Põhjused, miks kurjategijate vastutusele võtmist ei saa planeerida, on kõige ilmekamalt ära toodud vandeadvokaat Simon Levini arvamuses 14. märtsi Postimehes. Muidugi mõista on lihtsalt objektiivselt võimatu ette näha (tsiteerin) “veel mitte toime pandud kuritegu veel teadmata kurjategija poolt”.
ANDESTAMATU VIGA
Eksminister Vaheri ja tema “kamarilja” poolt on/oli ilmselt juba aastaid tagasi tehtud ja jätkatakse/ püüti jätkata ka praegu iga võimaliku sootsiumi seisukohalt andestamatut viga. Nad eldavad, et riigi- ja ühiskonnaelu juhid on kurjategijad, antud juhul siis korruptsioonitegelased. Aga loogika ütleb, et kui nad nii arvavad ja kui nad ise on riigiametnikud, siis on nad ise samuti kurjategijad. Sellega aga kaoks üldse piir seadusevastase ja seadusekuuleka käitumise vahel.
Vaher oleks oma “plaani” koos Jürka Pga, Margus K-ga ja ei tea veel kellega saanud veelgi paremaks teha, kui nad oleksid kontakteerunud (aga äkki nad tegidki seda!) eelnevalt õelise kuritegeliku allilma tegelastega ja palunud neilt lähteandmeid tulevikus toimepandavate kuritegude kohta. Siis oleks see olnud mingilgi määral saabuda võiva tegelikkusega seotud. Ainult, et jah, siis oleksid nad sellega tõestanud ka iseendi samastumist kuritegeliku maailmaga. Sest allilmaga võivad riigi korrakaitse- ja julgeolekustruktuurid legaalselt seotud olla vaid nn jälitustegevuse käigus ja avalikkusele märkamatuks jääva operatiivtegevuseelik nuhkimise kaudu, aga muidugi mõista ka toimepandud kuritegude põhjuste ja asjaolude selgitamise (uurimise) kaudu. Nii nagu vaenlasega võivad kontaktis olla vaid sõdurid ja luurajad, teadagi miks – et tema vastu võidelda ja lõpuks ta kahjutuks teha või hävitada.
PARIM, MIDA TEHA SAAB, ON TEATAV PROGNOOS
Ainult et kuritegevuse vastane võitlus ei ole sõda, vaid ühiskonnaelu objektiivselt toimiv funktsioon ja vajadus, kadumatu ohuga silmitsiolek. Kuritegevus teatavasti on sotsiaalelu igavesti kestev äraspidine ilming. Ja seda ei saa kohe mitte kuidagi ette planeerida, lähtudes ühiskonnaliikmete veel toimumata või toimunud, aga tõendamata destruktiivsest käitumisest. Selleks saab vaid ette valmistuda, st muretseda relvi, tehnikat, välja õpetada spetsialiste, seada sisse korrapidamisteenistust, patrullimist ja planeerida muid korrakaitsele suunatud politseioperatsioone või tegelda juba toimepandud ekstsesside selgitamisega ja hindamisega (uurimistoimingud, kohtupidamine jne). Ometi on selge, et kogu see süsteem asub reaalses elus tegutsema alles post faktum, st pärast konkreetse(te) ekstsessi(de) toimumist. Enne ekstsessi viibib kogu see kaadervärk teatavasti samasuguses valmisolekuseisundis nagu näiteks tuletõrje, piirivalve või kaitsevägi. Parim, mida juba toimunu põhjal teha saab, on teatava prognoosi koostamine ja operatiivse valmisoleku suurendamine ning tagajärgede hindamine ja likvideerimine.
FANFAARIHELIDE SAATEL SÕGEDUSE RAPPA
Aga Vaheri juhtum kuritegude “planeerimisega” on kahjuks vaid üks näide paljudest tõsirumaluse ilmingutest meie praeguses nihilistlikus avalikus elus, milleks vabariigi taastamine on kohati paraku muutunud. Nii näiteks ei teadnud ühes telemängus osalenud kümmekonnast inimesest keegi(!) ühtegi Piibli kümnest käsust (austa oma vanemaid, ära tapa, ära valeta, ära varasta jne), saatejuht aga suvatses teatava kõhklusega mainida, et neid käske olevad koguni vist üksteist. Ühes teises saates pidas keegi ähmitäis osaleja maailma suurimaks lülijalgsete liigiks igiammu väljasurnud sauruseid. Aga mis seal imestada, kui keegi kolmas ja neljas nimetasid hiljuti telepurgis Lõuna-Ameerika riikidena Veneetsiat, Aafrika mandrit ja Brasiilia pealinna.
Kui lisame lõpetuseks juurde viimasel ajal meedias võimendatud info selle kohta, et 14- 16 aastased koolikohustuslikud tüdrukutirtsud leiavad, et kuulsuse nimel pole haridust vajagi, on selge, et järjekordselt tüürib sootsium kogu kupatusega fanfaarihelide saatel sõgeduse rappa?