Antropovi autoskandaal on vaid piisake meie ametnike kõikvõimalike autoskandaalide meres. Mille nimel need inimesed tegutsevad? Mis on nende elu mõtteks? Kes on nende jumal, kurat, naine või armuke, laps või lemmikloom? Auto, ei muu?
KOGU AJALUGU ON PÜRGIMUS AUTODE POOLE
Normaalne, kostab selle peale tavalise eestlase hääl rohujuure tasandilt, mis muud mõtet ja eesmärki selles elus ikka olla saab. Ja tagantjärele vaadates, eks me auto nimel laulnud ja lehvitanud ka viisteist aastat tagasi igat sorti väljakutel, taotlesime iseseisvust, see tähendab isesõitvust? Ja ikka samas vaimus tark olles – kui nõukogude võim oleks taibanud eestlasi õigel ajal nagu kord ja kohus autodega varustada (mitte ainult vene omadega!), poleks me seda ehk läinudki nii suure ähmiga võimaluse korral hävitama, nagu see nüüd juhtus ja teoks sai.
Niisiis – me tahtsime autosid. Ja me saime need! Vaadake vaid enda ümber ning te olete veendunud, et üks asi siin ebakindlas maailmas on kindlamast kindlam – pole kaugel päev, mil Eesti tõuseb autode hulgalt suvalise arvu elanike kohta maailmas esikohale. Mingi jõud maailmas ei suuda meid selles takistada. Ning küllap hakkavad varsti ka siginema teosed ja uurimused, kus tehakse selgeks, et kogu eestlaste ajalugu on olnud ebateadlik pürgimus autode poole. Auto on meie tiss, auto on meie lutt, autoga me ärkame, autoga heidame magama, autoga viime läbi unenäorännud? küllap on autoga seotud ka meie kujutlused ja lootused elust teispoolsuses? Nota peene, armsad eesti kirikuisad, kui räägite põrgust, rõhutage sealset autodepuudust, kui paradiisist, kirjeldage sealseid autopaanisid ja vaese mehe unikaalset võimalust saada endale lõpuks vääriline persealune.
VILJATUTE SPERMATOSOIDIDE PARAAD
Aga miks, küsib ehk üha kahanev vähemus, miks see lugu meiega selline on? Küsimine väljendab tänases ilmas teatavasti inimese ebaküpsust, naljakavõitu lapsemeelsust. Aga et selline tava küsida inimeste seas ikka veel visalt püsib, ei saa siingi sellest päriselt mööda minna. Mis teeb auto meie jaoks nii imeliseks riistapuuks? Läigib? Harakakompleks? Loomulikult seegi, ent läikima löödud asju on meie ümbrus niigi täis – väheks jääb. Ning ega mujalt oskagi põhjust otsida kui sealt kus seda ikka otsitud ehk otse ja sündsusetult väljendudes – seksuaalsest rahuldamatusest. Kroonilisest sellisest. nii laialt levinust, et selle ilmsikstoomine tundub sõna otseses mõttes ketserlusena.
Hea küll, vaidlevad uskumata toomad siinkohal vastu, meeste kohta võib see ju käiagi, auto on suur lendav ja läikiv riist (eriti rahuldamatutel tingimata veel punane pealegi), rõvedavõitu reaalsus. Aeg ajalt vastu puid ja kive ning muid liikumatuid ja liikuvaid esemeid põrkajad, saavad, eriti kui väiksed vindid sees peaks olema, tõelise superorgasmi eesti moodi. Rahu nende rahuldatud põrmudele! Aga nõnda on see ju meestel (kõvad mehed pehmete tillidega), millepärast siis naised nii kirglikult?
Arvan, et igamees taipab seda seletamatagi – eks ikka sellesama pärast. Meenuvad luudadel ringi sõitnud või sõitvad nõiad, midagi pole siin teisiti.
Nii ongi Eesti üha enam sarnane tohutu seemnejuhadele sarnanevate kulglate võrguga täis sihitult tormlevaid viljatuid spermatosoide. Mis iivet sa hing siis tahad? Või milles on süüdi ullike Antropov?