Poleks ju põhjust Siim Kallasest jälle rääkida, tundub, aga ometi – põhjust on küllaga. Algtõukeks eurovoliniku õpetussõnad eesti ajakirjanikele ja ajakirjandusele. Alles hiljuti esines eurovolinik Tartus tudengitele, kus ta kaitses tuliselt euroopalikke kristlikke väärtusi ning kirjeldas ohtusid ja rünnakuid neile väärtustele. Liberaal Kallas ja korraga sellised padukonservatiivsed väljaütlemised.
Kas tõesti on Kallasel suur mure Euroopa konservatiivsete väärtuste või eesti ajakirjaduse usaldusväärsuse madala taseme pärast. Vaevalt. Nagu Kallas mainib, riputab ta oma esinemised kodulehele, kus need on ka meedias äratrükkimiseks vabalt kasutatavad. Seega on Kallase esinemistel mingi laiem kontekst, kellele tema mõtted on suunatud ja mõjuma peavad. Missugune kontekst ja kellele need mõeldud on? Püüame arvata!
KALLASE 1001 TAGUMIKKU
Just arutasime Kallase asju mitme sõbraga. Ja keegi hüüatas arutelu käigus – on ikka üks saja tagumikuga mees. “Mis saja, 1001 tagumikuga mees,” kostus vastuseks teine hüüatus. Ja nii see ka on.
Kas Kallasel on põhimõtteid? Raske öelda, kuid pigem mitte. Kuldmedaliga keskkooli lõpetanud Kallas siirdus Tartu ülikooli rahandust õppima. Edasi huvitumine välispoliitikast ning aktiivsest tudengist Kallasest saab ülikooli komsomolikomitee üks silmapaistvaid juhtfiguure. Siiani on sellest ülikooli komsomolikomitee seltskonnast püütud luua legende kui kommunistlikule re?iimile tõsistest vastuhakkajatest. Põhjuseks T?ehhoslovakkia reformikommunistide vastuhakk ja selle verine lämmatamine sovjeti tankidega. Tudengid avaldasid selle protestiks komsomolikomitee juhtimisel meelt ja seda peetaksegi hulljulgeks teoks.
Niimoodi arvab muidugi ainult tollase komsomolikomitee seltskond. Kui me vaatame nende inimeste saatust ja käekäiku edaspidi, leiame nad enamuses edukate ronijatena kompartei karjääriredelil. Tegelikult oligi see aktiivne seltskond teise e?eloni karjäärikommunistid, kes ihkasid ise tippu tõusta.
Just sealt kujunesid välja nende inimeste arusaamad ja käitumismallid ning ka sõpruskond. Ja see sõpruskond ümbritseb Kallast siiani – kodanike komitee liikumises kaasa löönud Sirje Endre, viimane Tartu kompartei juht Tõnu Laak, poliitintrigant Jaak Allik, Jaak Viller, kadunud Laur Karu ja Toivo Kuldsepp, Igor Gräzin, Märt Kubo jt. Kuid Kallasel on veel üks väga kindel sõprusring. Need on inimesed, kes mingil seletamatul viisil seotud temaga mingi kummalise ja vaevu aimatava ühisniidi kaudu. Klassivend, kunagine Olümpia hotelli kelner Enn Teimann, keda Kallas on terve karjääri kaasas tirinud – algul Eesti Panka asepresidendiks, siis Rahandusministeeriumi asekantsleriks ja seejärel eraldi loodud kõrgepalgalisele kohale Riigi kinnisvara aktsiaseltsis, siis kinnisvaratehingud Kultuuriministeeriumis ja nüüd kinnisvaraga askeldamine tulevases liitunud tele-, raadiokomitees. Või siis tundmatu SORVO (sovjeti riigi riisumise kuritegude uurimise osakond miilitsas) uurija Rein Kits, kelle Kallas võttis Eesti Panka kaasa ametiühingutest ja kes tõigi keskpanka Abram ?eri oma kuulsa 10 miljoni tehinguga. Või Raimund Hagelberg – Kallase õppejõud ülikoolis, kelle ta keskpangas mugavale toolile istutas ning kes alati oli oma õpilase eest nõus tingimusteta ambrasuurile viskuma. Inimesed, kes muutuvad kasututeks, on Kallas kui tarbetud kõrvale heitnud. Nagu ta unustas Urmas Kaju, kellega koos kohtupingis istus.
Ilmselt komsomolikomitee tavad inimestevahelisel suhtlemisel tegid Kallasest selle, kes ta on. Ja nii leiame ka “mässaja” Kallase pärast komsomoliga lõpparve tegemist mitte kusagilt mujalt kui Eesti NSV rahandusministeeriumi partorgi kohalt! Eks see koht oli Kallasele vaid hüppelaud edasiseks karjääriks Hoiukassade peavalitsuse juhatajana. Kuni aastani 1986. Siis juhtus Kallase karjääris mingi seletamatu apsakas ja temast sai ajakirjanik – kompartei ja ministrite nõukogu häälekandja Rahva Hääle peatoimetaja asetäitja. Selle apsaka kohta liigub erinevaid kuulujutte, miks Kallas mugava pangajuhi koha hoopis niruma ameti vastu pidi vahetama.
Veel on elus seltsimehi, kes muidugi tõde teavad. Tõde peitub kunagise salapärase kolmetähelise asutuse KRU (N Liidu hoikassade süsteemi kontroll-revisjoni valitsus) arhiivides. Palun mitte segamini ajada GRU-ga, NLiidu punaarmee luureorganisatsiooniga. Mida kõrgemale kohale Kallas on jõudnud, seda suurem võib olla hirm, et ka see saladus mõne ajakirjaniku poolt kunagi avastatakse.
Saades ise olude sunnil ajakirjanikuks ja olles teine mees Rahva Hääles, ei suutnud Kallas avaldada oma lehes IME programmi – nelja mehe ettepanekut. Ometi tõstis just see allkiri sellel avaldusel Kallase tegijate hulka ka uuel iseseisvusajal.
Nii nagu ei viitsinud Kallas pärast ülikooli valmis kirjutada kandidaadi dissertatsiooni, ei viitsinud ta aktiivselt kaasa lüüa ka Rahvarinde juhtkonnas. Peagi leiame Kallase hoopis ametiühingute eesotsast ning teise e?eloni kommunistide ühendusest Vaba Eesti koos oma komsomolikomitee kaaslastega. See iseloomustab Kallase piiritut võimujanu. Kuid eesmärkide saavutamisel on ta ülimalt ettevaatlik. Kaks korda püüdis Kallas tõusta peaministriks, esimest korda 1990.aasta sügisel, mis on tuntud nn kaheksa avaldusena. Savisaare vastasust kasutasid ära endine ülikooli komsomolikomitee ja kodanike komitee seltskond, ühendavaks lüliks nende vahel oli ilmselt Sirje Endre. Teine katse oli pärast Laari esimese valitsuse kukkumist. Just siis, pärast läbikukkumist, mõistis Kallas, et vaja on oma erakonda.
KÜMNE MILLINE MURDEPUNKT
Siim Kallase valitsemisajal Eesti Pangas tema paremaks käeks ja nõunikuks olnud Urmas Kaju on veendunud, et 10 miljoni dollari afäär ja sellele järgnenud pikk kohtuprotsess murdsid Kallase vaimse selgroo. “Endise lõbusa, muretu ja ideedest pakatava Siimu asemel muutis protsess ta kinnisemaks ja kaalutlevamaks. Endisest Siimust pole midagi järele jäänud,” on Kaju veendunud.
Miks on Kallasele elu lõpuni see 10 miljoni dollari lugu nii külge kleepunud, et ükskõik missuguses saunas pesta, küsib ikka saunatädi pärast küürimist – kuhu see 10 miljonit siis ikkagi sai. Saunatädi küsimuses ongi võti. Nii palju kui inimestega olen rääkinud, võib teha kaks järeldust. Esiteks, 10 miljonit haihtus salapäraselt kuhugi, keegi ei tea kuhu ja keegi ei teinud midagi selle otsimiseks. Lihtsalt kadus ja kõik. Teiseks. Kohtuprotsess Kallase üle ei selgitanud õieti midagi. Mitmed afääriga seotud inimesed ei sattunudki kohtupinki (Vahur Kraft, Enn Teimann, Põhja-Eesti Panga juht Peeter Vähi) ning protsess lõppes tegelikult ei millegagi, tõde jäi välja selgitamata. Need kaks asja riivasid rängalt kodaniku õiglustunnet.
Eraldi lugu on muidugi see, et tegelikult ei ole Kallast 10 miljoni protsessis rangelt võetult mitte kunagi õigeks mõistetud, lugu lõppes kummaliselt ja igavesti küsimusi tekitavalt. Igavas juriidilises seletuses kõlaks see lugu umbes nii.
Riigikohus on Põhiseaduse järgi kõrgeim kohus ja vastavalt ühe teise seaduse ühele sättele on Riigikohtu otsused samas kriminaalasjas alamate astmete kohtutele kohustuslikud. Kes ei usu, vaadaku näiteks telediktor Margus Saare juhtumit, kes samal põhjusel mõisteti teistkordsel asja arutamisel süüdi. 10 miljoni dollari kohtuasjas tühistas Riigikohus 29.10.1999 Tallinna linnakohtu otsuse Kallase õigeksmõistmise osas ühes süüdistuspunktis. See käsitles Kallase poolt audiitorile valeandmete esitamist. Tallinna linnakohus rikkus aga seadust ja mõistis Kallase uuesti õigeks ka valeandmete esitamise osas!!! Prokurör kaebas muidugi selle otsuse edasi. Siis juhtus aga midagi ennekuulmatu. Tollane pea prokurör Raivo Sepp kasutas talle seadusega lubatud õigust ning asendas kohtuasja prokuröri, kes asja edasi kaebas. Sepp leidis, et Tallinna linnakohtu õigeksmõistev otsus oli õige ning loobus selle edasikaebamisest ringkonnakohtule! Sepp allus tollasele justiitsminister Märt Raskile, kes omakorda oli ühes advokaadibüroos Kallase kaitsja Indrek Tederiga!
KONSERVATIIV KALLAS
Kallasele on aegade jooksul külge kleebitud silt suurest visionäärist. Ise ei paista ta selle vastu vähematki protesteerima. Aga kes on visionäär, missuguseid tulevikupilte on maalinud meile Kallas või missuguste ohtude eest ta meid on hoiatanud? Ühiskonnas moodustavad olulisema osa kohanejad. Vaid väike osa, võibolla 1-5% on visionäärid. Paraku on nii, et elu viivad edasi just visionäärid, ehkki neile vahest kui veidrikele vaadatakse. Kas Kallas on siis kohaneja või visionäär? Vastus on lihtsamast lihtsam – muidugi kohaneja. Aga õnnesärgis sündinud kohaneja.
Karjääri huvides oli kuuluda komsomoli ja aktiivselt tegutseda ülikooli komsomolikomitees, karjääri huvides oli kasulik ka Rahandusministeeriumi partorgi koht vastu võtta. Koostöö Rahvarindega ja kuulumine ühendusse Vaba Eesti koos vanade sõpradega komsomolikomitee ja uute sõpradega kompartei päevilt. Siis kannapööre ja paduliberalismi eestkõneleja roll. Ning nüüd järsku konservatiivsus, selle kõige klassikalisemas vormis. Kuidas nii saab? Inimene muutub kogu elu, aga Kallasele on need muutumised olnud alati seotud isikliku karjääriga.
Kallase jutlustatud liberalism tähendas ettevõtete heaolu. Selle kaudu pidi saabuma ka riigi ja selle kodanike heaolu. Kuid Kallase taust mängis vimka. Liberalismi vaimustus jõudis Kallaseni tegelikult isiklike tutvuste kaudu ja see tähendas tegelikult – ettevõtjate sõpruskonda ning pangandusse kuulunud ettevõtjate heaolu pidi tooma ettevõtluse ja sealt kaudu ka riigi heaolu. See on väga primitiivne lähenemine ühiskonnale, kuid uskumatul kombel võis kapitalismi ülesehitamise varajasel etapil ka toimida. Ainult et see oli liberalism tugeva sahkerdamise, varastamise, petmise ja korruptsiooni lõhnaga.
Primitiivse majandusfeti?ismi loosungitega edukalt valitsenud Reformierakond on tänaseks enamus oma parimatest poegadest ja tütardest kõrgetele riiklikele võtmepositsioonidele saatnud. Endistel reformistidel on uues ametis imeline komme ümber kehastuda. Kasvõi Märt Rask, kes justiitsministrina kaitses naeruväärse jäärapäisusega kohtute allumist oma juhitud ministeeriumile. Riigikohtunikuna võitleb ta nüüd selle vastu ja jutustab demokraatiast ja selle normidest kohtute sõltumatusele.
Kallas on samasugune libedik. Kui teine Laari valitsus põhja lasti, tõi Reformierakond põhjenduseks haldusreformi. Peaideoloog selles ettevõtmises oli kahtlemata Kallas. Küll tänitati tollase siseminister Looduse kallal, et see kõik on primitiivne ja vägivaldne, joonistatakse vaid uusi valdade piire, aga sisule ei pöörata tähelepanu ja midagi saa teha ilma kohalike omavalitsuste tulubaasi radikaalse muutmiseta. Konks peitus selles, et tulubaasi reformi pidi ette valmistama Kallase juhitud Rahandusministeerium, kes selle tuimalt ja teadlikult tegemata jättis. Ning Kallas läks paari Savisaarega. Pragmaatiline mõistusabielu toimis. Savisaare valijad on enamuses pensionärid ja venelased, Reformierakonnal ettevõtjad ja teise e?eloni ekskommunistid, kelle põhiline äriidee seisneb oma toru riigieelarve külge keevitamises. Kogu paljuräägitud olemuslik vaen Kallase ja Savisaare vahel oli pühitud, mõlemad jagasid oma huvid üksteist segamata. Selline mõistusabielu oli toiminud varemgi. Vaid aasta pärast avaldust Savisaare valitsuse kukutamiseks pani seesama Savisaar keskpanga presidendina ametisse Kallase. Ja Kallas tegi keskpangas kohe kõiki neid samu asju, mida eelmisele presidendile Rein Otsasonile ette heideti ja surmapatuks peeti.
Hüljanud Reformierakonna, terendab Kallasel silme ees Koonderakonna kuulsusetu lõpp. Kui Koondi mehed olid võimul, oli nende esmaseks eesmärgiks oma taskud pappi täis ajada, odavad Tallinna vanalinna korterid privada ning ametikoht, kus korralik saksa auto tagumiku all. Ilmselt saab vaid Aafrikas peaministrist olla oma ametis miljonäri ja suurte ettevõtete omanikuna, aga Tiit Vähi pööras selle ime tegelikkuseks. Peagi hakkas erakond uusärimehi segama ja selleks polnud enam vajadust.
Euroopaski pole asjad Kallase jaoks soodsad. Liberaalid on Europarlamendis marginaalne esindus. Konservatiividel aga on europarlamendis enamus, hoopis kasulikum oleks olla seega seal pundis.
Kindlasti tajub Kallas temale väga ohtlikke võimalusi. Kõik need hirmud, mis vaevasid Kallast eurovolinikuks saades, ei olegi lõplikult selja taga vaid võivad uue puhanguna saabuda. Siis oleks see juba tuul, hoopis valjem ja hoopis jäisem. Kindlasti on Kallase hirm selles, kas ei või uus võimalik tuulepuhang ära puhuda kogu tema õnneseene staatuse.
Eurovolinikuks saamisel kasutas Kallas talle omast preventatiivset hirmuga võitlemise taktikat. Ta käis ja pasundas, et kindlasti hakatakse teda 10 miljoni looga ründama. Aga rünnaku ettevalmistajaid ja ettesöötjaid tuleb ikkagi kodust otsida. Reformierakonna peakontor käis ja pläkutas, kuidas teised mööda Euroopat ringi sõidavad ja igal pool Kallase 10 miljoni lugu pajatavad. Et Kallas on õnneseen, siis vedas tal uskumatul kobel jälle. Voliniku kandidaadile esitas 10 miljoni tehingu kohta küsimuse roheline Bart Staes: “Kas te olete kunagi kõnealuse isikuga, Abram ?eriga isiklikult kohtunud? Kas te olete oma toonase nõuniku, Urmas Kaju, kunagi saatnud missioonile ?veitsi, et uurida või analüüsida selle 10 miljoni dollari afääri detaile?” Siim Kallase vastus: “Vastus on ei, ei!” Kallas valetas. Aga küsimust eesti keelde tõlkinud tõlk puterdas ja tõlkis ?veitsi asemel Venemaa! See lubas Kallasel asjast puhtalt välja tulla. ?eriga kohtumise kohta, aga anti seletus, et kahe küsimuse korraga esitamisel juhtub, et vastatakse ainult viimasele küsimusele. Pool minutit õudu Staesi esituses oli läbi.
Kallase hirmu näitab kõnekalt seegi kord veiniklaasi taga pillatud lause – järsku nad toovad kusagilt Bertelli või Schiralli välja. Mario Bertelli oli see Itaalia ärimees, kelle firma arvele 10 miljonit dollarit kanti. On tähelepanuväärne, et meest on Eesti uurijad ka üle kuulanud, kuid seda pole mitte iialgi mitte kunagi kasutatud, veel vähem on ülekuulamise sisu avalikustatud. Võibolla sellepärast, et Bertelli oli valmis pool rahast kohe tagasi andma?
Nende asjaolude tõttu oligi Kallase esinemine eesti meedia teemadel võimalik Ettevalmistus saabuvaks tuuleiiliks, ei muud. Preventatiivne töö, nagu Kallasel kombeks. Kas hirmul on suured silmad või on preventatiivsel tööl ka tõesti vajadust – kes seda oskab öelda. Võibolla mõni ajakirjanik tõesti kusagil nokitseb ja on oma uurimises kusagile jõudnud. Kes teab?