Iga nädala kolmapäeval kogunevad Tallinnas Vene saatkonna ette aktivistid, kes nõuavad rahu T?et?eeniale. 23.veebruaril olin kutsutud meeleavaldajatele rääkima Kaukaasia rahvaste küüditamisest, sest sel päeval möödus sellest kurvast sündmusest 61 aastat. Just Vene tänaval hakkas hargnema mõte, et N.Liidu tegevuse ühtehaaramiseks vajaks me selget arusaadavat sümbolit.
T?ET?EENIDE KÜÜDITAMISE ALGUS
23.veebruar 1944. Teine maailmasõda käis täie hooga, Punaarmee oli initsiatiivi kaotanud Hitleri armee väljatõrjumisel jõudnud Narva jõe taha. T?et?eenias tähistati aga suurejooneliselt Punaarmee aastapäeva, auulides korraldati selle päeva puhul pidupäevale pühendatud kontserte ja muid üritusi. Kõik tulid vaatama punaarmeelaste tantsu- ja lauluetteasteid. Niimoodi meelitati inimesed ühte kohta kokku. Varem kohale jõudnud NKVD operatiivpolgud ja konvoiüksused vahistasid kogunenud inimeste seast mehed otse auulide keskväljakutelt. Niimoodi, kavalalt ja alatult algas t?et?eenide küüditamine.
Küüditamise teemat on üllatavalt vähe uuritud ja dokumentaalne baas on väga lünklik. Loomulikult salastasid kommunistid just küüditamisaktsioonid maksimaalselt ja ilmselt kandsid nad hoolt ka suure osa dokumentide hävitamise eest. See puudutab ühtviisi Eesti kodanike küüditamist 1941. aastal kui ka Kaukaasia rahvaste, kalmõkkide, Krimmi tatarlaste vägivaldset ümberasustamist. T?et?eenide küüditamist õigustati ametlikult selle rahva koostööga saksa armeega. Kuidas oli asi tegelikult?
Esimene “peaproov” küüditamiseks viidi T?et?eenias läbi juba 1937. aastal kui lühikese aja jooksul arreteeriti ja mõisteti süüdi 14 tuhat kommunisti, sisuliselt kogu T?et?eenia- Ingu??ia ANSV kommunistlik nomenklatuur, leninlik avangard.
1940. aasta talvel algas T?et?eenias rahvuslik ülestõus kommunistliku re?iimi vastu. Seda juhtis kirjanik Hasan Israilov. Ta oli arreteeritud 1931. aastal kontrrevolutsioonilise tegevuse eest ja mõistetud 10. aastaks vangi. Vabanenud 1939. aastal, tehti talle ettepanek taastada ennast kompartei ridades. Israilov oli aga tundma õppinud kommunistliku re?iimi tõelist olemust ning eelistas vabadusvõitlust oma rahva orjusele. Me võime praegu muiata Israilovi ja tema mõttekaaslaste välispoliitiliste naiivsete arusaamade üle, kuid 1940. aastal valitsesid mägilaste seas ajastule iseloomulikud lootused. Stalinist ja Hitlerist olid saanud liitlased, Poola oli jagatud kahe kiskja vahel, Balti riikidele olid peale surutud baaside lepingud, Punaarmee oli alustanud sõda Soome vallutamiseks. Kaukaasias mõeldi tõsimeeli, et Euroopa suurdemokraatiad ja USA peavad panema piiri kommunistide ja natsistide maailma vallutamise kavadele ning sõda nende vahel puhkeb niikuinii. Mõeldi meil Eestis sel ajal ju peaaegu samamoodi. Israilovi ülestõusnud vabastasid bol?evikest pea kogu mägise osa T?et?eeniast ja Ingu??iast ning moodustasid isegi oma demokraatliku valitsuse.
LINDPRIID VÄEOSAD
Pärast Saksamaa kallaletungi N.Liidule ei moodustatud t?et?eenide ja teiste Kaukaasia mägirahvaste rahvuslikke väeosi. T?et?eenid pidid teenima segamini koos teiste rahvastega. Sõja alguse katastroofis oli t?et?eenide rindelt jalgalaskmise põhjuseks tihti nende alaväärne kohtlemine Punaarmee komandöride ja komissaride poolt. Moslemitest t?et?eene sunniti sööma sealiha, mis samuti ei olnud vähetähtis põhjus nende rahulolematuseks. Kuid vaevalt paanika ja allaandmine Kaukaasia rahvaste seas rohkem võimust võttis kui näiteks slaavi rahvastest punaarmeelaste seas.
T?et?eeni rahvusest kindrali Supjan Mollajevi initsiatiivil loodi siiski Kaukaasia mägirahvastest kaks diviisi. Need olid oma olemuselt täiesti pretsedenditud diviisid Punaarmees terve sõja jooksul. Neid kahte diviisi kutsuti metsikuteks diviisideks, sest neid ei võetud Punaarmee koosseisu ega varustamisele. Relvad, varustus, toit – kõik tuli neil ise hankida. Samas räägiti nende diviiside vaprusest legende. 1942. aasta suvel kui saksa armee tungis läbi Stalingradi alla ja Punaarmee Lõunarinne kokku varises, hävitati ka puuduliku relvastusega metsikud diviisid. Sakslaste läbimurde oluliseks eelduseks oli muidugi ka Punaarmee tagalas alanud Lõuna-Venemaa kasakate ülestõus kommunistliku re?iimi vastu.
Samal ajal lähenesid saksa väed ka T?et?eeniale. Kommunistide vastu ülestõusnute valitsus teatas, et ootab sakslasi kui külalisi ja osutab neile kaukaasialikku külalislahkust vaid sel juhul, kui sakslased tunnistavad tingimusteta nende iseseisvust! T?et?eenid juba teadsid, et sakslased ei kavatsenudki taastada vallutatud Balti riikides, Ukrainas iseseisvust.
Seega oli t?et?eenide sõnum sakslastele lihtne – kui tulete meie maale kui külalised, olete teretulnud, kui tulete kui vallutajad, saate tina nagu kommunistidki. Seega oli t?et?eenide küüditamise põhjendus koostöös sakslastega kommunistide ettekääne terve ebamugava rahva küüditamiseks. Siinkohal võiks mainida, et T?et?eenia- Ingu??ia ANSV territooriumist ei okupeerinud saksa armee mitte ühtegi ruutmeetrit.
TÕELINE TAPATALG KAUKASUSES
Kommunistide nõrgaks kohaks on alati olnud arvud, kui räägitakse nende sooritatud hävitustööst. Viisnurkadega mõrvarid armastasid inimohvritest rääkida umbes sellistes kategooriates, et pluss miinus viis miljonit inimest! Euroopa kultuuris räägitakse inimohvritest alati ühe inimese täpsusega. Seda püüdsid erinevalt kommunistidest teha isegi neetud fa?istid.
600 tuhandest t?et?eenist ja ingu??ist hukkus küüditamise käigus vähemalt 200 tuhat inimest, balkaaridest üle 20 tuhande, mis on pea pool tollasest rahvaarvust, karat?aidest 40 tuhat. Kui siia lisada Dagestani rahvaste, osseetide, kabardiinide ja t?erkesside osaline represseerimine, aga samuti “natsionalistlike elementide” grupiviisiline küüditamine ja likvideerimine Aserbaid?anis, Gruusias ja Armeenias ning üle 1 miljoni vene rahvusest inimese asumise Kaukaasiasse pärast sõda, saame aimu kommunistide tegelikest plaanidest. Ehkki 1957. aastal taastati 1944. aastal likvideeritud T?et?eenia-Ingu??ia ANSV ei saanud t?et?eenid isegi 1991. aastal sissekirjutust elama asumiseks oma pealinna D?ohhar- Golasse (Groznõi).
1941. AASTA KÜÜDITAMISED
T?et?eenide küüditamine on kindlasti midagi, mis igale eestlasele on arusaadav ja mõistetav. Küüditamine on märksõna, mis ühendab meid ka selliste kaugete rahvastega nagu kalmõkid või Volga-sakslased. Hoopis lähedaseks teevad küüditamised meid saatusekaaslastega Lätis, Leedus, Valgevenes, Ukrainas ja Poolas.
Kuid 1941. aasta küüditamised on samuti tegelikult pea läbiuurimata teema, nii üllatav kui see ka ei tundu. Siiani ei ole selge N.Liidu läänepiiril asunud rahvaste küüditamise tegelik eesmärk vahetult enne Hitleri-Stalini suurt sõjalist kokkupõrget. Me ei oska siiani seletada mõningaid arusaamatuid fakte.
1940. aastal viis kommunistlik re?iim N.Liidu poolt vallutatud Poola territooriumil läbi kolm suurküüditamist. Juba see fakt ei jäta kahtlust, et NLiit koos liitlase Hitleri- Saksamaaga alustasid Teist maailmasõda Poola vallutamisega. 1941. aasta küüditamised toimusid aladel, mille NLiit vallutas MRP salaprotokollis Hitleriga kokkulepitud aladel. 1941. aasta küüditamine ei viidud läbi üheaegselt ning see oli juba keerulisem suuroperatsioon. Küüditamine algas Lääne-Ukrainas 22. mail, Moldaavias (Ukraina NSV T?ernovitski ja Izmaili oblastid) ööl vastu 13. juunit, Leedus, Lätis ja Eestis 14. juunil ning Lääne- Valgevenes ööl vastu 20. juunit.
Balti riikides paiknenud NKVD operatiivpolgud ja konvoiväeosad polnud veel jõudnud tagasi pöörduda “komandeeringust” Lääne- Valgevenest kui saksa armee ületas N.Liidu piiri ja algas sõda. Kummaline on lugeda NKVD väeosade kangelastegudest, kes saksa lennukite pommirahe all ja üleüldises kaoses ennastsalgavalt täitsid partei ja valitsuse ülesannet küüditamise läbiviimisel. Otse sakslaste nina alt suudeti e?elone küüditatutega veel ära tuua! Täielik totrus kui samal ajal seisid Punaarmee tankid ilma mürskude ja kütuseta, kui Leedust ja Lätist ei suudetud õieti evakueerida isegi kommunistliku nukuvalitsuse liikmeid!
Kui 1940. aasta Poola küüditamiste puhul võime mõista kategooriat “sõjavangid”, siis 1941. aasta küüditamiste puhul on see täiesti arusamatu. Ei olnud ju eestlased ja lätlased kellegagi sõjajalal ja sõdagi N.Liidu ja Saksamaa vahel veel ei olnud. Küüditatud Balti riikidest olid NKVD konvoivägede aruannetes jagatud kahte suurde gruppi – üldkontingent ehk ümberasustatav erikontingent ning arreteeritud, kes saadeti sõjavangilaagritesse. Peredest eraldatud mehed olid seega sõjavangid! Alles teel muudeti alanud sõja tõttu nende sõjavangi staatust. Sellele on väga vähe tähelepanu pööratud, kuid tahes-tahtmata viib see mõtted nende küüditamiste ja puhkenud sõja eelmängu tihedatele seostele. On igati loogiline seostada seda Viktor Suvorovi versiooniga sellest, et tegelikult valmistus ka Stalin ründama Saksamaad, et alustada uut maailmarevolutsiooni – “suurt
Euroopa vabastusretke”. Kuid Hitler suutis
Stalinit ennetada vaid mõne nädalaga ja määras
sellega ka Punaarmee hiigelkaotused ja
totaalse hävingu 1941. aasta sõjategevuses.
HOLOCAUST, GENOTSIID JA ETNILINE PUHASTUS
Natside ja kommunistide sigaduste kirjeldamiseks inimeste massilisel hävitamisel ja orjastamisel on välja mõeldud mitmeid halvamaigulisi termineid. Mõisted genotsiid ja etniline puhastus võivad tähendada nii erinevaid kui ka sarnaseid sigadusi. Igal juhul valitseb nendes mõistetes segadus. Ehk kõige selgem ja arusaadavam on ainult juudi rahva hävitamine natside poolt – holocaust. Ehkki sellest on isegi ebasünnis rääkida, on juudid oma kannatuste kirjeldamiseks suutnud välja mõelda hästi töötava kaubamärgi ja seda oskuslikult ka turustada, kui inimeste massilise hävitamise kohta üldse selliseid marketingi termineid kasutada sobib.
Holocaustum on kreekapõhjaline kirikuladina sõna, kuid kuna see puudutab Vana Testamendi teoloogiat ja on seetõttu ka ortodokssetele juutidele vastuvõetav. Täpne seletus sellele terminile – “ohvrilooma jäägitu põletamine”.
“Inimeste tapmist ega rahvaste hävitamist holokaust ei tähendanud. Euroopa juudi kirjanduses sai ta aga Teise maailmasõja järel genotsiidi metafooriks, säilitades seejuures midagi oma kummalisest kaksipidisusest. Seepärast tekibki juudi kirjanikke ja mõtlejaid lugedes tunne, et väljaspool õiget kogukonda ei ole kellelgi täit õigust seda sõna niimoodi tarvitada,” kirjutab Hasso Krull. Seega on holocausti mõistel tugev sümboolne kaubamärgiline tähendus, mida komminismiohvrite kannatuste kirjeldamiseks pole suudetud leida.
Mõiste etniline puhastus tuli põhiliselt käibesse 1990. aastate alguses seoses Balkani konfliktiga. Võibolla Lääne hellitatud demokraatias tekitas termin “genotsiid” lihtsalt liiga otseseid tundeid ning see oli vaja rüütada mahedamakõlalise mõistega.
Eelmise aasta aprillis kinnitas aga rahvusvaheline Haagi tribunal, et Bosnias Srebrenicas 1995. aastal toime pandud 7000 moslemi massimõrv oli genotsiid. Bosnia serblaste kindral Radislav Kristic vaidles küll vastu, et tema tegevuse eesmärgiks ei olnud Bosnia moslemite ärahävitamine ja tegu polnud genotsiidiga, kuna tapetute hulk oli tühine. Seega tõmbas Haagi tribunal ametlikult etnilise puhastuse ja genotsiidi vahele võrdusmärgi. Serblaste kindrali vastuväide viitab aga sellele, et genotsiidi määratlemisel võiks nagu tähtsust olla hävitatud inimeste arvul, ehkki eesmärk oli selge. Kahjuks mängivad ka arvud oma rolli, nii küüniline kui see inimelude puhul ka ei oleks.
Sudaani lääneosa Darfuri konfliktis on hukkunud üle 30 tuhande neegri. Relvastatud araablaste üksused tapavad seal musti süstemaatiliselt ja sunnivad neid ümber asuma oma koduküladest. Konflikti kohta kasutatakse vaheldumisi termineid “etniline puhastus” ja “genotsiid”. Lääne-Euroopa ja USA on veendunud, et seal toimub genotsiid, Sudaan ja Aafrika Liit vaidlevad sellele vastu, sest hukkunud inimeste arv olevat liiga väike, et genotsiidi mõõtu välja anda!
Kuid tuleme president Lennart Meri säravate esinemiste juurde Läänele Eesti ajaloo ja kommunistide sigaduste selgitamisel 1990. astate alguses. 1993. aasta 5. aprillil saksa ajalehele Die Welt antud intervjuus ütles president: “Etniline puhastus ei ole Euroopa jaoks enam mitte mingi abstraktne mõiste. Tänapäeval võib igaüks mugavalt tugitooli istuda ja oma elutoas televiisorist jälgida, kuidas säärast etnilist puhastust teostatakse – kas või näiteks Balkanil. Euroopas ei teata, et raudse eesriide aegu toimus sarnane etniline puhastus Balti riikides iga päev – juunis 1940, mil Eesti okupeeriti, kuni selle ajani, mil juba Gorbat?ov võimul oli. Eestist Siberisse viisid rahvast massilised sundküüditamised…”
Või teine presidendi esinemine Briti Kuninglikus Rahvusvaheliste Suhete Instituudis, Chatman Houses, Londonis, 31. märtsil 1993: “Eestis algas “etniline puhastus” Eesti okupeerimisega N.Liidu poolt ja kestis raudse eesriide varjus viiskümmend aastat. Juunis 1941 deporteeriti Eestist ühe öö jooksul 10 000 inimest – mehed, naised ja lapsed – Siberisse ja see oli esimene laine paljudest. Pärast sõda toodi tühjaksjäänud korteritesse, küladesse, linnadesse sõjalis-tööstusliku kompleksi ülesehitamiseks, eelkõige nõukogudemeelse enamuse loomiseks töölisi N.Liidust. Lisan siia vene ruleti, nagu seda meil tunti: enne teenistusest lahkumist suunati Nõukogude armee ohvitserid viimaseks kuueks kuuks teenima Eestisse. Nõukogude seaduste järgi oli neil teenistusest lahkumisel esmaõigus korterile ja nende sugulastel õigus Eestisse kolida. Lõpuks veel kolm linna: Sillamäe, Paldiski ja Narva. Need linnad, üks neist ajalooline hansalinn, olid eestlastele keelatud. Viiskümmend aastat etnilist puhastust, mida viisid läbi nii Nõukogude kui natside okupatsioonivõimud, vähendas eestlaste osa sõjaeelselt 90%-lt 60%-le ning pidi eestlased aastaks 1995 vähemusse viima. Juudid välja arvatud, ei tunne Euroopa nii efektiivselt ja vaikselt läbiviidud etnilist puhastust, nagu see sündis Eestis ja Lätis.”
KOMMUNISMIOHVRITE KAUBAMÄRK – KÜÜDITAMINE
President Lennart Meri selgitas Eesti ajaloo eripära ja kommunistliku re?iimi olemust väga oskuslikult ja Läänele arusaadavas keeles, kasutades sealjuures mõisteis etniline puhastus, genotsiid, holocaust, küüditamine. Oma loogilistes arutlustes ja kujundirikkas selgituses jõuab ka president Meri välja küüditamiseni.
Just küüditamine võiks olla see verine maailma ajaloo nähtus, mille kaudu kommunismiohvrite kannatusi seletavad julma re?iimi all N.Liidus küüditatud rahvad. Lisaks kõigele tekkiks niimoodi ühisrinne küüditatud rahvastest, kelle häält ajaloo seletamisel kommunistliku re?iimi olemuse tunnetamisel on märksa kergem kuuldavaks
teha kui lätlaste, eestlaste või ka t?et?eenide omaette nurgas istumist ja kommunistide kirumist igaüks oma mätta otsast. Istume aga kõik ühel suurel mättal. Ühisrindena oleks meil ka jõudu selleks, et ka Venemaal, Valgevenes või Ukrainas tekiks ühiskondlik mõte, millele kommunistliku re?iimi kuritegelik olemus oleks iseenesest mõistetav arusaam. Ning lõppude lõpuks oleks ühisrindes jõud luua ka võimsaid kunstilisi kujundeid küüditamisest. Miks ei võiks eestlased, kalmõkid, Volga-sakslased, ukrainlased ja poolakad üheskoos luua küüditamisest sama mõjuva kinoteose nagu Steven Spielbergi “Schindleri nimekiri”, dokumentaalfilmide sarja. Küüditamise erinevatest episoodidest on erinevatel rahvastel kirjutatud väga mõjusaid raamatuid. Olgu mainitud kasvõi t?et?eenide küüditamisel 700 kohapeal tapetud Haibahi külaelanikku. Selliseid teoseid tuleks tõlkida kõikidesse küüditatud rahvaste keeltesse ja koondada need eraldi fondi. Selliseid tegevusi jätkuks.
Ning muidugi küüditamise põhjalik ajalooline uurimine. Venemaa on Eestile teinud ettepaneku moodustada ühine ajalookomisjon lähiajaloo uurimiseks. Uurime siis küüditamist. Teeme seda kõik üheskoos, küüditatud rahvad ning loome kommunistliku re?iimi olemuse selgitamiseks ja küüditatud rahvaste kannatuste kirjeldamiseks võimsa sümboli. Kes juhtub seda kirjutist lugema, võib seda võtta üleskutsena kaasa mõelda sellise sümboli leidmisel.
Eesti võiks olla küüditatud rahvaste ajaloo seletamise ühendamise initsiaator. President Lennart Meri, Läti president Vaira Vike- Freiberga võiksid kahtlemata olla selle ürituse eestvedajad ja eestkõnelejad maailmas. Kindlasti leiame me sellele liikumisele mõttekaaslust Poolast, Ukrainast, Leedust, Lätist. Pärast seda haaraks liikumine kindlasti kaasa valgevenelasi, kalmõkke, Krimmi-tatarlasi, Kaukaasia rahvaid jt. Kuid suurte küüditamisoperatsioonide käigus haarati nendesse julmadesse kuritegudesse märkimisväärne osa juute, sakslasi, ingerlasi, korealasi jt vähemusrahvaid.
Sosistada omavahel meile osaks saanud ränkrasketest kannatustest võib ühel hetkel tõesti muutuda rahvuslikuks masohhismiks, teadvustada oma ja teiste meie saatust jaganud rahvaste kaudu kommunistliku re?iimi olemust ning 20.sajandi tegelikku ajalugu on hoopis teine asi. Oleme siis meile nii olulise asja äraseletamisel vaimult suured!