Valimisplakatid on tänavu õige varajased. Pole imestada, ka jõulukampaania algab igal aastal üha varem ja varem. Kahju, et vanarahvas on ära surnud, muidu oskaks nad kindlasti varaste plakatite pealt midagi ennustada, stiilis “haned läinud hallad taga”. Aga milleks meile ennustused, ka tagantjärele tarkus on tore asi. Tagantjärgi võib öelda, et poliitikud keelasid ennast ära ja siis said enda peale vihaseks. Tuleb meelde episood muinasjutust, kus Vanapagan endale sulatina silma valas ja lõpuks rahuldustundega nentis: ise tegi, ise tegi.
MULTIFILMITEGELASTE NÕME NÄGU
Vaadates tundmatuid nägusid enneaegsetelt valimisplakatitelt loodame me kõik, et nad ka tundmatuks jäävad. Neil alamõõdulistel on kõik eeldused kiiresti mälust kustuda. Midagi iseloomulikku neis pole, millegagi nad laiade masside hulgas silma ei paista – igas mõttes väikesed inimesed. Kohe on näha, et reklaampindade müüjaid huvitab ainult omakasu, mitte poliitikute edu.
Nii muide ongi eetiline. Kõik oleks ikka päris sitasti, kui neist poliitikuhakatistest oleks tehtud midagi meeldejäävat.
Eks ole ju kõik poliitikutatid näinud multifilme, vaatavad suu lahti, aga järeldusi teha ei oska. Ma ei pea siin silmas õiguse võitu või kõrget kunstilist taset. Tuleb aru saada, et kõik multifilmitegelased on erinevad, igal on oma nägu. Superkangelastel on küll kõigil keebid, aga kõhu peal on erinev täht või number, ka trussikud, mida nad pükste peal kannavad, on isikupärased ja originaalsed. Noorpoliitikud on aga nagu jeesused ikoonimaalidelt, kõik täpselt sarnaste võltsvagade ilmetega – nii ei jõua kusagile.
LIHTSAKOELISUS, VÄGIVALDSUS, TOTRUS
Vanad poliitikud on kõigile tuntud ega pea pingutama, aga tatid küll. Neile kõigile on vaja kas propellerit tagumikku nagu Karlssonil, triibulisi sukki ja suuri kingi nagu Pipil või siis poolikuid kingi nagu Kingpoolel. Edasijõudnud nolkpoliitikutel soovitan oma maine kujundamiseks vaadata muusikavideosid, pornofilme ja löömakaid. Igalt poolt saab suurpäraseid valimisplakati ideid. Pole vaja lähtuda teistest valimisplakatitest, sest need on nõmedad ega huvita kedagi – on vaja rämedat meelelahutust – vaadake ometi wrestlingut, igal maadlejal on isikupärane stiil, sõnavara ja poliitika.
Vaadake, lollpead, ja õppige. Poliitika ja wrestling on lähedased alad. Üks oleks justkui rahva huvide esindamine ja teine oleks justkui võitlussport. Tegelikult on mõlemad etendus ja pettus ning lihtsameelsete arvel raha tegemine. Mõlemad on lihtsakolised, väga sageli totrad ja vägivaldsed. Kuigi poliitikas liiguvad suuremad rahad, on wrestling huvitavam, professionaalsem ja vastab enam publiku vajadustele.
JUBA NOORELT DEMENTSED
Käesolev valimiskampaania on pigem iseeneslik abort kui enneaegne sünnitus, lõppude lõpuks ei tulnud ilmale ju isegi naeruväärset hiirt. Ometi ilmutas see kesikute ja reformarite mainepeeretus meile poliitikute debiilsuse kõiki astmeid ja vorme. See olematu renomeega poliitikute bande saaks justkui aru, et pole mõtet reklaamida, sest respuublika hiigelformaadiline läbikukkumine on veel meeles. Vastu kõiki ootusi võtavadki aruka seaduse vastu, aga kohe hakkavad seda ise kritiseerima ja selle vaimule vastu töötama nagu poolearulised muiste ja mullugi. Lollusest haisev sõnavabaduse jutt veel sinna juurde. Jätke Kadri Musta nimi meelde, see beib paneb sama segast kui vana Arnold ise – oled jah vääriline vahetus klassikalisele altsaimerile.
Kõige lisaks veel ülbus ja rutiin. Ikka enesest heal arvamusel ja ikka vanas vaimus edasi. Selle asemel, et kodumaa mulda suudelda, rahvalt paljaksvarastamise, reetmise, raudnuia ja väljasuremise eest vabandada ning oma ohvrite kannatuse õilistamiseks muuseume ehitada, mälestussambaid rajada ning kehaliselt, vaimselt ja majanduslikult laostunutele kompensatsiooni masta, hakatakse jälle oma valimiskampaania jura ajama. Dementne, täiesti dementne ja juba nii noorelt.
PAREM JUBA ARBUUSE KÜLVATA
Muidugi võiks valida mõne keskerakonna naga või reformierakonna rullnoka poolt, aga enne peaks nad käsi deebetkaardil vanduma, et nad ütlevad lahti kõigist vanade kesikute ja reformikommude vaadetest, lõpetavad kõik nende käivitatud reetmis- ja kurnamisprojektid ega kandideeri enne vallavolikokku, kui nad on mõne lapse sigitanud ning pühendavad ennast oma eelkäijate pärandi likvideerimisele. Aga siis poleks nad ju enam mingid poliitikud.
Milleks valida uute nägude poolt, kui tead et nad oma erakonnas mitte midagi ei muuda ja kui muudaksid, siis tuleks välja jälle üks kuradi respuublika. Nii et unustame uued näod, mida toodetakse konveieril ja loodame, et kunagi tekib eesti poliitikasse mõni noorem tegelane, kes pole parteikoosolekul ellu äratatud golem, vaid lihast ja verest inimene, soovitavalt võimekas inimene.
Lõpetuseks ütlen Kadri Mustale isiklikult, et probleem ei ole mitte sõnavabadus, vaid sõnasööjad poliitikud, nende sabarakud, rahastajad, tallalakujad ja võimetud õigustajad. Põhjenda kampaaniat kas või Miki Hiire koomiksiga, aga ära peksa segast.
Aga niikaua kui Musta slõugan on “räägin mida tahan” ja ta nimetab seda sotsiaalseks sõnumiks, mingu kündku lõustaga kodumaist, paest ja paljukannatanud mulda ning üritagu sellesse sotsiaalse sõnumi korras arbuuse külvata.