Woody Allenil on film “Kõik, mida sa oled alati tahtnud teada seksist, pole aga julgenud küsida”. Muusikaga on natukene nagu seksiga – mida rohkem asja sees olla, seda enam tekib hämaraid nurki ja vastamata küsimusi. Ning sealt ka idee minna vastust nõudma tegijatelt. Vähesed teavad, et Tallinnas Hiiul asub firma nimega Pedrobeat, mis koondab enda alla nelja maailma peamise plaadifirma – EMI, Warner, Sony ja Universal – esindajaid, kes toovad Eestisse suurema osa siin tarbitavast välismaa muusikast.
Nii me siis istusimegi Pedrobeati kontoris – täis CDsid ja dekoreeritud plakatitega – koos lugupeetud firmaesindajatega (Margus Varusk – Universal, Koit Raudsepp – Sony, Andra Arula – EMI, Anu Varusk – Warner) maha, ma panin diktofoni käima ja lahti läks. Intervjuu tuli hüplik, sest vaheldusid nii teemad kui ka vastajad, aga see pole nii oluline. Ma läksin sinna, et teada saada, mida arvab muusikast selle müügiga professionaalselt tegelev inimene ja kas töine muusikaga tegelemine lõpuks kogu asja ka rutiiniks pöörab.
MEIE FILOSOOFIA, ROCK´N´ROLL
Mida ma siis muusikabisnisest targemaks saamise eesmärgil küsin?
Hei, kas teil on kodus suured plaadikogud?
Ebalev vaikus.
Margus: “Igaühel erinevalt.”
Anu: “Margus on kogu aeg plaate kogunud, temal on päris suur.”
No olgu, aga kas muusikast küllastumus ei teki? “Ei,” üksmeelne vastus. Ja mulle seletatakse, et pigem hakkab inimene kõrvuni muusika sees olles karmimalt selekteerima. “Head muusikat tuleb alati peale, ega muusika üldiselt sellepärast igavaks muutu, et teda palju on. Vahel tuleb suisa ootamatuid leide.”
Hm, kui mina lapsepõlves limonaadivabrikus töötasin, sain pärast esinädala eufooriat terveks eluks limonaadist küllastumuse. Aga Anu ütleb seepeale, et muusikaga on nagu limonaadiga: vahel tahad ja vahel mitte, vastavalt tujule valid erinevaid asju.
No ja kuidas plaadifirmasse tööle saada?
“Nagu igal pool. Korraldatakse konkurss, info levib, kandideerid ja siis saadki. Vahe tavalise bürootööga on vast see, et inff levib ennekõike muusikaga seotud inimeste seas.” Ja üksteise võidu hakkavad nad seletama: “Tegelikult on muusikamüüja natukene ebatüüpiline mäned?er. Muusikat peab jagama. Paljud inimesed on ka muud moodi muusikaga seotud: teevad raadiot, korraldavad kontserte.”
Vahepeal laekub Koit, kuulab ja prahvatab: “Vaata meie firmat! Sa oled kindlasti käinud mitmeski kontoris. Eks see, mida sa siin näed, peegeldab ka meie firma filosoofiat. Tead, mis see on? See on rock’n’roll! Meie juhatuse esimees armastab öelda, et meil on rock’n’roll firma ja et meie ei peagi elama nii jäikade reeglite järgi kui iga teine?”
“Aga meil on omad jäigad reeglid!” lõikab Margus vahele. Koitu aga ei häiri miskit: “Üks põhijäikreegel on: Show must go on! Muusikabisnis on ka bisnis. Aga me võime vahel endale lubada teistmoodi käitumist. Meile ei panda seda pahaks!” Margus jälle: “Aga seda ei panda meile pahaks, sest kliendid on tihtipeale samasugused.”
TÕMMELDA NOORTE PÄRAST!
Olgu, rock’n’roll rock’n’rolliks, aga milline on muusika, mis kõige paremini Eesti publikule peale läheb?
Siinkohal muutub jutuajamine veel elavamaks. Ühest suust kinnitatakse, et igal pool tarbitakse oma muusikat esmajärjekorras. Ja peale üldtuntud popmuusika teiste rahvaste muusikat eriti ei taheta. Eestis on erandiks soome muusika, turistid nimelt, lisab Andra. Aga lätlastest tuntakse Brainstormi ja heal juhul Raimonds Paulsi, leedu muusika on täiesti tundmatu maa.
Margus hakkab üles soenema: “Suur osa inimesi ostab seda muusikat, mis on hooajal moes ja mida reklaamitakse. Vaid pisike grupp otsib mingit muusikat, ta teab, mida soovib.” Sekkub Anu: “Tihtipeale me näeme vaeva just selle pisikese grupi pärast. Ehk siis, me hoiame poodides mingit muusikat, mis laialt ei levi.”
Koit seletab taolise rabelemise mõtet, lähtudes pikemast perspektiivist: “Nende noorte pärast, keda on pisike sihtgrupp, tõmbleme me rohkem kui oleme teeninud! Aga meil on vaja seda sihtgruppi hoida ja informeerida!”
Üldse paistab sihtgrupi-teema muusikas olevat ettearvamatult huvitav. Koit seletab, et Eestis on muusikaga asjad paigast ära. Kui mujal maailmas on kõige aktiivsem plaadiostjate kildkond keskklassi noored, siis Eestis on peamine ostjaskond “kolmkümmend pluss”. “Soomes on üle-kolmekümnesed “surnud grupp”, neil on korteriliising, autoliising, pere ja lapsed, kellele tuleb raha anda, et nood saaksid plaate osta! Ja meil on nemad põhiostjad, nendele oleme fokuseerunud ja seepärast müübki Eestis kõige paremini adult contemporary.”
INDIEDE UUS TÕUS
Mis mind huvitab, on see, kui iseseisvad on meie omad “plaadibossid” turu varustamisel.
Ja on ja ei ole.
Suured plaadifirmad on üles ehitatud regionaalselt ja Eesti kuulub selles struktuuris Ida-Euroopa alla. “Samas on eestlaste muusikamaitse pigem Skandinaavia ja Saksamaa moodi. Eestis mõjutavad rahva muusikamaitset Saksa muusikakanalid,” nendib Anu.
Plaadimüügiprioriteedid ja avaldamisajad on aga peakontoris paika pandud. Ent jutu käigus selgub, et kohalikel on ka oma sõnaõigus. Anu: “Kui ma näen, et teisel artistil või plaadil on potentsiaali, siis saan asju “ümber vangerdada”. Suurte tähtedega on nii nagu on, aga just väiksemate populaarsusel on riigiti vahe.”
Ja üldse soovitavad plaadispetsialistid kohalikel artistidel esialgu suurtesse firmadesse mitte ronida. Nii Margus kui mõlemad A-tüdrukud teevad asja suhteliselt lihtsalt selgeks: “Suures firmas on kiirel ajal peamine tähelepanu suurtel artistidel. Nii võibki uus artist riiulile jääda. Sellepärast ongi indied jälle tõusmas, et indie-firmad suudavad rohkem ühe artistiga töötada. Suures firmas läheb kiirel hooajal (nagu praegu) kogu energia suurte levitamisele. Samas on suurema all muidugi paremad levivõimalused, kõik uksed on valla.”
PIRAATLUS, PIRAATLUS
Teine muusikaga seotud keskne teema on piraatlus. Võltsitud plaatide asemele on astunud netist mahalaadimine.
Margus väidab, et netist tõmbamine ei ole siin Eestis nii suur probleem. Netist tõmbavad teismelised, kes niikuinii plaate ei ostaks (raha ju pole, mäletate!). Keskealised (mina ka, õudus, käin juba selle alla!) ostavad nii nagu ostavad.
Ja jälle lähevad tuurid üles. Anu prahvatab ühel hetkel: “Eriti tobe on, et netist tõmmatakse Eesti muusikat. Eesti artistid ei teeni üldse nii palju ja seega on Eesti muusika tõmbamine ebaaus.” Pikema filosofeeriva diskussiooni järel jõuame sinnani, et ju see üks nõuka aja jäänus ole, kui inimesed harjusid igalt poolt asju “ära nihverdama”.
Ning oleme jälle tagasi sealmaal, et muusika on suurele tarbijatemassile “mööduv nähtus”, mida tarbitakse kas taustaks või siis teiste eeskujul.
Niisiis, ehkki asi pole hull, võiks ta parem olla. Parem võiks aga alati olla. Ja on võimalust, et paremaks läheb. Vot nii!