?amil Bassajev on juba eluajal muutunud elavaks legendiks. Kaukaasia mägirahvaste jaoks jääb tema nimi igavesti kõrvuti Kaukaasia sõdades Venemaa vastu mägilaste armeed juhtinud ?amili ja T?et?eenia esimese presidendi D?ohhar Dudajeviga. Ta on ehk samasugune nimi kui meie jaoks legendaarne metsavend Hirmus Ants, alistumatu vabadusvõitleja, kommunistidele bandiit ja terrorist. Ka ?amil Bassajev on venelastele kurjuse kehastus, Interpol on ta aga kuulutanud ülemaailmselt tagaotsitavaks terroristiks, kelle näopilt kõrvuti Osama bin Ladeniga. Tõde on aga alati märksa keerulisem.
Olen ?amil Bassajeviga kokku puutunud umbes kümme korda, erinevates situatsioonides, ka sõja ajal, ka kodus pere keskel, ka vangistatud vene sõdurite keskel ja ka T?et?eenia lühikese sõltumatusperioodi ajal valitsusliikmena. Kohe olgu öeldud, et ?amil ei ole verejanuline kiskja ega autu bandiit ja röövel. Ta on väga nutikas vend, pealegi erakordselt hea musta huumori meelega – nagu ka paljud eestlased. Võib-olla on tema poliitilised vaated ja arusaamad suurest Lääne poliitikast veidi naiivsed, võib-olla sobib tema põhimõttekindlus rohkem aega, kus meeste vahel valitses rüütellikkus, võib-olla on ta rohkem sõdalane kui loov ülesehitaja. Võib-olla. Üks on aga selge – oma maa ja rahva eest võitleb ta, relv käes, lõpuni.
ALGUS: VALGE MAJA MOSKVAS JA MAAILMA ELEGANTSEIM LENNUKIRÖÖV
Kes tahtis, see märkas Bassajevit esimest korda 1991. aasta augustisündmuste ajal Moskvas Valge maja juures askeldamas. Sel hetkel oli noor maaparandust tudeerinud ?amil paljude venelaste jaoks demokraatia ja vabadusvõitluse sümbol. Kes teab, võibolla avastas ?amil eneses väejuhi omadused just koos Boriss Jeltsini poolehoidjatega Valge maja kaitset organiseerides. Igal juhul jäid maaparandusõpingud kus seda ja teist, sest ?amili kodumaal T?et?eenias oli puhkenud revolutsioon. T?et?eenid tundsid, et 200-aastase võitluse uus tund on saabunud ja nende kodumaa võib taas vabaks saada. Ilmselt oli Allahi enese käsi mängus, et saatis nende vabaduspüüdlusi juhtima Tartus strateegilise lennuväe diviisi juhatanud kindral D?ohhar Dudajevi. Muidugi pidi ?amil otsustavate sündmuste ajal oma rahvaga olema. Kuid presidendiks valitud Dudajevi kaaskonnas ei tundnud mägisest rajoonikeskusest Vedenost pärit noorukit mitte keegi. Pealegi polnud ?amilil ette näidata mitte mingeid sõjalisi oskusi kinnitavat atestaati, lisaks oli T?et?eenia täis Punaarmees silma paistnud mehi. Ja eriti veel olukorras, kus presidendi ametisse kinnitamise päeval kehtestas Venemaa president Boriss Jeltsin oma ukaasiga T?et?eenias erakorralise olukorra ja saatis pisikese mägivabariigi suunas teele eriüksused. T?et?eenid blokeerisid lennuväljad ning piirasid Vene sõjaväeosad sisse.
?amil otsustas tegutseda omal riisikol. Seda kirjeldab oma raamatus “T?et?eenia – lahing vabaduse eest” Vene eriteenistuste poolt mõrvatud endine asepresident ja president Zelimhan Jandarbijev. ?amil koos kahe oma külast pärit kaaslasega sõitis kohe pärast Jeltsini ukaasi väljakuulutamist Mineralnõje Vodõsse. Nad hõivasid seal ühe Vene siseliinide reisilennuki ja sundisid selle maanduma Ankaras. ?amili ja kaaslaste ainsaks nõudmiseks oli, et Jeltsin võtab kohe oma ukaasi tagasi ja koristab eriväed T?et?eeniast. Operatsioon reisilennuki vabastamiseks läks ilma tõrgeteta ning ükski reisija ei saanud viga. Üks ?amili kaaslastest, Said-Ali Satujev, andis pärast seda Ankaras pressikonverentsi, kus selgitas T?et?eenia püüdlusi iseseisvusele ning Kremli soovi seda iga hinnaga lämmatada. Edasi kirjeldab Jandarbijev sündmusi nii: “Lennuki reisijad olid isegi rõõmsad, et said 60 rubla eest näha sellist paradiisi nagu Türgi. Mõned ei tahtnud aga sealt nii kiiresti tagasi pöörduda. Õhtul pöördus lennuk tagasi ja maandus Groznõis. Siin võtsid reisilennuki vastu meie kaardiväelased. Ma olin samuti nende seas ja juhtisin reisijate toitlustamist enne väljalendu nende katkenud marsruudil. Kindlasti oli see aktsioon kõige elegantsem terroriakt kogu maailma lennunduse ajaloos. Ja see mängis oma rolli nii Jeltsini ukaasi suhtes kui ka maailma avalikkusele T?et?eenia probleemi teadvustamises ja t?et?eeni rahva psühholoogilisel häälestamisel võitlusele kuni võiduka lõpuni?”
EDASI: MEIE KÜLA KANGELANE
T?et?eenial ei lastud oma iseseisvust rahulikult üles ehitada. Kreml surus kõikvõimalike vahenditega ning toetas sõjaliselt venemeelset opositsiooni. Aastatel 1992-1994 sai ?amilist Dudajevi veendunud toetaja ja iseseisvuslane. Esimene T?et?eenia sõda tegi ?amilist aga rahvuskangelase.
Sellesse aega jääb ka minu esimene kohtumine temaga. Verised lahingud Groznõis olid juba peetud, t?et?eenid hoidsid veel rinnet Kaukasuse jalamil Gudermes-Argun-?ali-At?oi-Martõni joonel. Käisime mägedes Vedenos, kus iga laps rääkis kangelasest ?amilist nende külast.
Ta oli kujunenud üheks tähelepanuväärseimaks komandöriks, kes paistis silma oma kavaluse ja tehnilise taibuga. Kõik kättesaadav võeti relvastusse ja kasutusele; isegi allatulistatud helikopterilt monteeriti spetsiifilised pardarelvad maha ja monteeriti need ümber sõiduautodele. Igasuguseid legendaarseid lugusid ?amili vaprusest ja kavalusest liikus rahva seas sadu.
TOHUTU JULGUS JA HEA HUUMORIMEEL
Pealinnas Groznõis asus Kaug-Ida merejalaväe üksus. Ühel päeval sõitis nende majutuskoha juurde ajakirjandusmajas sõjaväeauto, kust väljus Vene armee polkovniku mundris mees ja andis edasi kõrgemalt tulnud korralduse üksusel end kohe valmis seada ning koguneda ühes teatud kohas instrueerimiseks järjekordse tähtsa operatsiooni eel. Kui merejalaväelased olid metsa meelitatud, piirasid t?et?eenid nad ümber ja sundisid kiirelt alistuma. Polkovniku mundris mees oli ?amil. Kuid Vene eriüksuslasi ei tapetud sealsamas ega võetud ka vangi. T?et?eenid tahtsid lihtsalt teada, kui kõvad mehed need Kaug-Ida merejalaväelased ikka on. Venelastele anti kordamööda kin?allid, et t?et?eenid saaksid nendega mees-mehe vastu võidelda. Venelased sellises võitluses suurt midagi ära ei teinud.
Kord ?alis ühe maja keldrisse asunud kohalikku televisiooni külastades oli seal ka üks uus nägu, keda me varem polnud näinud. Oli selline vaikne ja kuulas rohkem meid. Kui olime lambalihast keedetud rammusa supi kõik koos ära söönud, hakkas ta meile küsimusi esitama – Talvesõja ja Petserimaa küsimuse lahendamise kohta. Kui olime paar tunnikest juttu puhunud, tuli üha enam esile tema huumorisoon. Meil kõigil kolmel (mina, Artur Talvik ja Eedi Oja) olid ostetud uued Cameli saapad. “Et te Vene luurajad olete, on muidugi selge. Aga kahest asjast ei saa ma aru, kust laost venelased kolm paari nii häid saapaid välja võtsid ja kuidas nad teile nii täiusliku Balti (pribaltiiski) aktsendi on suutnud selgeks õpetada,” noris ta meie kallal. Iga kord, kui teda kusagil trehvasime, küsis ta ikka sama asja.
Ja alles siis, kui olime ka juba üsna jõhkraid nalju vahetanud, sosistas keegi t?et?eenidest mulle kõrva – kas te ka teate, kellega te räägite, see on ju ?amil Bassajev! Seejärel tegime temaga pika intervjuu. Osa sellest läks meie dokumentaalfilmi, osa avaldasin ajakirjanduses. Intervjuu kestis ligi tund ja võib-olla on see üks tema avameelsemaid kõnelusi ajakirjanikega – lihtsalt aeg, miljöö ja koht oli selline.
Bassajev rääkis Kaukaasia sõdadest ja t?et?eenide vabadusihast ning iseloomulikust omadusest mitte taluda alandusi; rääkis küüditamisest ja venelaste sigadustest; rääkis sellestki, et tema salgas oli üks pikk heledapäine võitleja, kelle hüüdnimi oli “eestlane”. Võibolla tulidki sealt jutud Balti snaipritest, mine tea.
KOLME KOLMANDIKU SEADUS
Ühte osa ?amili tookordsest kõnelusest, mis mulle kõige enam hinge puges ja millele ma siiani olen mõelnud, pole ma kunagi varem kusagil avaldanud. Teen seda nüüd. Jutt läks rahva otsusele vallutajatele vastu hakata või alistuda. ?amil tõi rikkalikult näiteid, kus vabatahtlik alistumine tähendas tegelikult palju suuremaid kaotusi kui relvastatud vastuhakk, mille puhul pole inimkaotused ületanud kunagi seitset protsenti. Vabatahtlikul alistumisel peab aga lisaks arvestama selle mõju rahva psühholoogiale. Teine ja tähtsam oli minu arvates tema teooria inimeste käitumisest relvastatud vastupanu korral. “Iga rahva puhul on see pea alati sarnane – kolmandik teeb esimese paugu peale püksid täis, kolmandik laseb jalga ja kolmandik hakkab, relv käes, vastu. Nii on see soomlastel, iirlastel, t?et?eenidel kui ka eestlastel. Ja ega me sageli ette tea, kes missugusse kolmandikku kuulub. Meil on tagasihoidlikest maapoistest saanud komandörid ja kangelased, mõnedki vastu rindu tagunud miljonärid põgenesid aga esimesel võimalusel,” arutles ?amil.
Kui ma seda lugu kunagi Johannes Kerdile rääkisin, oli ta asjaga nõus ning lisas, et seepärast tulebki mobilisatsioonipunktid panna sadamasse ja lennujaama! Eesti ajaloole mõeldes oli ?amili jutt väga intrigeeriv.
ESIMESE SÕJA LÕPPVAATUS: PRESIDENDIKANDIDAAT
Esimese sõja lõppvaatuse mängis maha jällegi ?amil. Ehkki venelaste poolt mõrvatud president Aslan Ma?adov oli tol ajal vägede ülemjuhataja, korraldas operatsiooni Groznõi vabastamiseks just Bassajev. Mõne ööga imbus pealinna 15-20 000 võitlejat. Iga küla võitlejatele oli määratud täpne piirkond, kuhu nad pidid koonduma ja mida märguande peale edasi tegema. Kõik sujus suurepäraselt ning t?et?eenid vallutasid linna venelaste käest tagasi. Tegelikult oli see suurejooneline ja venelastele traagiline veresaun, millest räägitakse siiani vähe. ?amil oli seega näidanud end ka andeka väejuhina suure operatsiooni läbiviimisel.
Sellele järgnesid rahuläbirääkimised ja Hassav-Jurti rahuleping, milles Venemaa tunnustas T?et?eenia üleminekut täielikule iseseisvusele ning lubas mitte kasutada sõjalist sekkumist. Hiljem on ?amil mulle iseloomustanud seda rahulepingut: “Venelaste lepingud ei maksa isegi mitte niipalju kui see paber, millele nad on kirjutatud.”
Presidendivalimistel oli üks neljast kandidaadist ka ?amil (teised kolm Aslan Ma?adov, Zelimhan Jandarvijev ja Aslan Zakajev). Tasandikurahvas hääletas peamiselt Ma?adovi poolt, mägipiirkondade inimesed ?amili poolt. Võitis Ma?adov ja Moskva ohkas kergendatult. Me ei tea, kuidas oleksid sündmused arenenud, kui presidendiks oleks saanud ?amil. Tuleb tõele näkku vaadata ja öelda, et Ma?adov oli nõrk president, kes ei suutnud kogu rahvast ülesehitustööle koondada. Algul oli valitsuses ka ?amil, kuid lahkhelide tõttu presidendiga lahkus ta peatselt.
TÄNANE FAAS: TERRORIST
Siiani on mõistmatu ?amili võitlejate retk Dagestani, appi sealsetele ülestõusnutele 1999. aastal. Pärast seda muutis Kreml oma sõnavara. Kui enne nimetati t?et?eene mafioo sodeks ja bandiitideks, siis sealtmaalt hakkas juurduma terroristi silt. Miks ?amil läks Dagestani, Venemaa territooriumile? Venelaste ametlikus ideoloogias tuuakse tihti just seda sündmust põhjusena, miks algas teine T?et?eenia sõda. Ühe teooria järgi meelitas ta sinna Bere?ovski, et luua Putinile ettekäänet uue sõja alustamiseks. Kahjuks olen ?amili enese käest saanud seda vaid väga põgusalt küsida. Teine versioon on ?amili kinnisidee kogu Kaukaasia mägilaste vabadusvõitlusest. Suutis ju tema suur eelkäija ?amil (rahvuselt ühe Dagestani rahva liige) Kaukaasia sõdade ajal ühendada kõik mägirahvad. Pealegi oli ?amil koos vabatahtlikega sõdinud Gruusia-Abhaasia sõjas just viimaste poolel. Tol ajal kogus Kaukaasias jõudu poliitiline liikumine Kaukaasia Mägirahvaste Konföderatsioon ning ?amil nimetas oma võitlussalka just selle liikumise väesalgaks. “Meie idee oli, et igal rahval on õigus iseseisvusele. Meile tundus, et Gruusia tegi Abhaasiale liiga ja tahtis sundida väikest rahvast relva jõul oma koosseisu. See oli ebaõiglane ja otsustasime talle appi minna,” on ?amil põhjendanud.
Sõjalised saavutused olid ?amilil Abhaasias suurepärased, et mitte öelda hiilgavad. Kuid teise T?et?eenia sõja ajal palus ?amil Gruusialt siiski Abhaasia pärast andestust. Olukorrad muutuvad, omal ajal toetas Venemaa apsuaid Gruusia vastu ja ?amil oli apsuate poolel. Nüüd toetab Venemaa apsuaid Gruusia vastu ja ?amil teeb silma pigem Gruusiale.
Nende segaste aegade taustal on iseloomulik ?amili perekonna lugu. Esimene naine on tal apsua, tollase Abhaasia kaitseministri tütar. Hiljem võttis ta islami tavade järgi veel kaks naist. Need elavad praegu koos lastega sõjapõgenikena Gruusias Pankisi orus. Seal on muuseas teisigi kuulsate väepealikute perekondi. Kui mõned aastad tagasi Pankisi orgu külastasin, kohtusin ka ?amili naiste ja lastega.
Tänaseks on relvastatud vastupanu laie nenud tõepoolest ka muudele aladele Põhja-Kaukaasias. Viimased sündmused Kabardi-Balkaaria pealinnas Nalt?ikis on selle veenvaks tõestuseks. Nii selle kui erilist pahameelt pälvinud Põhja-Osseetia Beslani pantvangidraama eest vastutavaks on end ametlikult teatanud ?amil.
Pärast seaduslikult valitud president Ma?adovi mõrvamist on iseseisvuslaste valitsuses jälle ka ?amil.
KES SEE MEES SIIS IKKAGI ON?
Kaukaasias tuleb alati lugeda märke, tabada vihjeid ning mõista mägilase hinge. Tegelikult ükskõik, kus seal piirkonnas midagi aset leiab, alati võtab vastutuse enda peale Bassajev. See on omamoodi mäng – üks peab olema must, kelle kaela saaks veeretada kõik halva. Kui ükskord saabub vabadus ja tuleb asuda ülesehitustööle, peab olema võimalikult vähe määrituid.
Kui nüüd küsitakse, et kes ?amil ikkagi on, siis ma ei oska sellele vastata. Aadetega terrorist või õilis vabadusvõitleja, kes oma õlule on võtnud kõikide mägilaste unistuse vabadusest?
Ei tea.
Aga kindlasti pärineb ta mingist teisest ajast, sealt, kus 19. sajandi Kaukaasia sõdades tegutses tema kuulus eelkäija ?amil. Ja usutavasti on tal enesel täiesti ükskõik, kuhu ta liigitatakse, tema ajab oma asja niikuinii edasi.