Senise tingimuslikult (okupatsiooni tõttu) rahvusliku kirjanduse letaalse lõpu juhatas eelmise sajandi üheksakümnendal aastal sisse mõtteline kumisev kellalöök ammu enne, kui keegi oleks seda oodanud või uskunud.
TUNDMATU KELLAMEES
Kes oli too tundmatu kellalööja ning mis kuulmatu kolakas see õieti oli, mis nagu nüüd teame, pani vaimselt põdema mitte ainult senise Eesti Nõukogude Kirjanduse vaid ka kogu senise Eesti Nõukogude kirjanikkonna üldse? Saladus see praeguseks pole, aga siis oli tookord veel kuulsusetu Rakvere päritoluga Tartu noormees kahekümne viie aastane. Obaduse kohta, mille ta andis ENSV kirjanikkonnale ja ühtlasi kaude senivalitsenud sotsialistlikule kirjanduskontseptsioonile tervikuna, märgib ta ise lakooniliselt järgmist: “Kirjutatud 1990.aastal Õpetajate tänava kirjanike majas kellegi väliseestlase loengut kuulates.”
See ta oli/on, Sven Kivisildnik. Aga kabelimatski kannab kindlat pealkirja: “Eesti Nõukogude Kirjanike Liit – 1981. aasta seisuga, olulist.” Esialgu levis see vaid käsikirjaliselt, hiljem riputati üles ka interneti koduleheküljele.
SEGADUSTE JA SELGINEMISTE AEG
Järgnenud kuus vaheolu aastat lõppesid ikka sellesama nüüd juba kurikuulsa lööknimekirja pärast kajaefekti tulemusena Eesti kirjandusliku vaimuelu skandaalse ja kriminullisugemetega kollapsiga, mis väljendus selles, et kirjanikud Hando Runnel ja Aivo Lõhmus esitasid 1996. aastal politseile avalduse kuriteomenetluse alustamiseks Sven Kivisildniku vastu laimu ja solvamise paragrahvi alusel. Sedasorti tõendamist leidvad sõnalised teod kujutasid endast tookord tõesti kuritegu. Politsei läkski kergeusklikult liimile ja korraldas Kivisildniku kodus läbiotsimise, mille käigus võeti talt põhjendamatult ära arvuti koos tarkvaraga. Riigipoolne kohatu sekkumine vaimse loomingu küsimustesse lõppes aga õnneks võimukandjate häbistava fiaskoga ja kriminaalmenetlus Kivisildniku vastu lõpetati üpris kiiresti kuriteokoosseisu puudumise tõttu.
Sotsialistliku kirjanduse kokkuvarisemine seondus ühtlasi ka põlvkondade vahetusega kirjandusliku vaimuelu kandjate seas. Kivisildnik tõi kaasa noore ande julma ükskõiksuse vanema põlvkonna kollaboratsionismi vastu, samuti senise sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku silmakirjalikkuse üheseltmõistetava hukkamõistu. Ja kõige rohkem eksisid tema suhtes nii meie eelmiseks rahvuslikuks südametunnistuseks peetav Hando Runnel, kui ka kirjanduskorüfee Arvo Valton. Viimane nimetas 8. juuli 1996. aasta Postimehes Kivisildniku satanistiks, pullivennaks ja tühisuseks ning tema tekste kõige tavalisema grafomaania üsnagi väärastunud vormiks. Nüüdseks on Tuhandete Lemmik teatavasti nii tunnustatud looja kui ka uueneva Eesti Kirjanike Liidu täieõiguslik liige. Nimbust me tema ümber veel ei näe, aga klassikupärg ähvardab küll tema kiilanemisetunnustega pealaele vaat et juba eluajal maabuda?
VABADUSE KIRJANDUS
Kolme aasta pärast saab Eesti Vabariik kuueteistkümne aastaseks. Aga kas saab kuueteistkümneseks ka esimene täielikult vabaduse tingimustes kasvanud Vaba Eesti Vaba Kirjanik? See on küsimus, millele me vastust praegu veel täpselt ei tea. Aga me peaksime silmad ja kõrvad lahti hoidma, et õigeaegselt ära tunda Uut Vaimu ja selle lihastluust elavat kandjat – noort kirjandusandelist Autorit. Selleks äratundmiseks peaksid olema valmis kõik, kogu rahvuslik vaimueliit, Kultuuriministeerium ja iga elanik (ema-isa jne) eraldi võetuna kaasa arvatud.
Me võime juba praegu nentida, et juba neljakümnene Sven Kivisildnik on kujunemas Uue Rahvusliku Kirjanduse hoone üheks kandvaks tugisambaks. Tema ja Tegelikkuse KesKus annavad selleks küll groteskset, aga siiski ilmset lootust.
Aastal 2007| on tibud kirjanduse rohtaias veel peaaegu verisulis ja me ei tea seda, millal Looja suvatseb vähemalt ühele neist kinkida kuldsed suled?Ometi on vabaduse tingimustes täielikult õigustatud nii Geeniuse (proosas) kui Kuldkikka (poeesias) ootus. Tuletagem meelde, et viimane vabaduse suhteliselt lahedates tingimustes elanud rahvuslik suurmeister A.-H.Tammsaare lahkus otsekui lähenevat põrgut ette aimates Toonela teedele vahetult enne Eesti Vabariigi esimese vabaduseaja jubedat lõppu. On võimalik, et okupatsiooniahistus on lõiganud ära tunnustatud geeniuseks kujunemise võimalused nii varemlahkunud Juhan Smuulil, kui ka elusolevatel Mati Undil, Jaan Kaplinskil, Jaan Krossil ja võimalik, et veel mitmelgi teisel sõnaseadjal.
Riigi osa kirjanduselus peaks olema mitte tegija, vaid nägija roll. Siin ilmneb kindlasti ka vana klassikaline vastuolu Võimu ja Vaimu vahel, mis konfliktiks ülekasvamise korral ilmutab meile teatud-tuntud tõde sellest, et Vaimu pole võimalik Võimu alla painutada. Seda eriti demokraatliku riigikorralduse ajal.
Parim, mida Kultuuriministeerium teha saaks, on uutele kirjandusilmingutele ja isikutele erksalt reageerida, neid kaitsta, hoida, aidata ja toetada nii otse kui selleks ilmale kutsutud institutsioonide ja organisatsioonide kaudu. Ja nagu eluproosa ütleb: “Anda või jagada raha võimalikult palju ja võimalikult paljudele ja võimalikult tihti!”
KIRJANDUSLIK PERFOMAANS
Aeg tõmbab joone alla nähtustele, sündmustele ja inimestele. Veel elus olevad tahes või tahtmatud kohaliku okupatsioonisotsialismisugemetega kirjanduse viimased suurkujud on tagasi tõmbumas vanaduse varju ja kaugemalegi? Selline on asjade käik ja seaduspära.
Tähistamaks aja võitu nii liha kui raua kui (vale)vaimu üle, võiks Kultuuriministeerium kolmesse Eesti Kirjanike Liiduga ja Tegelikkuse KesKus´ga välja kuulutada ideekonkurssi perfomaansi läbiviimiseks teemal: Nõukogude Eesti Kirjanduse järelmatused.
Minu silmis võiks see vabaõhuetendus olla vormilt sümboolne põletusmatus nagu oli meie esivanematel kombeks juba enne kolmeteistkümnendat sajandit. Ja koos pärastiste peiejootudega vabalt valitud paigas (Tartus).