Eestis on alanud justkui spontaanne moosikogumiskampaania. Selle asemel, et rõõmustada lapsukeste hommikuputru, peab memmede poolt hoolikalt purki pandud magus asuma teele Brüsseli poole.
MOOS OSUTUB RELVAKS
Mitte selle pärast, et Euroliidu pealinnas valitseks nälg ja viletsus – vastupidi, purgike õunamoosi peab koputama õela ja täissöönud euroametniku rasvunud südametunnistusele: eesti rahvas on iidne laulurahvas, suusarahvas ja moosirahvas! Suhkrutrahv on meievastane genotsiid! Ega eesti mehed saanud jõuluvanade maailmameistrivõistlusel esikohta kogemata – selle suurvõidu dopinguks oli ikka soolestikulibestina kasutusel olnud punasesõstra?elee!
Kampaania on hooga käima läinud. Maainimestele on ikka meeldinud toiduga vallatleda: piima tee peale valada, sigu Toompeal piinata ning saiapätse lehmadele toita. Meediale on selliste ürituste kajastamine samuti mokkamööda. See protest on kui värviline vikerkaar muidu nii tõsises poliitika?anris. Vähemuste värk, nagu homoparaad, ainult et väljaveninud dressipükstes ja takuselt käsitsi joonistatud purgisiltidega.
Kampaania korraldajaks ja eestkõnelejaks on saanud Tartumaa Põllumeeste Liidu tegelane Jaan Sõrra, kes, murekorts otsa ees, ilmub tõsise näoga meie teleekraanidele. Vihane võitlussära silmis kutsub ta rahvast üles relvadele – tassima kokku moosi. Põllumajandusministe eriumi inimesed vaatavad asja mõnuga pealt ja noogutavad muheledes kaasa.
TUTTAV STSENAARIUM
Suure Moosisõja stsenaarium on väga klassikaline ning ajaloofilmidest tuttav. On suur ja tugev välisvaenlane, kes ikestab suhkrutrahviga üht väikerahvast ning vägistab julmalt selle väärikamaid tütreid – vanamemmesid, kelle käes on varjul murakad?emmi retsept. On sitke ning isepäine väikerahvas, kelle vabadusetung kannab sajanditepikkust kullaproovi. On kaval partisaniliikumine, kelle kannatus on katkenud ning peagi lahvatab vimm, mis kogunend salaja. Selle maleva etteotsa astub suur juht, kes arvatakse pärinevat otse Lembitust. On vägev ja imettegev reliikvia: meie reliikvia on moos!
Esmapilgul võib selle kampaania eesmärk tunduda aus ja üllas: pöörata Brüsseli ametnike tähelepanu justkui ebaõiglasele suhkrutrahvile. Kuid eurovolinik Siim Kallase sekretariaadi ülem Hendrik Hololei naeris selle idee laginal välja. Tema arvates ei jõua eestlaste moosine hala mitte kuhugi. Pärast seda, kui ilmus välja plaan B – kogunenud magusahulkade saatmine Brüsseli asemel Eesti lastekodudesse -, oli selge, et kogu Suure Moosisõja eesmärk oli eelkõige sisepoliitiline. Aga milleks see kõik?
Lisaks pullitegemisele ja pimedal sügisajal maainimestele tegevuse pakkumisele võib täiesti selgelt ennustada käimasoleva kampaania võimalikke mõjusid ühiskondlikule arvamusele.
Kõige olulisemaks muutuseks on see, et hakkab levima arvamus suhkrutrahvi ebaõiglusest. Jääb mulje, et trahvi peamine põhjus seisneb selles, et eestlasi on karistatud iidse ja omapärase kulinaarse kultuuri eest, justkui kogu üleliigne suhkur oleks leidnud oma väärika koha memmede moosiriiulil.
Kindlasti väheneb ühiskonna üldine toetus Euroliidule, süveneb skeptilisus kõige selle suhtes, mis Brüsselist tulemas on. Näiteks ühisraha suhtes. Euro on saatanast.
Lollikindlaks kirsiks iga eduka kampaania kreemikoogil on tagakiusatud õnnetud lapsed. Loomulikult on selleks põhjuseks, et lastekodukasvandikele ei tohtinud sisse sööta suvaliste purkide sisu, rumalad euroseadused. Brüsseli koletiste süü ei ole mitte ainult suhkrutrahv, vaid ka moosist ilma jäänud ilmsüüta lapsukeste nutt.
SUURE MOOSISÕJA KANGELASED
Kogu selle elegantse ajupesu tulemusena peaks meie suhtumine suhkrutrahvi muutuma. Siiamaani on ju tegemist siiski nähtusega, mis on jäänud ähvardava jutu tasemele – konkreetset rahaülekannet ei ole veel Euroopa Liidu ühiskassasse toimunud. On ju enam kui kindel, et teema tõuseb uuesti eriti kirkalt esile siis, kui esimene konkreetne arve tasuda tuleb. Selleks ajaks oleks ju kena, kui ühiskond oleks unustanud, et trahvi tegelik süü lasub ikkagi Põllumajandusministeeriumi väljapaistvalt saamatus haldussuutlikkuses. Hoopis meeldivam oleks näidata suurkannataja näo ja moosise näpuga Brüsseli poole – kes see maksustab meie memme vaeva!
Suure Moosisõja stsenaarium on liiga ilus ja hoogne, et kahtlustada spontaanset revolutsiooni Euroopa Liidu ametnike vastu. “Viimse reliikvia” loo autoril Arvo Valtonil on olnud tublid jäljendajad. Aga kes on see salapärane fantasöör? Usun, et vastust ei ole väga keeruline tuletada. Suhkrutrahv kippus kibeda plekina ähvardama Rahvaliidu renomeed, kes on Põllumajandusministeeriumis ruulinud enamiku ajast viimase kümne aasta jooksul.
Me kõik mäletame veel, kuidas endine minister Tiit Tammsaar püüdis aasta tagasi süüdistada selles piinlikus jamas kõiki teisi poliitikuid peale iseenda, kuid sellegipoolest kippus rahva teadvus seostama suhkrutrahviga eelkõige Rahvaliitu ja Sea-Tiitu. Siinkohal tuli ilmselt midagi ette võtta.
Me oleme kõik kippunud pidama rahvaliitlasi väheke mökudeks ja saamatuteks maakateks, kes poliitikas peale väikest viisi nihverdamise ja Villu Reiljani villaste naljade millegi eriti võluvaga silma ei paista. Siinkohal peame tunnistama, et Suur Moosisõda annab tunnistust selle kamba päris heast võimest meedia ja ühiskondliku arvamusega manipuleerida. Selle kampaania võidud on nende jaoks ju ilmsed.
Esiteks suunasid nad suhkrutrahvi turmtule enda juhtpoliitikute pealt Brüsseli ametnike vastu. Usun, et vähemalt nende maainimeste seas, kes oma moosivarudest osa purke kampaania korras ohverdasid, ei ole arvamus Rahvaliidu poliitikute pattudest suhkrutrahvi välja teenimisel väga populaarne. Ja isegi, kui Reiljani punt on sellega kuidagi seotud, siis trahv on ju selgelt ebaõiglane ja maapoliitikud ning Põllumajand usministeeriumi ametnikud pigem suurkannatajad kui süüdlased.
Teiseks, ärgem unustagem, et viimastel Riigikogu valimistel oli Rahvaliit ainukese erakonnana euro kasutuselevõtu vastu. Selles valguses on süvenev skeptitsism Brüsselist tulevate nähtuste vastu selge vesi Reiljanite poliitveskile.
Ja kolmandaks: Suure Moosisõja peakangelane ning vapper malevajuht Jaan Sõrra võib endale juba praegu käia Toompeal istmikukujule sobivaimat tooli välja valimas, sest Tartumaa valijad teda järgmistel Riigikogu valimistel vaevalt vältida suudavad. Kas on see nüüd meie jaoks suur üllatus, et härra Sõrra on Rahvaliidu liige ning juba eelmistel Riigikogu valimistel kandideerinud Rahvaliidu nimekirjas. Tookord paraku küll edutult, aga mees õpib ruttu.
SITTA KAH!
Mul oleks tõsine palve kõikidele Eestimaa terve mõistusega inimestele. Palun ärge raisake oma moosi mõttetult – parem sööge seda, määrige pannkoogi peale ja pange tee sisse. Ega moos ole mingi Mister Propper, et väärt kraamiga Rahvaliidu renomeed puhtaks nühkida, moos on selleks, et pikkadel talveõhtutel meile suve meelde tuletada.
Ja kui keegi tunnetab endas siiski siirast vajadust suhkrutrahvi vastu protestiaktsiooni korraldada ja midagi purgi sisse kaanetatuna kurjamitele saata, siis olge kenad ja tõstke hanguga sinna purki veidi sooja rammusat sõnnikut. Või kui eelistate veidi isiklikumat sõnumit, käituge kurikuulsa kunstniku Jaan Toomiku kombel. Seejärel saatke see kunstiteos Rahvaliidu kontorisse, Põllumajandusministeeriumisse või siis Tiit Tammsaarele isiklikult. Las söövad seda, mida on kokku keeranud!