Huvitav oli lugeda Postimehest lugu uurimusest, mis kinnitab: eestlased võõrastavad siinseid venelasi üha enam. Ning enam kui veidrat ja arusaamatut kommentaari sellele, mis ajab kogu vastutuse ja süü probleemi eest eestlaste kaela. Justkui oleksime me roninud iseenda probleemide nägemiseks kohati Moskvasse ning vahiksime sealt iseend Kremli vaatevinklist.
Eamik siinseid venelasi või nende vanemaidvanavanemaid tulid siia isandate ja vallutajatena ning suur osa oli selle rolli üle uhked või vähemasti sellest igal juhul teadlik. Ning seda teadmist annavad nad edasi ka tulevatele põlvedele.
Tõlgendada neid, kui siinsetele marjamaadele vägisi aetud lambakarja, nagu kohati meiegi “edumeelsed” seletajad kipuvad tegema, on alatu vale. Tulnukate käitumine oli ülbe, neile oli sisendatud, et nad on heategijad-isandad, kelle õilsaks missiooniks on kohaliku mõttetu rahvakillu hävitamine, selle riismete vene keelt kõnelevaks nõukogude rahvaks assimileerimine ehk teisisõnu – genotsiid.
Siinse venelaskonna enamiku meelsus nüüd ja tulevikus sõltub meist vähe rippuvast olukorrast Venemaal. Ning kõige järgi otsustades on jätkuvalt ebakindel ning euroopalikesse mallidesse mitte kuidagi mahtuda tahtev riik haaranud esimesest kindlamast pidepunktist – Venemaa nõukogude-aegsest ülimale kuritegelikkusele nii oma rahva kui ka teiste suhtes baseeruvast “võimsusest”. Ehk hoitakse kramplikult kinni Venemaa kui põlise kurjategija-riigi traditsioonidest.
Venemaa uueks lipukirjaks näikse olevat rangelt valikuline mäletamine, suurema osa minevikust ehk igasuguse halva totaalne ja kollektiivne unustamine. See kõik on äärmiselt ebameeldiv ning küllap ka halba ennustav ent just siit tuleb näha ka peamist põhjust kohaliku venelaskonna ilmsetele integreerumisraskustele või koguni – võimetusele. Venemaa oleks justkui andmas lähiriikide venelaskonnale selget sõnumit – pidage vastu, tuleb aeg ning me ühineme taas!
Heake küll, ütleb ehk siinkohal nii mõnigi, nii see ju kõik võib olla aga muu maailma võimsad ei lase meile (seekord) liiga teha! Nad on muutunud võrreldes viie-kuuekümne aasta taguste reetmisaegadega palju paremaks, haritumaks, demokraatlikumaks, kui soovite, mida see iganes ka ei tähendaks. Ning Venemaa, jumal talle andestagu, on samas hoopis nõrgem, võimetum jne. jne. Ehk nagu ütles isake Stalin: zhit stalo luutshe, zhit stalo veselee. Venelaste integreerumisprotsessi alusena nähakse eelkõige nende kaasahaaramist uimastavasse ja pimestavasse tarbimismaaniasse, mis eestlaste puhul näikse olevat vilja kandmas. Kõik need on õhulised ent ometi vägevad ja seega ka justkui veenvad argumendid. Umbes nagu jaanalinnu kombel pea liivasse peit.
Mis sest, et raske uskuda, aga vastikus tões elamine ning julgus sellele näkku vaadata on hoopiski konstruktiivsem. Tuleviku seisukohalt. Ning uurimustulemused eestlaste venevõõrastuse kasvust annavad märku rahva terve mõistuse säilimisest. Erinevalt paljudest poliitikuist ning Postimehest.