Uues kaubamajas ostuöösel asjad poole hinnaga! Ilma tagatisteta odav tarbimislaen! Osturalli! Loe ajakirja Ostumõnu! Meie igavesele tarbimiskasvule rajatud majandusmudel suunab meid üha sügavamale tarbimisühiskonna sohu. Asko Künnapi irooniat tsiteerides – võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju? Või siiski ei võida?
Meile, paadunud enesehaletsejatele meeldib ennast võrrelda lääneeurooplaste ja põhjaameeriklastega, paistame ju sellel taustal nii vaeste ja mahajäänutena – ameeriklastel on peres tüüpiliselt mitu autot (millest vähemalt üks kütuseõgija maastur), keskmine eurooplane lendab mitu korda aastas palmi alla puhkama.
Meie siin Eestis tahame ka!
Karm reaalsus on aga see, et lähema saja aasta jooksul saab samadel tuuridel jätkates otsa suur osa meie tänase heaolu allikaks olevatest loodusressurssidest. Saja aasta pärast on lahenduste otsimiseks hilja, seda tuleb teha täna ja mitte ainult valitsustel, vaid meil kõigil. Näiteks läbimõeldud tarbimis- ja ostuotsuste kaudu.
VASTUTUSE KÜSIMUS
Kuidas on see võimalik, et kuigi arusaam näiteks sellest, et naftat ei jätku enam väga kaua ja et kliimamuutuste mõju saab olema katastroofiline, on üldlevinud ja tunnustatud, tormatakse sellest hoolimata mööda allakäigutreppi edasi? Põhjus on lihtne: multinatsionaalsed suurfirmad pole muutustest huvitatud, sest kaotaksid oma tänased megakasumid ja positsiooni maailmas. Just nemad on need, kes kujundavad imeosavalt meist igaühe tarbimiskäitumist ja elustiili.
On täiesti ilmselge, et näiteks General Motors, Shell või Novartis on juba ammu majanduslikult ja poliitiliselt mõjult suuremad kui keskmine maailma riik. ÜRO võib maailma suundumustest arvata, mida tahab, aga tegelikult kujundab maailma suurfirmade majandusvõim.
Kes võidab kõige enam Iraagi sõjast, kas maailma rahu? Vale vastus – võitjaks on sõjatööstus: Halliburton, Lockheed Martin, Boeing. Ja mida suuremaks kasvab ühinemiste kaudu üks firma, seda lihtsam on tal hoiduda keskkonna- või sotsiaalsest vastutusest. Küla väikepoodnik vastutab otseselt kohaliku kogukonna ees, Coca-Cola kui hoomamatu üksus ei vastuta paraku ühegi kogukonna ega millegi ees.
RAISKAMISE PIDEV KASV
Reklaam on siin üheks leidlikuks vahendiks, mis aitab suurfirmadel maailma vallutada – reklaami ja meelelahutustööstuse omanduses oleva meedia kaudu tekitatakse meis vastupandamatu vajadus üha rohkem ja rohkem tarbida ja sinna need loodusressursid kaovadki. Reklaam kui enamasti sisuliselt maailmahävitamisele üles kutsuv nähtus on juba oma olemuselt iseenesest äärmiselt keskkonnavaenulik.
Hetkel reklaamiseaduse järjekordseid parandusettepanekuid kaaludes peaks Riigikogu K-kohukese asemel mõtlema variandile reklaam üldse ära keelata. Piisaks sotsiaalreklaamist, mis edastab olulist infot – olgu see siis suitsetamise ja seksiorjuse vastu või klaastaara taaskasutamise poolt.
Üheks illustratiivsemaks näiteks firmade õhutatavast keskkonnavaenulikust tarbimisest on veider nähtus nimega mood. Osavad tootjad on suutnud luua rikastes ühiskondades olukorra, kus inimesed igal hooajal või aastal oma igati kasutuskõlblikud kehakatted hülgavad, et uued osta. Kusjuures ostavad uued mitte seepärast, et vanad enam kuuma päikese või külma pakase eest ihule varju ei paku – ostavad uued seepärast, et tootjate poolt käibelelastud kõlaka kohaselt peaksid meie riided sel aastal olema teist värvi või teistmoodi kokku õmmeldud! Mis on sisuline kasu sellest idiootsest ja kahjuks globaalses mastaabis tohutust ressursiraiskamisest? Kui vanasti tehti riideid ja jalanõusid selliselt, et need aastakümneid kestaksid, siis nüüd enam mitte. Kahtlemata osataks teha, aga see poleks tootjatele kasulik.
Ja nii me toetamegi moejanuste tarbijatena looduse kurnamist ning Aasia lapsorjade ekspluateerimist. Rikkas Põhjas (kuhu me kahtlemata kuulume) laialt levinud komme pritsida ennast peentesse pudelitesse villitud kemikaalidega sööb maailma naftavarusid. Kui palju ostja sellele kosmeetikapoes mõtleb? Aga peaks mõtlema, kui tahab, et siin planeedil ka saja aasta pärast elamisväärselt olla saaks.
VÄHEM MÕTTETUT RÄMPSU
Ressursside ülemäärase tarbimise teemade arutamiseks on praegune jõulude-eelne aeg väga paslik. Tuletades kasvõi meelde, et jõulud olla justkui mingi endasse-vaatamise-aeg.
Tegelikkuses on jõulude-eelne aeg kujunenud paraku tootjate ja kaupmeeste terrori ajaks. Piiramatute tarbimisreklaamide tulvast uimastatutena oleme müügimeestest snaiperitele jõulude eel lihtsaks saagiks.
Just seetõttu – läbimõeldult elades ja tarbides ei tee me mõttetult liiga looduskeskkonnale ega enda rahakotile.
25. novembril tähistas murelik kodanikkond Põhjas traditsiooniliselt ostuvaba päeva. Kanada eestlase Kalle Lasni poolt algatatud ülemaailmne liikumine ei kutsu siiski antud päeval toidupoodi vältides nälgima – päeva mõte on hoopis panna inimesi mõtlema oma tarbimisharjumustele ning nende keskkonnamõjudele.
Ja veel jõuludest. Eriti paslik on igapäevastele tarbetutele ostudele mõelda just praegu. Kas kingitustena edastatav järjekordsete ebavajalike asjade kuhi teeb meie lähedased õnnelikumaks? Vaevalt. Tarbetute asjade asemel on mõistlik kalleid inimesi rõõmustada koos veedetud ajaga, teatri- või loomaaiakülastusega. Suhtlemisega näost näkku, mitte SMSi või MSNi vahendusel. Juba oktoobris jõulureklaamidega alustavad ostukeskused las panevad ennast kinni!
Lihtsalt mõelgem: tarbigem seda, mis päriselt meeldib või vajalik on, mitte arutus koguses suvalist rämpsu.