütelda, Edgari poliitika võib aga kokku võtta mõistesse mõõdukas tolerants. Eks ole kesikute hulgas mitmeid tegelasi, kes seltskonnalehtedes paljalt või läikivas hommikumantlis poseerivad. Neil on küll poiss-sõpru rohkem kui liiva mere ääres, aga linnapeaks ei saa neist keegi ja kui, siis mõnes Paldiski tüüpi pärapõrgus, mis on pigem pagendus kui hiilgav karjäär.
Just selline ongi õige tolerants. Kui tükib parteisse, las tuleb, kusagile mujale friiki niikuinii ei võeta, aga olgu tänulik ja teadku oma kohta. Toogu paljaste kätega võõraid kohukesi tulest välja. Ja üldse, milleks seadusetähest nii kiivalt kinni pidada ja kohukesi kottida. Eesmärk on ju õilis – pereväärtused.
Perekondlikke meeleolusid Talina volikogus süvendab kindlasti asjaolu, et mõlemad pooled peavad kokku hoidma nagu hundid. Ühehääleline enamus väärtustab iga koalitsiooni ja opositsiooni liiget, ka kõige mõttetumad mehed on täna parteiliidritele armsad kui lihased lapsed. Kõigisse tuleb suhtuda hoolivalt ja mõistvalt, kõigi vajadused tuleb rahuldada ja kõik peavad saama eneseväljenduseks hummeri või jahi – muidu abielluvad konkureeriva pere esimese ettejuhtuva vallalisega ja maailm läheb hukka.
JÄRGI ON AINULT PERELIIKMED
Meil on lõpuks ometi tugev opositsioon, nii tugev kui üldse olla saab. Talina linnavolikogu on täiusliku harmoonia kehastus. Jõudude tasakaalu parim näide. Kusjuures selle ideaalse linnavolikogu ja valitsuse saavutamiseks läks vaja küll kaheldava väärtusega kohukesereklaami, aga tulemus on ju väga tervitatav.
Ühed valitsevad, aga opositsioon on nii rohkearvuline, et saab igal Edgari sõrmeliigutusel silma peal hoida. Üldse on kõik ka keskerakonnas endas tasakaalus, vana kogenud Edgari ideid viivad ellu kuulekad, terved ja tugevad noorukid. Vanade mõistus ja noorte entusiasm koos annabki optimaalse tulemuse. Kusjuures peresidemed aitavad parteid koos hoida. Peale pereliikmete on ju praktiliselt kõik jalga lasknud. Või Vilja seal siiamaani vahiks, kui poleks Hundisilma taluga abielus.
MORAALI DEFINITSIOON
Tuleb endale aru anda, et kui ühiskonnas pole enam mingit eetikat, moraali ega ühtki vettpidavat poliitilist vaadet ega poliitikut, siis perekondlikele sidemetele annab rajada mida iganes – antud juhul Eesti suurima partei ja suurima linna rae. Perekond on ikka sõna otseses mõttes ühiskonna algrakuke. Meie riigis on küll nii, et ühiskonna algrakkudest mingit kõrgemat organismi ei moodustu, aga ka tubli ainurakne on parem kui mitte midagi.
Kui hakata moraali defineerima, siis kõige lihtsam ongi seda teha läbi kuuletumise. Moraal on iseseisva mõtlemise puudumine ja autoriteetide pime neegerdamine. Selles mõttes on meie ühiskonnas piisavalt moraali, mis seisneb reklaami ja massimeelelahutuse väärtuste orjameelses kummardamises. Keskerakond esindab traditsioonilise ja perekeskse moraali viimast kantsi, vanamoodne küll, aga selle eest täiesti eetiline.