Vilhelmine Klementi, Kullamaa popsnikutütre, “Dobrofloti” liinitöölise ja Viktor Kingissepa sidenaise elu oli keeruline. Aga nagu üks hilisem väga tuntud kolhoosnik kõigile linnaplikadele ütles: “Keeruliseks ära sina isi oma elu ela.”
Näib tõesti, et Vilhelmine Klementi alias Villu oli raskesti kasvanud ja kasvatatud laps. Tallinna linna I järgu Tütarlaste Koolist Elfriede Lenderi gümnaasiumi, siis sealt uuesti tagasi ja sealt omakorda Täiskasvanute Gümnaasiumi – see on alles odüsseia! Kui Villu 1929. aasta 16. veebruaril suri, siis oli ta haiguslehele ikkagi märgitud: “õpilane”. Ja muidugi oli temal kõikjal ränki probleeme pedagoogidega.
GEENIUSTE HULLUMEELSUSED
Igal suurusel on omad pahed ja isegi haigused. Kui näiteks Eduard Vilde end korralikult välja puhata soovis, siis riputas ta oma uksele sildi “surnud”. Vilhelmine Klementi tundis aga haiglast vaenu paberite vastu, muidugi vaid vaenlase paberite vastu – oma partei dokumendid jättis ta puutumata. Novembri lõpus 1922 kirjutab ta eeluurimisvanglast II ametiühingute kongressile kirja laial riidel, ehkki vanglaametnikud lubasid kindlasti kasutada ka paberit (riidest kirja oligi raskem välja toimetada). Vilhelmine paberivaenust räägib ka järgnev juhtum, mida on kirjeldanud Alma Vaarman oma teoses “Vennad Kreuksid” (1972).
Iseseisev sotsialist Oskar Gustavson (1889-1945, hukkus NKVD ülekuulamiselt põgenedes) leidis, et ajalugu toodab proletaarset revolutsiooni nn “paratamata paratamatuse” tingimustel. Tööliste Keldris (praeguse Tallinna Keskraamatukogu kelder) tekkis tal konflikt Vilhelminega, kes nii ei arvanud. Tüdruk haaras tema portfelli ja tegi sellega putket. Joostes karjus tüdruk, et Gustavsonil selles portus muud sees ei ole kui must pesu. Gustavson üritas oma maist vara küll kätte saada, kuid enne pööras pahategija ta koti sisu tagurpidi ja kõik olulised paberid kukkusid seest välja. Aga kinnitame veelkord: need olid vaenlase paberid – kuigi EKP püüdis EISTPd (kuhu Gustavson kuulus) teha oma legaalseks haruks, ei õnnestunud see siiski.
DIAGNOOS
Kui paberid tunduvad hirmuäratavad või paistavad millegina, mille vastu võitlema peab, siis võib seda psühholoogilist nähtust tõlgendada papürofoobiana.
Vilhelmine Klementi kuulus algusest peale hüperaktiivsete laste hulka. Hüperaktiivsus tekib vanemate tähelepanu puudumise kompensatsioonimehhanismina. On raske joonistada vähegi adekvaatset psühholoogilist portreed, iseloomustamaks inimest, kes on kogu aeg aktsioonis: sehkendab mingite kirjakestega Kreuksi ja Kingissepa vahet, tirib poliitilisi vastaseid kõnetoolist maha, hüüab “Paratamata paratamatus!” ja peksab võõrast portfelli vastu maad? Mängib tuluõhtul klaveril “Internatsionaali” edasi isegi siis, kui Vabadussõjas haavata saanud soliidne ja autoriteetne kaasõppur teda keelab?
“Vaba Maa”, 11. mail 1922, pärast VK kinnivõtmist: “Neil päevil on kaitsepolitsei ametnikud ?nelli tiigi juures arreteerinud Vilhelmine Klementi ja Helmi Niinebergi, keda kahtlustatakse kommunistlikus agitatsioonis ja põrandaalustest koosolekutest osa võtmises. Mõlemad on distsipliini puudumise pärast Tallinna Õhtukeskkoolist välja heidetud, mõlemad olevat kuuldavasti ka kanged “suitsumehed”.”
TEINE SUGUPOOL
Klementi võrdlemine kaasajal islami nimel surma läinud naisterroristidega on erakordselt õnnestunud mõte ja seda ongi tehtud. Juba Simone de Beauvoir kirjutas oma “Teises sugupooles”, et kui mehed soovivad oma mõõdukaid, kõikvõimalikke huvisid arvestavaid ja läbimõeldud seisukohti fanaatilistena ja kompromissitutena näha, siis pangu need naiste, eriti noorte naiste suhu. Idee nimel on naine vabalt tapmagi valmis. Loomulikult ei langeta tänapäeva psühholoogiateadus õrnema soo suhtes selliseid absoluutseid prerogatiive: pigem räägitakse alfaemastest ja beetaemastest, kellest esimesed on sündinud juhtidena nagu Klementi. Ent mingit pidi saavad niisugused asjad juhtuda just nimelt noorte tüdrukutega, nagu too kuulus sündmus II üle-eestimaaliselt ametiühingute kongressilt. Siin olnuks tingimata kohal ka noor Klementi, kes muidugi tundis sotsidest saadikute vastu põlgust:
“Sotsidest saadikuid oli kongressil 26 eesotsas Alma Oinaga. Juba enne kongressi algust oli kongressi naissaadikuil A. Oinaga fuajees väike jutuajamine: naisterahvastena imestasime, et proua Oinas ilmus kongressile luitunud pruunivärvilises küünarnukkide kohalt nõelutud kampsunis. Arvasime, et inimeses peaks kõik ilus olema! /—/ Siis huvitas meid [noori naiskommuniste – A.R.] veel, miks proua Oinas eelmisel õhtul meie teatrietendusele ei tulnud, kas ta ei armasta teatrit? Poliitikaga tegelmine, töö ametiühingutes jätvat muudeks toiminguteks väga vähe aega. Vastasime, et meie seesuguse poliitikaga ei tegele, iseäranis ei armasta me sellest rääkida vastastega – see oleks maha visatud aeg. A. Oinas arvas selle peale, et meie poliitika jaoks alles liiga noored oleme, meid võivat kergesti ümber sõrme keerata! Arvasime omakorda, et tark sõrm on üks üpris tore asi – toredam kui mitte kuigi taibukas pea. Olime kõik rõngas ta ümber, igaüks ütles midagi ja äkki – proua nuttis?” (“Vennad Kreuksid”, lk 289-290).
SASSIS NIIDIOTSAD
Mehi sellises olukorras ette kujutada oleks lihtsalt naljakas. Kuked hüppavad üksteisele lihtsalt kannustega näkku, üksnes kanad kogunevad nõrgima lüli ümber, keda perenaised hüüavad ka Todiks – kanad üritavad seda Todit massiga lüüa, kui muidu ei saa.
Ent Beauvoir jätkas teoses “Le deuxi?me sexe” oma analüüsi noorest naisest, millele allakirjutanu sekundeerib Vilhelmine Klementi elulooga. Teatud hetkeni kestavad poiste ja tüdrukute mängud kõrvuti ja teineteise suhtes respekteerivalt. Järjest enam aga avastab tütarlaps, et tema kehakorpus on õrn ega kannata raskemaid harjutusi-painutusi, et veri jookseb, suguelundid ei kannata külma ja üldse valmistub kogu keha esialgu müstilisena tunduvaks eluülesandeks, millele on psühholoogiliselt juba raskem alluda. Kuid naine teab, et sellest ei ole pääsu. Niisuguse psühhoseksuaalse arengu jooksul tähendab noores naises järjest säiliv hüperaktiivsus aga seda, et lapsepõlvest pärit probleemid on endiselt lahendamata jäänud, ühe eluetapi sassis niidiotsad võetakse järgmisesse etappi kaasa.
Ja taas on Klementi siin heaks näiteks. Ta nimi – Vilhelmine – tähendas seda, et teda võis hüüda niihästi Villuks, Helmiks kui Miinaks. Kuid Villu palus mitte kasutada naisenimesid: tema on Villu ja kõik! Siin on Villu huvitav näide Abraham Maslow’ teooriale: sa ei saa elus järgmisele levelile edasigi, kui lahendamata mingi eelmise eluetapi probleem ja teatavad vajadused jäävad õhku rippuma.
Kui Villu tõukas alaealisena enesest naiselikkuse eemale ja käskis end nime tasandil käsitleda poisina või poiss-tüdrukuna (Beauvoiri järgi ei tunnista ta selles etapis veel kõiki oma naisekeha iseärasusi), siis üle 16- aastasena on ta taas sisekonfliktide võimuses. Villul oli hea pea, kuid kõikjal, kuhu ta õppima läks, tundusid pedagoogid talle “loperguste nägudega ülesässitajatena”, “noorherrade soosijana, kes päevad otsa ringi longivad või “Päevalehe” kosjakontori kaudu “tõsises mõttes” kirjavahetuses on”. Ikka seesama tüüpnäide: kodanlik õpetaja, kes represseerib ja proletaarne õpilane, kes on sunnitud nende repressioonide all kannatama. “Tallinna õhtukeskkoolis on õpilased tugeva surve all,” alustas ta “Noores Töölises” oma artiklit kõige klementilikumas laadis. Klementi jaoks oli see mõttestamp niivõrd kinnistunud, et ta ei saanud sellest üle ega ümber oma lühikese elu lõpuni.
JUULI JA MAALI ON NÜÜD KOMMUNISTID?
Kahekümnendate aastate alguses saavutas kommunistlik agitatsioon kõige uskumatumat edu. Peame arvestama seda, et olid ju kommuunamehed need, kes 1917-1918 ühes parunitega mõisamaade tükeldamise ja maade välja jagamise vastu seisid ning et idas peeti venelastega verine sõda maha. Seega polnud neist iseäraliste “rahva lemmikutena” asja. Isegi neis äärmiselt ebasoodsates tingimustes suutsid kommunistid rahva hulgas saavutada mõneprotsendilise poolehoiu, ehk moodsamas keeles väljendatult, “ületasid valimiskünnise”. Seega läks kommunistlikus liikumises vaja kõige virtuoossemaid agitaatoreid. Ent mida teeb Klementi?
Õhtukeskkooli Pedagoogika Nõukogu erakorralise koosoleku protokolli järgi 30. märtsist 1922.a. on Klementi kommunismiusule võitnud kaks hinge: kooliteenijad Juuli Paarmanni ja Marie Lillingi. Asi oli selles, et toonased õpilasorganisatsioonid olid kas rahvuslikud või orienteeritud pidude korraldamisele. Villu, kistud südant pidi kominterni
poolehoidjaks, ei saanud ju oma vaateid niisugustes institutsioonides avalikult levitada.
Tol ajal olid kirjanduslikud almanahhid Koolinoorsoo Liidu haruosakondadel ja igal suuremal koolil. Ja igas niisuguses väljaandes sarjavad aatemehed-naised neid, kes mõtlevad vaid sellest, kuidas olla “klassiõhtute lemmikud” või tulevased galantsed bur?id. Mitte mingit kasuahnust, mitte mingit läpatanult filisterlikku õhkkonda, kriipsutavad aatemehed alla, julge vaba iseteadliku ennasthariva koolinoorsoo eeskujudeks olgu d?entelmenide vaimne isa David Lloyd-George ja kõikide inimsuhete meister Dale Carnegie (rääkimata sellest briti skaudikindralist, kes oli ka popp)!
Kas Vilhelmine Klementi oma kommunistliku agitatsiooniga üldse mahtus nende kahe suure partei vahele? Ei mahtunudki, tema pidi püüdma ainult vanemaealisi ja kergeusklikumaid kooliteenijaid. Paar tükki Villu neid oma võrku saigi.
TRAAGILINE SAATUS
Omaette “pirukas” oli ka “ilmaliku koguduse” idee, millest Villu Tööliste Keldris õhinal kinni haaras – nagu sajast muustki asjast. Olgu, oleme ilmalik kogudus, aga millega me tegeleme? Juba üsna varsti saame aru, et meie “kogudusest” on saanud partei, erinevad sõpruskonnad, röövlijõuk või lihtsalt koht, kuhu küll tullakse, aga kus ei osata midagi teha, sest jutud on selgeks räägitud… Ja sinnapaika see jäigi.
Vilhelmine Klementi suri 25-aastasena kopsutuberkuloosi, olles seitse aastat oma noorest elust veetnud vanglas. Ta hing tõusis Patarei haigemajast, sealt, kust avaneb tee veelgi vabamale väljale – vete omale:
“Haiguse käik. 14. II 29. Temp. 39,8. Enesetunne üldse vilets. 15. II 29. Paistetus laigud üle kogu keha. Hingamine väga raske. Südametegevus nõrk. 16. II 29. Kogu öö suured valud, temperatuur kõigub. K. 3/4 6 – langes meelemärkuseta olekusse. Kell 7.20. suri.”