Need kaks pealkirjas toodud Peterburi poeedi rida muutusid vanasõnaks, kõnekäänuks, läksid rahva hulka, mida peetakse justkui kõrgeimaks tunnustuseks poeedile. Alles asutati Venemaal uus preemia – “Poeet”.
Sellega autasustakse laitmatu kunstilise ja inimliku reputatsiooniga poeete, kelle positsioon kirjanduse ja sootsiumi maailmas on vankumatu. Ning esimeseks laureaadiks, kes kuulutati välja mõned päevad tagasi, on Aleksander Ku?ner.
Preemia üleandmisel küsiti talt, kas ta ei tunne end ebamugavalt selle pärast, et võtab vastu viiskümmend tuhat dollarit, aga Venemaal on alati arvatud, et poeet peab olema näljas ja viletsuses. Ku?ner vastas: “Ma olen unikaalse saatusega poeet – ma olen alati olnud rahulik, elanud hästi, ma ei tunne kohutavaid vapustusi?”
Aleksander Ku?ner sündis 1937. aastal, kolm aastat enne Jossif Brodskit, ühel aastal Bella Ahmadulinaga (kellele muuseas alles omistati riiklik preemia panuse eest kunstisse), kaks aastat peale Jevgeni Reini, kuid tema elu ei meenuta milleski kolleegide oma. Ta pole kunagi joonud, pidu pidanud, mürgeldanud, pole sattunud kahtlastesse lugudesse ning ka väliselt pole ta mingil moel sarnane Poeediga: väikest kasvu, prillidega, peenikese vaikse häälega, uje, pikka aega töötas õpetajana õhtukoolis; omab entsüklopeedilisi teadmisi. Ning ometi, kõik möödunud sajandiaastate joomarid ja mürgeldajad, kõik dissidendid ja samizdatlased, kõik pidutsejad on pidanud teda omaks – Sergei Dovlatovist Jossif Brodskini, Jevgeni Reinist Andrei Bitovini.
KAS VÕIB POEEDIL OLLA VAIKNE HÄÄL?
Kunagi ütles Edvard Radzinski mulle: “Tutvu Ku?neriga. Mis on hämmastav: suur poeet, aga räägib vaikse häälega, peab end tagasihoidlikult ülal?” Andsin need sõnad edasi Ku?nerile, tema vastas: “Kui meeldiv! Ma ju ei armasta boheemlust, ei armasta poeete, kes vastandavad end ülejäänud inimkonnale. Minu meelest on poeet inimene, kes kirjutab värsse, elus pole tal aga millegagi hoobelda. Peab tegema oma tööd ning end vaikselt ülal pidama. Väga ammu jaotasin ma kõik poeedid kahte kategooriasse: poeedid biograafiaga ja poeedid biograafiata, poeedid legendiga ja poeedid legendita. Mulle ei meeldiks sattuda legendiga poeetide hulka – see on kriminulli-sarnane elu. Mulle meeldib elu koos tema murede, koormate, probleemidega, mitte näiliselt, vaid päriselt. Ma ei armasta lärmakat joomist, skandaale, jalustrabavaid tempe. Kuigi sõpradega viinavõtmise vastu ma ka pole? Kui rääkida suurtest poeetidest, siis seal kehtib taoline jaotus. Pu?kin ja Lermontov olid poeedid biograafiaga, legendiga. Aga, ütleme, Baratõnski oli poeet biograafiata.
Sergei Dovlatov jutustas: kui tal oli pahandusi KGB-ga, kui teda hakati maalt välja jama, kui hukkus raamat mis oli kavas väljas anda Eesti Raamatu poolt, läks ta Ku?neri poole ja hakkas kaeblema. Ku?ner vaatas ja vaatas kahemeetrist Dovlatovit, kes luges üles oma hädasid ja kommenteeris järsku: “Serjo?a, kui mina oleksin nii suur ja ilus nagu teie, näiksid kõik teie hädad mulle tühistena?”
Selliseid lugusid teavad pea kõik kuulsused – Ku?neri häirimatusest, tema kalduvusest taandada ja taltsutada suvalist tragöödiat. Tal endal oli vist ainult üks lugu, mis tekitas kerget ühiskondlikku resonantsi: nooruses, juba abielus olevana, armus Ku?ner poetess Jelena U?akovasse, tundis temaga hingesugulust ja otsuastas tema pärast pere maha jätta. Suur jutustaja Jevgeni Rein , nautides seda, et “puhtakene” Ku?ner vahele jäi, klat?is umbes nõnda: Ku?neri naine, kes ei soovinud lahutada, tõi majja kaardimoori; kaardimoor nõudis ennustamiseks ja nõidumiseks elusat kana; kuidagimoodi see kana talle toodigi, kaardimoor lõikas kanal pea maha ja laskis tal peata joosta poeedi kirjutuslaua juurde. Kõik käsikirjad aeti segi ja määriti verega, aga kaardimoor ütles rangelt, et kui Ku?ner naisest lahutab, ei tunne ta enam kunagi inspiratsiooni. Ku?ner kuulas alandlikult ära, lahutas vaikselt ja abiellus U?akovaga.
LUULETUSED RÕÕMUST
Aleksander Ku?ner kirjutab luuletusi, mis võtavad elu sellisena, nagu see on. Ta ütles kunagi, et ei armasta tragöödiat, kuna igas tragöödias on midagi kõrki. Tema aga pole kõrk, ta tunneb rõõmu iga oksakese, iga hoone, vihma, lume, armastuse, õrnuse, muusika, ükskõik mille üle, kuid oskab seda kirjeldada värssides nii, nagu ei keegi teine. Selline on tema luuletuste väga lihtne ent väga mõistatuslik saladus.
“Mõistad pidevalt,” räägib Ku?ner, “et hea ja halb on kaks hobusekest – must ja valge, kes veavad ajalugu, maailma, iga inimest eraldi võetuna. Eemaldage üks hobusekestest ja teie vanker kaldub külili, läheb kummuli, jääb seisma? Me mõtlesime: ehh, teeme lõpu kommunistlikule kurjusele, elame ilusti, enneolematult. Aga tuli uus kurjus ja me ei tea, kuidas temaga toime tulla ning me vaatame minevikku – kes nostalgiaga, kes nördimusega.
Mulle meenutab see sellist lugu. Anna Ahmatova kohtas prospektil jalutades Mihhail Zo?tsenkot. Zo?tsenko juba teadis Stalini-?danovi määrust, mille kohaselt tema ja Ahmatova kriipsutati kirjandusest välja ja muutusid ühiskonna heidikuteks. Ta oli kindel, et ka Ahmatova juba teab. Ta ütleb: “Anna Andrejevna, kuidas nüüd elada?! Aga Ahmatova ei tea määrusest midagi, ta oli kindel, et Zo?tsenko tahab kaevata oma järjekordse tüli pärast naisega. Ning vastab: “Kannatust, Mi?enka, kannatust!”
“Kõige enam maailmas,” jätkab Ku?ner, “hindan ja armastan ma lihtsaid asju. Meie sajand võttis need inimestelt nii sageli, et lõppude lõpuks õpetas neid ehtsalt hindama. Tee, puhas voodipesu, tükk leiba, sõbralik jutuajamine laua ääres. Kui palju on seda. Kui sageli maksab see elu.”
Ta kuulas kõiki, võttis kõiki vastu, ei pannud kunagi toime ühtki argpükslikku või alatut tegu, kuigi ei jaganud dissidentide ja re?iimi vastu võitlejate veendumusi. Ei läinud väljakule, eelistades raamatukogu vaikust, kuid saatis alati Liidust väljasaadetuid, pidas nendega kirjavahetust, toetas tagakiusatuid.
*
Sa?a, te olete üks vähestest, kel õnnestus end korralikult ülal pidada. Teil ei tulnud kahetseda, mis teid aitas?
Värsid. Värssides ei saa valetada, petta. Ning kui võtad värssides õige heli, püüad ta kinni, ei hakka sa sellest hoiduma ka elus. Ning peadki end ülal adekvaatselt värssidega.
*
Värsid on teil väga peterburilikud – alati laitmatu stroofikaga, rütmide, riimidega, mõnikord meenutate eesrindlast, priimust, kes pole võimeline vigu tegema.
Oh, ma olen oma linna poeetiline patrioot. Värsid, mis on kirjutatud Peterburis, on teistsugused, kui ükskõik kus mujal kirjutatud. Mul vedas, ma tõmbasin lotot mängides, ideaalse loosi – ma olen sündinud Peterburis.
Ja kui laps näeb iga päev Suurt prospekti, Moika kaldapealset, aedu, Suveaeda, kinnitan teile, see kinnistub, see jääb kogu eluks. Ning kui ma hakkasin ringi sõitma, otsisin ma kõigis ilusates linnades midagi oma Peterburist – Stockholmis, Amsterdamis, Veneetsias. Ma tundsin ära mõne põiktänava, nurgapealse, väljaku. Ning ka Brodskiga, ta rääkis mulle, oli samuti. Mina, teate, pole kunagi mõelnud ärasõidust, mulle on see mõeldamatu juba linna pärast, võimatuse pärast temast lahkuda. Kuid see ei tähenda, et ma ei suudaks mõista teiste linnade hiilgust, näiteks Tallinna oma, kus ma sageli viibisin Dovlatovi kutsel. Tallinna tornid, tema siluetid sarnanevad kala luustikule. See luustik täitis mind kurbusega, nõudes värsse?
LUGEJAT, NÕUANDJAT, ARSTI!
Täna kaob poeesia lugeja aeglaselt, varsti võib ta kanda Punasesse Raamatusse. Ku?neri raamatud ilmusid tiraa?iga viiskümmend, sada tuhat eksemplari ning need osteti momentaalselt ära Nõukogude Liidu kõikides nurkades, kus raamatute kohal istusid vaiksed väikesed inimesed prillidega. Hiljem hakkasid tiraa?id langema, jõudes kahe tuhande ja lõpuks 500 eksemplarini, mis tänapäeval on heale poeesiale tüüpiline.
*
Sa?a, kas teile on vaja lugejat?
Noh, kui kirjutad, pole tarvis kedagi. Aga kui luuletus on juba kirjutatud, siis muidugi tekib vajadus ta ette lugeda – sõbrale, lähedastele inimestele, kelle pärast sa arvatavasti ka elad. Mina olen juba selles eas, kus vanemad seltsimehed, kellele kunagi luuletusi lugesin, on surnud, Kaasaegsed on samuti kas surnud või elavad teistes maades, nii et loen neile, kellele osutun ise vanemaks seltsimeheks.
Ent üldiselt pole lugejaprobleem Piiteris veel haiglaslik. Iga päev toimuvad luuleõhtud, mõnikord aga koguni mitu korda päevas. Kõik kirjutavad luuletusi. Võib-olla loetakse neid vähe. Kuid kirjutavad kõik. Ma olen mõelnud, et tuleb vabadus, inimesed tegelevad spordiga, äriga, kasiinos hakkavad käima, välismaale sõidavad. Ei! Kõik kirjutavad luuletusi.
*
Teie, nagu paljud nõukogude inimesed, hakkasite mujale sõitma juba küllalt küpses eas. Kas midagi vapustas välismaal eriti?
Teate, küllap on kujutlus tähtsam. Ehk ainult Veneetsia ületas kujutluse. Aga üldiselt on mulle linnad tähtsad eelkõige selle poolest, et seal saab sõpraadele helistada. New Yorgis helistasin ma Brodskile, kuulsin rõõmsat: “Sa?a, sina?!” ja linn muutus minu jaoks imekauniks. Ma olin õnnelik, aga juba viiekümnene, kui esimest korda välismaale sõitsin. Ma nägin pidulikku, värvilist, vapustavat maailma. Tunnistan, et see oli tugev katsumus. Kuid ma tulin sellega kuidagi toime, elasin üle.
*
Kas täna luulele elada on võimalik?
Muidugi mitte. Aga ma olen väga palju tõlkinud. Praegu olen “Poeedi raamatukogu” peatoimetaja. Patt oleks kaevata, lihtsad asjad on mul alati olnud – tee, leib ja öine jutuajamine sõpradega. Preemia POEET üle tundsin muidugi rõõmu: mulle ei meeldi, kui krimpsutatakse nägu ja räägitakse, et auhinnad üldse ei huvita ega eruta. Auhind on märk sellest, et mul on lugejaid, kellesse ma kunagi pole ülbusega suhtunud. Olen neid alati hinnanud.
Muuseas uue preemia ?ürii on saladus. Räägitakse, et see on täiesti äraostmatu. Räägitakse, et see preemia peab saama otse kui Vene Nobeliks. Oletame, et nii ka läheb. Kuid kas leidub täna Venemaal veel piisavalt elavaid poeete laitmatu kirjandusliku ja inimliku reputatsiooniga, kellele seda preemiat välja anda??