Maskuliinse naiselikkuse probleemid on meil surutud kahtlaste baarikeste sügavusse ega kujuta endast suurt ühiskondlikku küsimust, mille peale kõik peaksid ilmtingimata reageerima. Nüüd on aga ilmunud huvitav raamat, Laura Doani Fashioning Sapphism: The Origins of a Modern English Lesbian Culture, millest nähtub, et kui naine üritab riietuda mehelikult ja teha kõik selleks, et mehelik välja näida, siis võib ta isegi kujuneda omalaadseks moeikooniks.
KURIOSITEET JA VÄGIVALD
Raamat keskendub naise “poolmeheks” või poisiks olemise seksuoloogilistele ja sotsiokultuurilistele aspektidele, näidates samuti, et siin on terve spekter suhtumisi alates uhkusest olla veidi teistsugune kuni naiselikkuse sügavaima häbenemiseni. Laura Doan demonstreerib, kuidas lesbid võtsid kasutusele uusi rõivamoode, kuidas nad välja paista soovisid ja mis sellest välja tuli. Nii riigi kui rahva poolt kohati tervet portsu homofoobiat.
Naised, kellest jutt, elasid kõik 20. sajandi algupoolel. Seltskond oli kirju, alates Tudor Wilkinsonist, kes vahel lihtsalt “lipsu ette pani” ja ise seejuures rahulikult mehele läks kuni Mary Sophia Alleni (komandant Allen) ja Valerie Arkell-Smithini (kolonel Barker), kes paaniliselt põgenesid igasuguse naiselikkuse eest, esimene ajutiselt, teine peaaegu alati.
KAKS VILLATOPILIST MUNDRIT-SINELIT
Niisiis, lugu oli I Maailmasõja aegne. Londoni Metropolipolitseisse (The Met) kandideeris tööle keegi Sophia Stanley, kes soovis töötada mehiste meeste maailmas. Kaunis daam avaldas politseijuhtidele nii suurt mõju, et Stanley mitte ainult ei võetud tööle, vaid tema jaoks loodi erikäskkirjaga naiste üksus (Women’s Police Service). See üksus käis patrullis minimaalselt ja mingit arreteerimise õigust tal polnud. Grupp ei osalenud ka tulevahetustes.
Otsekohe disainis Stanley endale ka uhke naiseliku mundri. Tema moeloomisaktsiooni eesmärgiks oli rõivastuse juures maksimaalselt rõhutada naiselikke jooni ja oma graatsilist võimlejannakeha, ta tõmbas vöö ümber oma saleda piha, kogu asja juurde käis veel ka tumehall seelik. Kõiges muus oli aga vorm nagu harilikul bobbyl.
Naiste kasutamine politseiteenistuses oli sõjaolukorras paratamatu. Kuid mõnedele naistele sai see üsnagi kummaliste kirgede rahuldamise tallermaaks. Allen ilmus politseiteenistusse tööle samal ajal kui Stanleygi, kuid talle ei sobinud selline vöö, pikad juuksed, selline krae ega üldse seelik. Lesbid Allen ja tema partner Arkell said Londoni linna ja selles teenivate relvastatud üksuste kuulsateks mees-naisteks, kes isegi väga uhkustasid oma maskuliinsusega. Nad disainisid endale pikad villatopilised sinelid, mis hoolimatult visati üle kirsade ja kalifeede.
ARKELL SAAB KINGA
“Allen sai mehelikkuse eest karistada,” kirjutab Doan, “ehkki tema käitus ausamalt kui Arkell, kes lausa avalikult pakkus end välja armeeohvitseri ja tõelise härrasmehena. Naispolitsei ja naissõjaväelase mundrid neile igatahes ei sobinud. Arkell võltsis kõiki oma tunnistusi, et ta saaks lõpuks oma sõbratariga abielluda.”
Säilinud pildil on mõlemad äravahetamiseni mehelikud. Keegi ei oska neis isegi naisi kahtlustada! Arkell läks oma isikuteisenemisega nii kaugele, et hakkas naiste ees avama uksi, nende kätt suudlema. Lahutamatu osa tema välimusest oli ligedaks lätsutatud pläru. Lõpuks oli Arkellil uus nimigi: kolonel Victor Barker. Lausa kõrvuni venis tema nägu, kui teda kõnetati kui härra koloneli. Aga leidus ka küsijaid: kus su rügement siis ka on? Kõlavad sõnad ja rõhutatult maskuliinsed maneerid ei tee kellestki veel meest. Arkell paigutas oma rinda plekkordenid. See on hea näide sellest, et mask võib olla ka kõigest plekist.
Kolonel Bakeri rügemendi asukohta olnuks raske ära arvata isegi Sherlock Holmes’il. Ta sai oma papi ei tea kust, kuid on võimalik, et kui oma väeosa talle kusagilt ka määratud oleks, siis teda ennast oleks mõni sõdur võinud täiesti juhtida.
TEISED DOANI KANGELANNAD
Kolonel Barker oli ainus, kelle suhtes autor Doan kasutab väljendit “perversne”. Edasi rõhutab ta, et mehelik käitumisviis / välimus ja seksuaalne identiteet ei olnud 20. sajandi algul teineteisega niivõrd seotud, kui tänapäeval võiks oletada. “Dekadentlik päikeseloojang” oli eelkõige kehastumise aeg, umbes sellise nagu Wilde’i “Dorian Gray portree”.
Teised Doani kangelannad ei olnud nii ekstreemsed, näiteks lesbilisuse ikooniks kujunenud Radclyffe Hall, “Üksilduse kaevu” autor. Halli elu lõpuni oli see raamat Inglismaal ebasoovitavas nimekirjas ja raamatukogudes keelatud. Hall, kes alati jättis oma nime eest ära esimese nime “Marguerite”, ei teinud iial mingit saladust, et ta elab koos naisega ja neil on butch-nellie rollijaotus. Hall poseeris alati küllaltki mehelikes, äärmuslikult stiliseeritud ülikondades, kuid pelgas pükse. Ta harjutas oma liigutuste maskuliniseerimist. Ühes oma girlfriendiga uuris ta põhjalikult moe?urnaalisid, ikka selleks, et stiilsemad välja näha.
MOELEHE KAANELE
Siit saamegi erinevuse võltsi ja ehtsa vahel. Õigetel meestel on mehelik psühholoogia. Tal on kopeerimatu intellektirelvade arsenal, oma loogika ja mälumustrid. Meestel on täiesti mehelikud unenäod ja nad on nemad ise, s.o. tervik kuni varbaliigutusteni. Meesolemist peab tundma, seda ei saa järele teha.
Niisiis püüdsid võltskolonelid tükkida alale, kuhu nad nagunii ei oleks kuulunud. Järeletehtu on alati miinusmärgiline koopia, paroodia. Nii lõpetas proua Wilkinson lühikese soengu ja ülikonnaga käimise, kui oli jõudnud oma naiselike unistuste tippu – moelehe kaanele. Üks eesmärk oli nüüd täidetud ja paroodiakatsed võis rahumeeli kõrvale heita.
Radclyffe Halli elu tudeerides jõuab kindlasti järeldusele, et mehelikkusel ja naiselikkusel on omad mõõdupuud, mille on segi ajanud homoseksuaalsus või siis see, mida homoseksuaalsuseks peetakse. Ideaalis peaks psühhoteraapia kõrvaldama niihästi butchi kui nellie, taastama olukorra, millel ei olnud midagi tegemist ei butchi (ma ei mõtle siin koer-tegelast Kenderi romaanist) ega nellie’ga, vaid kus meie kangelane oli lihtsalt natuke segaduses meheleminekueas neiu.